Tõde, milles Waltaril on ikka veel õigus

Hannu Oittinen

Mika Waltari, Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta. Teine trükk. WSOY, 2008. Käesoleva aasta 19. septembril möödub Soome kirjaniku Mika Waltari sünnist sada aastat. Juubeli puhul annab Waltari suurim Soome kirjastaja WSOY välja maailmakuulsa kirjaniku mitme teose kordustrüki. Eestlaste seisukohalt väärib üllitiste hulgas erilist tähelepanu „Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta” ehk „Tõde Eesti, Läti ja Leedu kohta”.

Tegu on reportaažiga, mille Waltari avaldas 1941. aastal Rootsis varjunime Nauticus all. Malmö linnas kirjastuse Förlaget Balticum poolt välja antud teoses kirjeldatakse detailselt Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liitu. Kuigi soome keeles ilmunud raamat oli mõeldud soome lugejatele, anti see meelega välja Rootsis, vältimaks tagajärgi, mille võimalustele Waltari ja WSOY jõudsid mõelda raamatu kirjutamise ajal ja eriti pärast Talvesõja lõppemist 13. märtsil 1940. Kuigi Moskva rahu (12. III 1940) tingimused ei puudutanud otseselt Soome ühiskonna sisekorraldust, oleks raamatut Soomes kindlasti tõlgendatud trotsina või isegi üleskutsena „nõukogude sõltumatuse” vastu.

Raamatu ilmumiskoht oli ennatlik ka selles mõttes, et pärast Jätkusõda 1944. aastal keelas liitlaste (s.t Nõukogude Liidu) järelevalvekomisjon raamatu tõesti ära ning see korjati ära ka raamatukogudest. Nii sai Nauticuse teosest bibliofiilne haruldus, mida oli aastakümneid peaaegu sama raske leida kui Waltari teist superharuldust, Jätkusõja ajal 1942. aastal valminud uurimust „Neuvostovakoilun varjossa” („Nõukogude luuretegevuse varjus”). Viimase raamatu keelustamise põhjused on lühidalt kokku võetud raamatu alapealkirjas: „Nõukogude Liidu Helsingi suursaatkond õhutus- ja luuretegevuse keskusena („Helsingin neuvostolähetystö kiihoitus- ja vakoilutoiminnan keskuksena”).

“Totuus Virosta, Latviasta ja Liettuasta” kirjeldab annekteerimise kiiresti arenenud sündmuste taustaks Baltimaade iseseisvust enne sõda, nende suhet Nõukogude Liiduga ja staatust maailmapoliitikas. Proloogina Ždanovi, Võšinski ja Dekanossovi lavastatud poliitilisele näidendile – metafoor, mida autor pidevalt kasutab ja mis ehk pärinebki tema sulest – kirjeldatakse Nõukogude Liidu poolt dikteeritud koostööpakte, suhtumist Soome ning Baltimaade olusid vahetult enne okupeerimist. Erilist tähelepanu leiavad Poola allveelaeva Orzel juhtum ning Vilniuse saatus. Paljud leedulased tervitasid Esimeses maailmasõjas Poolale kaotatud Vilniuse tagastamist Leedu koosseisu siira rõõmuga, hoolimata sellest, et see tähendas tantsu hauaküngastel – Vilnius saadi ju Nõukogude Liidult kätte Leedu Vabariigi hinnaga.

Waltari raamatule on eessõna kirjutanud professor Seppo Zetterberg, kes sügisel kandideeris oma mahuka teosega „Viron historia” Soome Tieto-Finlandia auhinnale. Kuigi Waltari oli oma raamatut kirjutades Riigi Informatsiooniameti ehk sisuliselt kaitseväe propagandaosakonna teenistuses, tõdeb Zetterberg, et raamatu stiil on „usutavuse tõttu” neutraalne ja kommentaarid jäävad tagasihoidlikuks, mis aga ei välista, et „sündmuste dramaatilisus ajab ka tasakaaluka teksti vahutama”. Zetterbergi arust on Waltari raamatu eesmärgiks olnud ennekõike „tugevdada soomlaste vaimset vastupanu” ning hoiatada Soomet Baltimaade sündmuste ja eriti Soome vasakpoolseid ringkondi selle eest, mida „Balti idealistid” on Soome lahe lõunakaldal korda saatnud.

Zetterbergi arvates on raamat tõetruu selleski mõttes, et see on hästi vastu pidanud ka hilisemale ajaloo kriitikale. Zetterberg kirjutab, et Waltaril oli võimalik kasutada Soome julgeolekupolitsei, sõjalise luure, diplomaatiliste allikate, Nõukogude Liidu ja Baltimaade ajakirjanduse taustainfot ning pealtnägijate intervjuusid. Raamatutest viitab Waltari leedu kirjaniku ja ajakirjaniku Ignas Jurkūnas-Šeiniuse 1940. aastal  Rootsis ilmunud pealtnägijakirjeldusele „Den röda floden stiger” („Punane tulv tõuseb”).

Zetterbergi arvates on selge, et Waltari raamat on omakorda mõjutanud president J. K. Paasikivi mälestusteraamatut „Toimintani Suomessa ja Moskovassa 1939–41” („Minu tegevus Soomes ja Moskvas 1939-41”), kus Paasikivi annab pikalt aru sündmustest Baltimaadel 1940. aasta suvel. Paasikivi on saanud oma mälestustes toetuda ka Jaan Siirase ehk August Annisti 1942. aastal ilmunud kirjeldusele „Viro neuvostokurimuksessa” („Eesti nõukogude keerises”), mille käsikirja Waltari nähtavasti siiski ei tundnud või ei saanud kasutada.

Muu hulgas pakub autor lausa numbrilist infot näiteks maatöötajate sissetulekute ja maksustamise kohta, kui väiketaludelt hakati enne kolhooside moodustamist minema üle plaanimajandusele. Tähelepanekuid on ka toidukaupade hindadest ja üleminekuaja hiigelinflatsioonist, kui krooni asemel võeti kasutusele rubla.

Teose lõpupoole on Waltari pühendanud Nõukogude Eesti muutunud oludele: nõukogude süsteemile, kasvatusele, ajakirjandusele, Stalini põhiseadusele, aga ka kiriku ja armee likvideerimisele, arreteerimistele ja terrorile. Lühikirjeldused jätavad liidu uuest proletaarsest osariigist üpris trööstitu mulje. Raamatu kokkuvõttes kirjeldab Waltari: „Tegelikult on elu Eestis sünge ja ängistav, ja iga kuuga on seda üha raskem taluda – aina raskem, mida kaugemale ulatub nõukogude süsteemi haare ja mida laiemale levib NKVD luuretegevus”.

Baltimaade ajaloo mõjuvõimsaima ja pikaajalisima näitemängu murelikku algust Eesti püünel ehk riigikogu istungit 21. juulil 1940 retsenseerib oma allikatele toetudes kriitik Waltari järgmiselt: „Saalis ei kõlanud mitte ühtki vastuhäält. Eesistuja teatas, et aruanne oli heaks kiidetud ja koda sellega nõustunud. Lavastus oli täiuslik. Režissöör oli oma aplausi ära teeninud, aga Ždanovit ei kutsutud kordagi lavale tagasi”.