Tähtsam kui faktid

ILMAR RAAG, ETV meediakonverentsil peetud ettekande ainetel

Eesti meediat kui kvaliteeti vähe investeerivat ajakirjandust iseloomustab suur kergekäelisus faktide kontrollimisel Pakun teile alustuseks ühe ülesande. Nimelt tulid mu juurde restaureerijad, kes olid ühest Kalamaja remonditavast puuhoonest leidnud põranda alt kingakarbi, mille sees olid: 1) vana vihik, kus viiepallisüsteemis on inimeste nimed ja numbrid: Kruusement 3, Järvet 4, Baskin 5; 2) välja rebitud pildiga NKVD töötõend Nikolajevi nimele; 3) verine kamm.

Kellele see kingakarp kuulus ja mis neid esemeid omavahel seob? Kas need numbrid tuntud kultuuriinimeste nimede järel on hinded? Miks oli põranda alla peidetud verine kamm, mille oleks võinud ju ka lihtsalt puhtaks pesta? Miks oli vaja peidus hoida NKVD töötõendit, millelt ometi tuvastav foto oli juba rebitud? Kas Nikolajevi nime taga oli mees, kes kirehoos tappis näiteks oma naise? Või ei olnud see kirehoog?

Kui teil veidi aega oleks, küllap suudaksite välja mõelda mõne tõenäolise hüpoteesi.

Paradoks on selles, et mõtlesin kogu loo välja, piirates end ainult sellega, et võimalikud hüpoteesid mahuksid Tallinna Kalamaja ajalukku. Kui aga teil tekkis kasvõi väikseim huvi minu küsimuste üle mõtelda, siis hakkasite automaatselt looma seoseid, paigutama neid mingisugusesse narratiivsesse konteksti. Sellise katse tegi esmakordselt Michel Foucault, kes tõestas, et me püüame paigutada iga objekti mingisugusesse tähenduslikku tauststruktuuri.

Iga fakt saab meie jaoks tähenduse alles pärast seda, kui oleme selle asetanud mingisugusesse väärtussüsteemi. Seepärast ei ole ka olemas objektiivset ajalugu või neutraalset fakti. Nii võiks öelda, et fakti, nagu oleks 1939. aasta 1. septembril alanud II maailmasõda, ei eksisteeri, sest iga selle fakti lugeja-taastootja reformuleerib selle oma peas ümber, öeldes näiteks: ?1. septembril 1939 algas sõda, millest kujunes paljukannatanud Eesti rahva suurim katastroof.? Muidugi tahaksid paljud ütelda, et see ei ole fakt, vaid juba kommenteeritud fakt, millega omakorda paljud ei nõustu. Juutide jaoks algas 1. septembril 1939 sõda, mille raames holokaust jõudis oma kulminatsioonini. Prantslaste jaoks algas sõda, mille raames anti Pariis häbistavalt ilma ühegi lasuta natsidele jne. Kommentaari ja fakti lahushoidmine on illusioon, kuna inimteadvuses ei eksisteeri fakti väljaspool automaatset kommentaari. (Kui soovite, siis väljaspool teadvust võib see fakt kui asi iseeneses ka ilma hinnanguta eksisteerida, aga inimteadvus on kui tolle õnnetu Kreeka kuninga käsi, mis kõik puudutatu kullaks muutis.)

See tähendab, et ka ajakirjanduses tuleks eraldi uurida automaatse kommentaari teket, sest just see määrab mingi fakti kasutusliku väärtuse.

 

Et selle uurimissuuna kõlbelisust tõestada, tunnistan, et selline tähelepanu pööre ei tähenda ajakirjanduse traditsioonilise faktitruuduse üle parda viskamist. Eesti meediat kui kvaliteeti vähe investeerivat ajakirjandust iseloomustab suur kergekäelisus faktide kontrollimisel. Toon võrdluseks Ameerika telekanali ABCs kehtinud toimetuspoliitilise nõude, mille kohaselt pidi ajakirjanikul olema kaks sõltumatut allikat, et ta oleks võinud mingi fakti põhjal teha loo uudistesaatesse. Kui palju tänaseid Eesti meediaettevõtteid võivad ütelda, et tegelevad rutiinselt faktide topeltkontrolliga?

 

Meie kultuuris on inimene narratiivne olend. Kui meenutada vanimat esivanemate informatsiooni, siis on see meieni kandunud ikka lugude kujul. Legendidena, müütidena, muinasjuttudena, viisiga ja ilma, aga lõpuks ikkagi lugudena. Loo efektiivsus informatsiooni edastamisel seisneb selles, et korraga antakse edasi nii väärtus kui ka taustsüsteem, millega see väärtus suhestub.

Möödunud sajandil tõusis lugude metatasandi uurimine uuele kõrgusele, kui Vladimir Proppist ja Carl Jungist kuni Claude Lévi-Straussini ja sealt edasi on tõestatud, et meie kultuurilist teadvust reguleerivad arhetüüpsed kuvandid ja lood. Seejuures on tähtsaim väide, et kõik maailma lood on taandatavad käputäiele narratiivsele elemendile. Näiteks võiks tuua universaalsusele pretendeeriva skeemi: 1) iga lugu sisaldab loo käivitumisel rahu, õnne ja tasakaalu kirjelduse; 2) toimub õnnetus, Paha ilmutab ennast, tekib konflikt (konflikt võib olla ka ainult inimese sees); 3) kangelane ilmutab ennast ja tekib tahe Pahast jagu saada; 4) kangelane ja Paha kohtuvad esimest korda, Kangelasel ei õnnestu võita, Paha süveneb; 5) Kangelane saab abimehe või leiab lahenduse; 6) Kangelane võidab Paha.

 

Isegi kui see skeem ei haara absoluutselt kõike, tunnete ilmselt ?instinktiivselt? ära lugude kohustuslikud elemendid. Veel enam, kuna me tunnetame lugude terviklikku struktuuri, siis suudame ühe elemendi järgi ennustada ka ülejäänud lugu, niisamuti nagu loomaaias elevandi puuri juures seistes võime ette kujutada elevanti isegi siis, kui me elevandimaja uksest näeme ainult ühte lonti. See on meie teadvusesse sedavõrd juurdunud, et kui võtame fakti 1. septembri 1939 ja II maailmasõja kohta, siis on valdavalt tegemist eespool toodud struktuuri 2. punktiga, milles ilmutub Paha ja konflikt. Samas eeldame implitsiitselt, et lugu sellega ei lõpe ja ühel hetkel Paha siiski võidetakse. Nüüd sõltub jutustaja suvast, kas lugu lõpeb aastal 1945, 1991 või veelgi hiljem. Lõppdaatum tähistab antud juhul ka seda, millise ideoloogiaga on selles loos tegelikult tegemist.

Kuna teadusdiskursuste kujunemisel olid strukturalism ja psühhoanalüüs eakaaslased, siis andsid ka psühhoanalüütikud oma seletuse narratiivsete põhielementide universaalsuse kohta. Nimelt väideti Freudi-Greimase traditsioonis, et iga loo põhistruktuur on sarnane isiksuse identideedi põhistruktuuriga, kus minateadvus on pidevas konfliktis välismaailma nõuete ja sisemiste tungide vahel. Iga kord, kui inimene vaatab-kuulab-loeb mõnda lugu, tajub ta iga loo konflikti kui oma sisekonflikti teisendust või peegeldust. Mis kokkuvõttes tähendab ikka sedasama, et inimteadvus on võimetu vaatama ükskõik millist tähenduslikku ühikut (fakti) väljaspool teatud narratiivset konteksti.

Eelnev väide tähendab, et praktilises meediaanalüüsis tuleb eelkõige ära tunda lugu, kuhu faktid (nii tõesed, kui valed) on paigutatud. Me ei tohi ju teha endale illusioone, nagu vahendas ajakirjandus informatsiooni. Vahendatakse ikkagi peamiselt hoiakut ja mõju, mis tekivad ajakirjanduse võimest ühiskondlikule arvamusele ette sööta lugusid. Ingliskeelses kõnepruugis on tegu agenda setting?uga, ehkki sel puhul ei ole seni narratiivi tähtsusest räägitud.

Kuidas siis ära tunda, mis looga on tegemist? See ei pruugi olla lihtne ülesanne, sest üldjuhul ilmub ajakirjanduses mõne artikli kujul vaid suure loo väike peatükk (tuletame meelde metafoori elevandi londist, mis paistab elevandimaja uksest).

Kõige esimene samm on ära tunda tegelase vastand. Kui ajakirjandus on kirjutanud loo teist, siis kujutage narratiivselt mõeldes, ette, kes on rollitüübiliselt teie vastand. See meetod tugineb semiootilisele põhitõele, et igal väärtusskaalal on kaks otsa, mis annab võimaluse mõõta väärtuse tugevust. Seejärel aga defineerige, millisesse loosse selline vastandus sobib. Nii näiteks ei ole meedias näitlejat, kuid on andekas näitleja, kes on mingi materjaliga töötamisel parem kui andetu näitleja. Kuid niisamuti võib andeka näitleja vastandiks olla rumal kriitik, ainult et lugu on siis teine.

Feministlik filmiajalugu on niisamuti leidnud, et eriti II maailmasõja järgsetes filmides on naistel olnud peamiselt kaks rolli: nad on olnud kas libud või emad. Vaadates tänast keskmist eesti ajakirjandust, on üldistatud ühiskonnaloos kaks tegelast: kurikael ja ohver. Kui võtta vaatluse alla politsei esinemine ajakirjanduses, tuleb veelgi ilmsemalt esile, et ajakirjandus suudab mõtelda peamiselt etteantud kategooriates, sest politseinikud on kas kangelased, kui nad parajasti peavad kinni mõne kurjategija, või nad on ise pahad, kui nad võimu kuritarvitavad. Võtkem meie sõdureid Iraagis. On kolm rollilahendust, mille puhul võib näha, kuidas näiteks ajakirjanduses avaldatud fotod käivitavad teatud piiratud hulga ikonograafilisi kaanoneid. Pildid, kus sõjamehed on üksi oma relvadega, esindavad meile igas kultuuris toimivat mehemeelt ja ihalust oma sangari järele. Niipea kui pildile satuks mõni relvitu ja hirmunud pilguga iraaklane, käivituks lugu sõjamehest, kui okupandist võõral territooriumil, kui aga pildil kujutatakse poja kirstul nutvat ema, siis peab suurem lugu vastama küsimusele, milleks üldse sõda?

Meedias lavastuvaid lugusid iseloomustab tihti lõpu puudumine ja see tekitab ühiskonnas frustratsiooni. Hea näide on nn. moraaliskandaalid, mis suurema narratiivi mõttes kujutavad endast loo algust ehk Paha ilmumise episoodi. See on hetk, mil hunt ilmub Punamütsikese teele või kui ta sööb vanaema. Kui ilmneb, et mingil avaliku elu tegelasel on armuke, kes ?lõhub? abielu, siis on nende seas, kes viitsivad seda sorti lugusid lugeda, palju neid, kes leiavad omaenese sarnastele hirmudele ainest. Kuidas sellest hirmust üle saada ja jõuda narratiivse katarsiseni? Väga raske. Moraaliskandaalide puhul on raske ette kujutada, kes võiksid haavatud kõlblustundele mõeldes mängida Punamütsikese loos jahimeeste rolli. Seetõttu jääb Paha hävitamata ja kokkuvõttes süveneb arusaam moraalist, mis läheb juba sajandeid allamäge. Reaktsioonina olete ilmselt kõik näinud meedias hirmust sündinud soovi iga hinna eest leida ükskõik milline jahimees. Karmi käega mees, kes sublimeerunult lahendaks kõik lahenduseta jäänud lood. Kui aga pöörduda abielu rikkuva avaliku elu tegelase loo juurde, siis tema ainus võimalus on sööta ühiskonnale ette uus lugu, mis: a) kujutaks teda meheliku viljakuse sümbolina, kes ongi paljude naiste ihalusobjektiks; b) söödaks avalikkusele ette uuest armastusest pikantseid detaile, et lugejad unustaksid uue armastuse siiruse varjus eelmise (nagu me Bondi filmides iial ei küsi, mis sai eelmise filmi armsast Bondi tüdrukust).

 

Kokkuvõtvalt võib ütelda, et meedias ei käi sõda mitte faktide, vaid lugude pärast, sest ajakirjanikud on õppinud viise, kuidas ilma faktideta ja vormiliselt korrektselt käivitada neile sobivaid lugusid. Kujutage ette pealkirja Kroonikas või SLÕhtulehes: ?Ilmar Raag eitab kuuldusi oma sohilapse kohta?. Artikli sissejuhatusest võiks lugeda: ?Ilmar Raag eitab, nagu oleks ta visanud toru hargile, kui telefonist kostus tema Ameerikas sündinud sohilapse hääl. Raag väidab isegi, et tal ei olegi Ameerikas sündinud lapsi.? Tegemist on juba sofistide kirjeldatud loogikalõksuga, mille kohaselt teatud tingimustel ei ole võimalik eitada seda, mida ei ole olemas. Vormiliselt on kõik õige ja lugejal käivituvad õige mitmed lood seletamaks artiklis ilmnevaid vastuolusid, ehkki kindlalt selgub vaid üks tõsiasi: moraalse kahju tekitamiseks ei ole vaja mingeid fakte.

 

Tegelikult tõin meediakonverentsil ühe teise näite, aga seegi oli juba liig plahvatuslik oma provokatiivsuses, et asendasin seal näitena toodud tegelase iseendaga.

 

Jääb küsimus, mida saab üleüldse teha, et meedia oma hoolimatuses ei teeks paratamatut kahju üksikisikule. Eelnevalt olen tõestanud, et faktitruuduse tagaajamisest on vähe. Lahenduseks, ehkki see kõlab naiivselt ja ei ole iial piisav, on meedia mitmekesisus. Mida vähem on maailma kirjeldamiseks erinevaid lugusid ja versioone meedias, seda suurem on tõenäosus, et teist poolt ei kuulatagi ära. Eesti ja kogu maailma meedia arengusuuna juures, ei tundu see mitmekesisus enam sugugi garanteerituna. Meedia konsolideerub ja väikese turu survel väheneb ka erinevate lugude osakaal kogu meedias. Sel puhul ühinen Daniel Vaariku mõttekäiguga, et meie ainus pääsemine on meie endi aktiivses osalemises meedia sõnumite vormistamisel. Jah, ma tean, et see on raske.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming