Väljasurev agraarajalugu

Marten Seppel

Nagu meelelahutusmaailmas on ka ajalookirjutuses juba ammu žanri määratlemine meelevaldne. Tiit Rosenberg, Künnivaod: Uurimusi Eesti 18.–20. sajandi agraarajaloost. (Õpetatud Eesti Seltsi kirjad, IX.) Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 480 lk.

Kui XX sajandi Eesti ajalookirjutust iseloomustas keskendumine agraarajaloo probleemidele, siis viimasel paarikümnel aastal on agraarajalugu jäänud vaeslapse ossa. Tartu ülikooli Eesti ajaloo professori Tiit Rosenbergi sel kevadel ilmunud artiklite kogumik „Künnivaod” on kahtlemata kaalukamaid raamatuid, mis pärast 1992. aastal trükivalgust näinud „Eesti talurahva ajalugu” on selles vallas ilmunud. Kogumiku pealkiri ja sissejuhatav saatesõna rõhutavad selgelt teose lahterdamist agraarajalooks. Seejuures defineerib autor agraarajalugu väga laiahaardeliselt: uuritakse „põllumajanduse ja maaühiskonna arengu kõige erinevamaid aspekte ja seoseid esiajast kuni tänapäevani” (lk 9). Hoolimata Tiit Rosenbergi katsest näidata agraarajaloo uurimissuunda jätkuvalt elujõulisena (lk 18-19), näitab tegelikkus selgelt selle ajalooharu väljasuremise märke. Agraarajalugu ei ole juba ammu in, pigem vastupidi. Tallinnas ei tegele sellega õigupoolest enam keegi, Tartus leiab veel üksikuid uurijaid Tartu ülikooli, ajalooarhiivi ja ERMi juures. Lätis on pikkade traditsioonidega vanem agraarajaloo uurimine koos vanade korüfeedega täiesti välja surnud (viimati lahkus 2012. aasta aprillis Heinrihs Strods).
Siiski on huvi kadumine agraarajaloo vastu osalt eufemistlik. Külaühiskonnaga tegeletakse endiselt, kuid see, mis XX sajandi keskel oli moodne agraarajalugu, on nüüd uus kultuuriajalugu, populaarsust koguv keskkonnaajalugu või midagi veel trendikamat. Pealegi tuleb tõdeda, et nagu meelelahutusmaailmas on ka ajalookirjutuses juba ammu žanri määratlemine paljuski meelevaldne. Isegi kitsalt poliitilise ja sündmuste ajaloo puhul ei saada enam läbi majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajaloo poole pöördumata. Väga mitme perspektiiviga on ka viimase aja ajalooõpikud. Vaadeldav teos ei ole samuti pühendatud mitte ainult maaelule, vaid käsitletud on ka linnaajalugu (Valga, Tartu), see annab suure panuse ka institutsioonide, õigus-, sotsiaal-, koha-, demograafilisse, ajalookirjutuse, teadus- ja kultuuriajalukku. Juba ammu on agraarajaloos loobutud megateoreetilistest konstruktsioonidest, nagu neid püüeldi 1970. aastateni. Mingeid teoreetilisi heietusi ei leia ka sellest raamatust, Saksa agraarajalookirjutuse viimase paarikümne aasta trendi kohaselt räägib ka Tiit Rosenberg üldise asemel üksikust.
Tiit Rosenberg on kaante vahele kogunud oma 23 artiklit, mis on ilmunud peamiselt väiksemates väljaannetes või väljaspool Eestit ajavahemikus 1977–2009 (ligi pool artikleist on kirjutatud viimasel aastakümnel). Väärtust lisavad esmakordselt koos viidetega ilmuvad kolm ettekannet ning mitme artikli puhul autori tehtud täiendused. Tiit Rosenbergi täielikust bibliograafiast raamatu lõpus võib kokku lugeda, et autor on neljakümne aastaga kirjutanud üle 150 teadusliku artikli. Seega, kui teadlastel oleks nagu kirjanikel kombeks välja anda kogutud teoseid, siis oleks selle raamatu näol tegemist alles esimese köitega vähemalt kuue-seitsme köitega sarjast. Näiteks täiesti on praegusest köitest välja jäänud Tiit Rosenbergi artikliseeria mõisnikest Liphartidest, selle kohta ongi autoril kuuldavasti kavas koostada eraldi köide põhjalike laiendustega.
Eesti agraarajalookirjutuses (nagu kogu Eesti ajaloo historiograafias) on suuresti domineerinud just eesti talurahva ajalugu. Tiit Rosenberg on aga oma raamatus käsitlenud otseselt talurahvaajalugu vähe (ehkki raamatukaanel ilutseb künnivagusid ajav talusulane), huvitunud on ta ennekõike agraareliidist ja mõisamajandusest. Leheküljel 18 määratlebki autor end „mõisate ajaloo” probleemide uurijaks. Tiit Rosenbergi ei huvita küla, vaid ta vaatab mõisa poole, huvitudes nii mõisaomanikest, mõisa juures tegutsenud inimestest kui ka mõisa majandusnäitajatest. Mõis pole autorile midagi abstraktset (nagu see oli tüüpiline 1960ndate ja 1970ndate sotsiaalajaloolisele lähenemisele), vaid mõisa juhivad ja selle ümber askeldavad konkreetsed ajaloolised subjektid. Autor kirjutab põnevalt mõisnike igapäevakäitumisest ja nende arusaamadest. Selline mõisa ja agraareliidi perspektiivist agraarajaloo probleemide esitamine ongi vaieldamatult raamatu suurimaid väärtusi. See ei tähenda, et Tiit Rosenberg jätkab lihtsalt kunagist baltisaksa agraarajaloo traditsiooni, kus oldi sageli talurahva suhtes üleolev, idealiseeriti mõisnikke ning rõhutati aadli panust küla heaolusse ja arengusse. Vastupidi, raamatus esitatud kaasused ja biograafiad annavad tasakaaluka, tervikliku ja mitmepalgelise pildi Eesti XIX sajandi ja XX sajandi esimese kolmandiku ajaloost. Sellele kõigele lisab oma panuse raamatu hea illustratsioonide valik.