„Vahel tõi tuul kaasa hüljeste laulvaid huikeid“1

Esseekogu „Leiud“ seob osavalt kokku eri ilmad: sama köitvad kui linnud ja loomad on autorile olevused me oma liigist.

ELLE-MARI TALIVEE

Šoti kirjaniku Kathleen Jamie’ raamatus „Leiud“ kirjeldatud elamused äratavad ilmselt lugejas mälestuse mõnest kogemusest, mis veenis taas, et ümbritsev maailm on hoidmist ja elamist väärt. Jamie’ otsimisretked viivad sügavale valgusesse või varju või mõne haruldase olevuse omailma piirile.

Kord sain aasta esimesel päeval Puise rannas päris lähedalt silmitseda vana merikotkast, ta tohutut kollast nokka ja rahulikke küüniseid. Sellisel hetkel kukuks iga sõna tobedalt pühalik välja, aga Jamie’ kirjeldus on pinget maha võttes sageli muigamisi argine: kuskil kõrgel „[r]abapistrik väreleb meelte piiril“, „olemasolu enese äärel“, ent siin all kalakotka pesani viival teerajal pikutab väsinud mees, täis nagu tinavile (lk 81). Lapsepõlves luges ema mulle ette samuti šoti juurtega autori Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest“. Nüüd tulid need lood mulle meelde – miski, mis on alati olnud teadvuse piiril. Jamie ütleb nõnda oma linnuhuvi kohta: „Linnud elavad mu elu serval“ (lk 71). Serv, mida ei pea kogu aeg teadvustama, aga mis on alati siinsamas, kuuldel, ja mille pärast peab pisut muretsema.

„Leidude“ tutvustuses ja saatesõnas tuuakse esile esseede keskkonnahoidlikkust. Teose tõlkija Maarja Pärtna kirjutab saatesõnas muu hulgas, et rukkiräägust kõnelev peatükk „Crex crex“ võiks innustada siingi lindu teise pilguga vaatama. Võiks jah, sel aastal tundub olevat eriti kehv räägu-suvi. Aktsendid on tugevad: hääbunud rukkiräägu kõrval manab Jamie silme ette ka Välis-Hebriidid, mitte kui rüdide, kivirullijate, koovitajate ja tiirude saarestiku, vaid kui plastmassi prügimäe, kus nukupea „võib säilida veel kaua pärast seda, kui meie endi omad on luuni paljaks kulunud“ (lk 122).

Jamieʼ esseid saab omamoodi lugeda Marie Underi luule võtmes. Kogus „Lageda taeva all“ (1930) on Under avaldanud luuletuse „Rukkirääk“, kus temagi juba muretseb selle linnu saatuse pärast. „Langebki kahisev / kuldvööti eesriie / juba su sängi eest … / Rukkirääk, rukkirääk, / kuhu sa jäid?…“ 2

Eks mul ole Jamie’ raamatus oma lemmikpeatükk. „Leiud“ toob koju kätte kauged maakillud ja linnud: essee nimega „Rona saarel“ viis mind mitmeks õhtuks internetikaartide kaudu reisimise maailma, tülitama küsimustega sõpru, otsima linnu- ja saarefotosid, keeleajaloolisi seletusi, liigikirjeldusi ja muinasjutte, mida siin on mainitud, püüdes neile omakorda oma maailmas pidepunkte leida.

Jamie’ kirjeldatud saarteilm kaardub Eesti suhtes kaardil lääneloodepoolse servana nagu õhtune taevakumm – need on Šotimaa põhjaranniku saared. Seal elutsevad atlantilise põhjala linnuliigid, kellest näiteks suulal on kohalikus keeles vanapõhja päritolu nimetus.3 Selle linnu nimetus kõlab eesti keeles samamoodi, ehkki ei pruugi siin olla skandinaavia keelte, vaid ladina kaudu nõnda pandud (enne Sula bassana, nüüd Morus bassanus). Rona-peatüki kangelane on pisike vadistav, maismaal öise eluviisiga põhja-tormipääsu, kes näib kõndivat vett pidi nagu Püha Peetrus (sellest ta ingliskeelne nimi petrel), mitte kindlajalgselt nagu Jeesus. See varblasemõõtu merelind ei satu Eestisse tihti – viimati 2007 Saaremaale –, harvemini kui hanesuurune koldse peaga suula, kelle toob siia mõnikord läänekaarte torm või noorlinnu uudishimu.4

Mul on autoriga sarnaselt seda rõõmu olnud, et looduses selle hoidmise ja uurimise pärast käijad, eriti ornitoloogid ja geoloogid, on võtnud mind mõnikord endaga. Olen saanud linde pihus hoida, näinud merest tõusvaid uudishimulikke hülgepäid ja mõelnud rannakaljusid vaadates, et tuhat aastat on üksainus silmapilk – nagu Jamie ütleb oma Gröönimaa-retkel selle ajavahemiku kohta, mis saare viikingitest asustajaid tänasest lahutab (lk 170). Ent veelgi haaravam on ta oskus siduda eri ilmad kokku: olevused me oma liigist on autorile olnud niisama köitvad kui need eespool mainitud. Rona-peatüki üks küsimus on inimene mõne paiga serval, kuhu ta ei ole jäänud püsima. Saare gaelidest elanikud, kes surid teadmata põhjusel XVII sajandi lõpul, olid võtnud „endale perekonnanimed taeva, vikerkaare ja pilvede värvi järgi“, tsiteerib Jamie šoti kirjaniku Martin Martini reisikirja 1703. aastast (lk 141).

Siit tuleb järgmine Underi-seos: Jamie võrdleb Püha Ronanit, saarele elama kolinud munka, selkieʼga, olendiga hülgerahva hulgast. Küllap on lugejale tuttav šoti või islandi muinasjutt hülgenahaga pruudist,5 aga eks Läänemere ääreski tunta mererahvast, kas või liivlaste undiinimotiivi.6 Under ongi kirjutanud tüdrukust, kes oma sinihallide veiste kõrval rannal uinus ning ta unest äratanu südame võitis. Kui viimane pruudi päritolu kohta vastust nõudis, sai ta kuulda:

„Ahti lastest kõige noorem
olen, olen merineid …“7

Võib-olla leidsid ronalased oma hülge­nahad üles.

Siis jääb veel naisena kirjutamise (jällegi ju väga underlik) küsimus. Esseedes tuleb ette neid mõtteid, mida olen mõelnud isegi, kui lapsed olid väikesed: kuidas näpata toimetusi täis päevast hetke millekski, mida tahad omaette enda pärast teha? Ehkki, mispärast need mõtted peaksid kuidagi erinema üksikisa või lapsepuhkusel oleva mehe omadest. „Leidudes“ ei ole aga häbenetud seda miskit, mis on omane pisut väiksemale ja hapramale olevusele kui mees; söaka saarteränduri kirjutamisviisis esineb näiteks vabadus mõnd asja pisut peljata ja seda endale tunnistada. Kas või põhjamaa lõputut ööd, mis „on nagu hiiglaslik vaal, kelle lõugade vahelt me laev on sisse sõitmas“ (lk 180), või kurjakuulutavaid jäämägesid, mis „libisevad oma pentsikus majesteetlikkuses mööda, laevatuledest heledaks valgustatud, vaid selleks, et kaduda me taga pimedusse, kiiluvette, kahaneda ja kahaneda, kuni neist jääb alles vaid kuma nagu Irvik Kassi naeratus“ (lk 188). Või mõelda kord nukraid, siis kogu hingest lahvatavaid rahutuid mõtteid, mida ei oskaks taas mõne meesautori essees ette kujutada. Miks ma arvan, et vaid luuletajast naisautor võiks kirjutada „[m]urdlainetus, hülgehääled ja tormipääsude rõõm“ (lk 133)?

Olen kindlasti nende väidetega libedale teele läinud, aga tahtsin need siin ära märkida. Ent võib-olla just eriti seepärast tahtnuksin ka, et raamatu eestikeelse tõlke tagasihoidlik kujundus oleks teistsugune – see, mida eelpool ütlen, rõhutab kuidagi eriti siinsete „leidude“ mõtteselgust, maailma määratlemisel kasutatud liigilist täpsust, millega kaanel kujutatud umbmäärased kajakad ning pastelne õhtutaevas kokku ei käi.

Luuletaja on tõlkinud luuletajat, loodushuviline loodushuvilist, ega ole kuskil alla jäänud. Ääremärkuseks: loetu paneb ühtlasi rõõmsalt uskuma, et ei ole asjata olemas ka eesti linnu- ja taimenimetuste komisjonid.

 

1 Kathleen Jamie, Leiud. Valitud esseid. Tlk Maarja Pärtna. Varrak, Tallinn 2018, lk 131.

2 Marie Under, Luule. SE&JS, Tallinn 2007, lk 399.

3 Vt ka R. W. McDonald, Vikings in the Hebridean economy: methodology and Gaelic language evidence of Scandinavian influence. – Zeitschrift für celtische Philologie, 2015, nr 62, I, lk 130.

4 Linnuharulduste komisjoni poolt käsitletavate liikide aktsepteeritud vaatlused seisuga 25. XI 2017. https://www.eoy.ee/node/63

5 Aarne-Thompson-Utheri muinasjututüüpide kataloogis ATU400.

6 Kristi Salve, Liivi rahvausundist ja folklorist. Rmt: Paar sammukest XXIII. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2007, lk 245.

7 Marie Underi ballaad „Merilehmad“ kogumikust „Õnnevarjutus“ (1929). Rmt: Marie Under, Luule, lk 324.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht