Neinar Seli avalikus valguses

Mart Soidro

Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Delfi ja ERRi uudisteportaal 4.-5. XI, „Rahva oma kaitse” 8. XI, „Olukorrast riigis” 10. XI.

Kui uskuda inimese enda või lähikondlaste koostatud elulugu, siis on Neinar Seli puhul tegemist laitmatu renomeega spordi-, teaduse- ja ärimehega. Tunnustatud ühiskonnategelasega, keda võib pidada taasiseseisvunud Eesti üheks tuletorniks. Eesti riik on avaldanud oma suurmehele tänu ja autasustanud Seli Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Sama autasu on pälvinud ka armastatud näitleja Ita Ever.
1981. aastal lõpetas Neinar Seli cum laude TRÜ kehakultuuriteaduskonna ja kaitses üheksa aastat hiljem edukalt kandidaadiväitekirja. Nooruses oli tulevane EOK president lootustandev vasaraheitja ja tal on järeltulevatele põlvedele ette näidata neli pronksmedalit Eesti meistrivõistlustelt (1983, 1997–1999). Sellel konkurentsitihedal ja atraktiivsel kergejõustikualal leiame raskekaallase Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmendalt realt (69.62). 1960. aasta Rooma olümpiamängudel oleks ta selle tulemusega võitnud kuldmedali ja Seli olnuks kolme olümpiakulla omanik (lisanduvad 1952. aasta raskekaalu klassikalise maadluse ja 1988. aasta naiste trekisprindi kuld).
Neinar Selist sai juba 20aastaselt (1981) ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõud, 1982. aastast NLKP liige. Aastatel 1987–1994 oli ta  alma mater’i õppe- ja spordibaaside juhataja. Perestroika ajal liitus spordimees komsomoli korrakaitse rünnakrühmaga (KOR). Suure tõenäosusega oli just tema see, kes hoidis fosforiidikevadel ära verevalamise Tartu raekoja platsil. Üleannetud ajalootudengid Tõnis Lukase eestvõttel tungisid raekotta loosungiga „Fosforiidist saia ei saa!”, Neinar Seli aga säilitas külma närvi, kutsus provokaatorid korrale ja informeeris intsidendist TRÜ parteikomitee esimeest Paul Kenkmanni. Võiks arvata, et hilisema kirgliku jahimehena kasutas Seli tudengite vaigistamiseks tuli- või külmrelva, aga nii see ei olnud – piisas autoriteedi sõnastki. Ei saa muidugi välistada, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis reservohvitserina hiilgavat sõjalist karjääri teinud ja tänaseks majori auastmeni jõudnud Selil võis juba sõdurina olla põues marssalikepike. Või inspektori sau.
Ettevõtluspisik lõi Selil välja juba kooli ajal. Koduaias kasvatatud salatite ja tulpide müügist kogunes kena kopikas, õigemini seeme, mis lõi õide kooperatiivide ajastul. Edasi läks juba kõik nagu lepase reega. USA investeerimisfondid tundsid huvi raha paigutamise vastu Baltimaadele ja Venemaale ning avastasid Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni liikme Neinar Seli. Muide, üks selle „perestroika paabulinnu” pankrotihalduritest oli Andrus Ansip, kellega loodi 1993. aastal holding-firma Rondam ja AS Livoonia Kinnisvara. Hiljem on peaminister kinnitanud, et loovutas kohe oma osaluse Selile ja oli Rondamis üksnes tegevjuht, sest tal polnud piisavalt raha, et koos Seliga investeerida.
Kunagisele vasaramehele jäi heitering järjest kitsamaks, aastatuhande vahetuseks oli ärimehel enamusosalus Wermo, Estiko ja Tartu KEKi aktsiaseltsis („Kes on kes Eesti majanduses 2000?”). Seejuures on jaatava ellusuhtumisega Seli jätkuvalt ühiskondlikult aktiivne. Ta on Eesti Kergejõustikuliidu juhatuse liige (aastast 1994), esimees (1999–2004) ja aupresident (2007). Eesti Olümpiaakadeemia president (2005), Eesti Spordi Nõukogu liige (2001–2003 ja 2013). Eesti Olümpiakomitee liige (1999), täitevkomitee liige (2001), asepresident (2008–2012) ja president (2012). 2004. aastal asutas Neinar Seli Tartu Kultuurkapitali juurde omanimelise sihtkapitali spordi vallas. „Eesti spordi bibliograafilise leksikoni” andmetel jätkab väsimatu sporditegelane ka Tartu Kalevi juhatuse esimehena aastast 2007.
Pole imestada, et Neinar Seli imetletakse, aga ka kadestatakse. Keegi pahatahtlik märkas, et 2002. aastal esitas Seli riigikogu liikmena kinnimaksmiseks oma korterikulud Tallinnas Köleri tänaval, kus tegutses tema äripartnerile kuuluv ilusalong. Seli väitis, et üüris lühikest aega samas majas korterit, kus elas pensionär, kuid ei saanud seda korterit kasutada.
2003. aasta aprillis lükkas Tartu politsei tagasi Muinsuskaitseameti palve algatada Neinar Seli suhtes  kriminaalasi seoses kultuurimälestise hävitamisega. Selgus, et Neinar Seli polnud teadlik, et tema ostetud eramu on kultuurimälestis. Ta ei olnud  tööde teostaja, seega ei saanud ka vastutada selle eest, et mälestis rikuti.
2009. aasta kevadel kaebas Seli kohtusse Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteri artikli „Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased” pärast, nõudes väite „Seli lükkas riigikogus läbi kaitstavate loodusobjektide seaduse muutmise” ümberlükkamist. Paraku jättis 2011. aasta septembri lõpus Harju maakohus kaebuse rahuldamata ning 2012. aasta septembris ei võtnud riigikohus kassatsioonikaebust menetlusse. Artikli eest pälvis Tarmo Vahter hoopis Bonnieri preemia.
Õnneks pääses Seli 2009. aasta juunis kriminaalasjast, kui laenas tuttavale politseinikule padruneid, teadmata, et vormikandjal puudub relvaluba. Kriminaalmenetlus lõpetati oportuniteedi alusel, kuna kahtlustatava süüaste oli väike. Pealegi võttis Seli endale kohustuse tasuda riigituludesse 13 000 krooni.
2011. aastal algatati kriminaalasi Selile kuuluval Otepää looduspargis Pühme sihtkaitsevööndis asuval kinnistul toimunud  ebaseadusliku metsaraie uurimiseks. Kohus tuvastas, et süüdi on hoopis Otepää mees Veiko Võrk, kes oli omaalgatuslikult käskinud kahel töömehel, kes ei teadnud ebaseaduslikust raiest midagi, Seli krundil 80 puud maha raiuda.
Ka muidu sportlikul majandusministril Juhan Partsil on meie multitalendi tegevus pinnuks silmas. Kes siis veel, kui mitte Tallinna Sadama nõukogu esimees ei peaks toetama 250 000 euroga Eesti Olümpiakomiteed? Tuletan meelde, et Neinar Seli valimiseelne lubadus oli suurendada EOK eelarvet kaks korda ja kõige lihtsam on vajalik raha võtta omaenda hallatavast riigiettevõttest. Pealegi ei määranud Seli raha iseendale, see läheb suure tõenäosusega spordi hüvanguks.
Kes palju teeb, see palju jõuab. Eelmisel nädalal osales Neinar Seli  eraisikuna Londonis Sotheby kuulsal oksjonil ja ostis 25 000 naela eest ära Erika Salumäe Souli olümpiamängude kuldmedali. Lisaks 100 naela eest vahva vahtkummist maskoti ja muud vähem väärtuslikku kraami. Seda Eesti spordi üht säravaimat hetke sõitis kajastama seitse ajakirjanikku, kes üldjoontes meie sangari saavutust ka tunnustasid. Paraku ei jätkunud siinsetel kiibitsejatel kiidusõnu, kui jätta kõrvale mõni meeldiv erand, näiteks Peep Pahv Postimehest. Spordikauge Anvar Samosti arvates pole vahet, kas träni ostis ära mõni tartlane või vietnamlane, Kalle Muuli aga nägi Seli ponnistustes praalimise tundemärke. Andrus Kivirähk võrdles Neinar Seli Oru Pearuga, „kes mõtles, et ostab terve kõrtsi ära. Aga tagakambrist tuli Kassiaru Jaska, sajased varvaste vahel, ja Pearu läks nukralt koju tagasi”. Seevastu Mart Juur kutsus kõiki Tartu bussijaama tualetti külastama, sest „iga põietühjendaja annab 30 sendist 28 Neinar Selile”.
Seli ise oli enne oksjonit lootusrikas ja reibas ning arvas, et võib kas või kümme kulda osta.  „Seda raha, mis on täna mulle lubatud, jätkub ka terve oksjoni kokkuostuks, kui vaja on”. Pärast oksjonit, kui higipull oli otsa eest pühitud, võrdles Seli avalikku enampakkumist doktoritöö kaitsmisega (kuigi tal endal on veel doktoritöö kaitsmata). Nojah, eks ärimehel oli rahadega väike vahe sees ja krediitkaardil limiit peal. Ja kes võis arvata, et hinnad nii üles kruvitakse! Pealegi leidus üks anonüümseks jääda soovinud inimene, kes omastas Barcelona olümpiakulla ja trekiratta. Sel pahatahtlikul tegelasel (ilmselt rikkuril!) sai olla vaid üks eesmärk – vähendada ühiskondlikult aktiivse Neinar Seli aupaistet.
Mida öelda lõpetuseks ja meie aja kangelasele lohutuseks?
Õpetlik lugu. Lohutada pole aga Neinar Seli vaja, sest ütles ta ju ka ise pärast oksjonit: „Parem pool muna kui tühi koor”.  
   

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming