Sel reedel Sirbis

TÕNIS SAARTS: Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja
Meie riigist on paljuski tänu Savisaare äraspidisele mõjule saanud stabiilne ja kindlalt läände ankurdatud demokraatia.
Ilmselt pole kellelegi enam uudis, et Edgar Savisaare aeg Eesti poliitikas hakkab lõppema. Jah, tulla võib veel üks dramaatiline ja kättemaksuhõnguline lisavaatus, kuid suurmeistri võimsat ja kõikemuutvat comeback’i ilmselt oodata ei tasu. Niisiis on ehk juba aeg hakata tegelema Savisaare poliitilise pärandi mõtestamisega. Kindlasti on see väga mitmekihiline, kuid selle artikli põhiväide on, et praegune parempoolne, turuliberaalne ja venevastasele rahvuslikule ideoloogiale üles ehitatud Eesti on paradoksaalselt paljuski võimalikuks saanud tänu Savisaarele. Tema poliitilised valikud (osaliselt ka sundvalikud) on võimaldanud paremerakondadel domineerida Eesti poliitikas kogu taasiseseisvumisjärgse aja ja kinnistada ilma igasuguse tõsisema väljakutseta ühiskonnas oma rahvusliberaalset ehk rahvuslusele ja turuliberalismi segule üles ehitatud hegemooniat.

Paradokside aeg. Tiia Kõnnussaare intervjuu kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega. TIIU KUURME: „Kui ühiskonnas ongi käputäis neid, kes suudavad toimuvat süvitsi näha ja mõtestada, aga peavool tõrjub nad eemale, siis loovad peavoolu teistsuguste ambitsioonide ja väärtustega inimesed.“
Elame iseäralikke aegu. Hariduses, ja eriti ülikoolides on hakatud kasutama sõnu, mida on seni kasutatud pigem majanduse vallas: konkurents, strateegiad, võitjad, efektiivsus, evalveerimine. Samal ajal on, vähemasti kui lugeda kommentaariume, kasvanud viha nende (haritud) inimeste vastu, kes töötavad loomesfääris: neid peetakse tõsimeeli muidusööjateks ja rahva raha raiskajateks, et mitte öelda hullemini.

Aija Sakova: Maailm sita eituseta
Mõni kogemus ei küpseta, vaid söövitab. Sellest ei saa õppida, sellest saab tunnistust anda.
Maarja Kangro, Klaaslaps. Illustreerinud Kirke Kangro, kujundanud Jaanus Samma. Nähtamatu Ahv, 2016. 208 lk.
Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamine (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.

MARTA BAŁAGA: Pealispinna all
Kas filmi asjaosaliste kriminaalne käitumine peaks mõjutama filmi retseptsiooni või mitte?
Ilmselt olete juba kuulnud: valitseb konsensuslik arvamus, et 2016 oli üks halb aasta. Koguni õige halb. See tõi meile president Trumpi, Zika viiruse, hulganisti surnud kuulsusi ja Ben Afflecki Batmani rollis. Rääkimata siinkohal üldse mitmest ebameeldivast skandaalist, mis meie teadvusest kuidagi kaduda ei taha. Konks on selles, et sisimas me võib-olla seda ei soovigi.
Filmikriitika on valdkond, mis pidevalt areneb: igal aastal vähema tunnustatuse ja suuremate palgakärbete suunas. See on okei – nagu öeldakse (või ütlen ainult mina), progressi pole võimalik peatada ka siis, kui ta su ukseesise täis laseb. Ometi on sellel kõigel omad head küljed, mida ei tohi kuidagi alahinnata. Enamasti tule enam keegi ütlema, mida tegema peab.

Mõttekirjanduse tõlkijail oma auhind
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on asutanud mõttekirjanduse tõlkeauhinna. Auhind määratakse statuudi järgi eelmise kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud mõttekirjandusteose parimale tõlkijale. Mõttekirjandusteose alla liigitub igasugune omaette raamatuna ilmunud mitteilukirjandusteos, millel on dokumentaalne, esseistlik, filosoofiline või teaduslik väärtus. Auhind suurusega 5000 eurot antakse välja emakeelepäeval koos ülejäänud kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadega.
Tõlgitud mõttekirjandusest ja auhinnandusest räägib lähemalt esimese žürii esimees Märt Väljataga.

JAAN ARU: Tehisintellekt neljas vaatuses
Tehisintellekt võib muutusi tuua peaaegu üleöö, seetõttu on igaühel otstarbekas end selle arenguga kurssi viia.
Andres Laan, Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest. Toimetanud Kuldar Traks. Joonised: Kaire Vakar. Kujundanud Lauri Haljamaa. Koolibri, 2017. 176 lk.
Tahame või ei taha, aga tehisintellekt muudab meie kõigi elu. Oleme valmis või ei ole, aga tehisintellekt võtab Eestis lähemate kümmeaastakute jooksul üle kümnete tuhandete inimeste töö. Riigil pole plaani, mida teha nendega, kes tehisintellekti tõttu töö kaotavad. Haridussüsteem ei kohanda end tõsiasjaga, et osa süsteemist väljavisatutest peagi tööturul enam ei vajata.
Kas ma pingutan üle? Võib ju väita, et tehnoloogiad on ühiskonda alati edasi viinud, aidanud uusi töökohti luua ja praegune muutus ei ole midagi erilist. Kuid vahe eelmiste tehnoloogiarevolutsioonidega on suur: tänapäeva tehisintellekt on saanud inspiratsiooni ajust ega asenda enam inimeste käte, vaid eelkõige ajude tööd. Miks hoida tööl inimest, kes vajab lõunapausi, und, puhkust, lapsepuhkust ja nokib nina? On selge, et niipea kui masin, mis suudab mõelda inimese eest, on odavam kui inimtööjõud, asendatakse inimene tehismõistusega.

JÜRI KOLK: Argitraagika VIII. Oma peaga mõtlemisest
Vanal halval ajal räägiti koolis režiimile sobivate persoonide ajalooline roll suuremaks. Isegi kui mõnes maailma häbiväärseks peetavas nurgas oli keegi meie mehest ette jõudnud, vastava avastuse juba teinud või väite esitanud, õpetati koolis ikka ennekõike suure Vene isemõtleja saavutusi. Ma sain küll aru, et ega Vene teadlane või filosoof ei pruukinud milleski süüdi olla. Tema jõudis oma tulemuseni tõesti ise, lihtsalt info ei jõudnud temani õigel ajal. Ligipääs informatsioonile oli vanasti vastikult keeruline, vähemalt võrreldes tänapäevaga. Isemõtlemine ei pruukinud olla isemõtleja vaba valik. Tülgastav režiim pani tema ees kõik uksed kinni, muud valikut kui ise nuputada ei olnud. Ehk ei olnudki neid juhtumeid kooliprogrammis nii metsikult palju, aga rahvasuus väljend „suur Vene isemõtleja“ igatahes liikus ja sellest pritsis sarkasmi.

1930. aastate puitfunktsionalism
Tallinna ja Rooma kunstinädalad
Teatriauhindade seast on puudu Pronksreha
Jaanuari muusikaelu

Arvustamisel
Paul Delvaux’ „Unest ärkaja“ ja Vladimir Tarassovi „Veemuusika ja teisi pilte helist“ Kumus
Vanemuise „Don Juan“
Andres Laane „Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest“
Leo Luksi „40 kiri“
Kristjan Randalu soolokontsert ja Henrik Ødegaardi plaadi „Te lucis ante terminum“ esitlus
Jidi Majia luulekogu „Aeg“
Tallinna Kammerorkestri kontsert „Kõikvõimas – Black Angels“
Frédéric Gros’ „Kõndimise filosoofia“
„Sada hetke eesti luules“ ja Rein Veidemanni „Lausungid ja pausid. Fuuga“
Helsingi Q-teatri „Mahe meelelaad“
Valgusfestival „Lux Helsinki“
Angela Maasalu näitus „Kodu II“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming