Ajaloovaidlustest, tõest ja dialoogist

LINDA KALJUNDI

Miks tekitab iga uue Eesti ajaloo ilmumine nii suuri vaidlusi? Viimasel ajal võib seda küsimust jälle sageli kuulda – näiteks 31. märtsil raadiosaates „Kajalood“, kus Kaja Kärner kõrvutas Enn Tarveli „Eesti rahva loo“ ja „Eesti ajaloo“ II köite (2012) ümber tekkinud väitlusi. Tähelepanek, et katsed Eesti ajalugu kirja panna viivad kergesti konfliktideni, ei puuduta ainult ajaloolasi, vaid viitab, et ajaloomälu ja identiteediga on vaja tegeleda ühiskonnas laiemaltki.

Ilmselt ei ole võimalik leida ühte ja ainuõiget selgitust, miks vaidlused nii kergesti puhkevad. Muidugi võib viidata Nõukogude pärandile, mil mineviku üle avalikke sisulisi debatte ei peetud. Kohanemine olukorraga, kus ühe õige ajaloo asemel on olemas palju erinevaid, võib tõesti olla raske – aga praeguseks on see uus olukord kestnud juba üsna pikka aega. Teisalt võib inimesi muuta ajaloo suhtes tundlikuks hoopis üleminekuaja kogemus, mil ametliku Nõukogude ajalootõlgenduse asemele tuli kiiresti kehtestada uus. Oma mõju avaldab küllap ka ajaloo rakendamine taasiseseisvumise teenistusse, mis mineviku käsitlemise paratamatult politiseeris. Lisaks ilmub Eesti ajalugusid siiamaani lihtsalt liiga vähe. Olukorda, kus mitmete eri tõlgenduste ilmumine tunduks normaalne, ei olegi saanud veel tekkida, kuna uusi raamatuid ei ilmu just sageli.

Samuti tasub rõhutada, et mitte iga uus ajalugu ei tekita poleemikat. Nimelt on vahepeal ilmunud ka Eesti ajaloo III, Rootsi ja Poola aega käsitlev köide (2013), tekitamata mingeid suuremaid arutelusid. Laiemat reaktsiooni ei ole järgnenud ka Eesti kunsti ajalugudele, mis pakuvad mahukaid ülevaateid Nõukogude ajast (VI köite 1.–2. osa, 2013, 2016) ning XVIII– XIX sajandist (III köide, 2017). Eesti ajaloo II köite vastuvõtu põhjal võiks oletada, et ärevust tekitavad ennekõike rahvusliku ajaloo küsimused. Mäletatavasti oli tookord tülide allikaks nn muistse vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu rahvusromantilisest tõlgendusest loobumine.

Viitamisest ja vihjamisest

Ajaloo rahvuslikkus seisab ka Enn Tarveli uue teose keskmes. Nagu pealkirigi ütleb, on tegemist „eesti rahva looga“. Kaalutledes, kas Eesti ajalugu peaks kirjutama maiskondlikult, kaasates teisigi siin elanud rahvaid, leiab autor: „Kirjutada Eesti ajalugu, lähtumata eesti rahva seisukohast, on päris keeruline, õigupoolest loomuvastane.“ (Lk 10.) Arvestades praegusajal rahvuslikkuse ümber kogunenud nurjatuid probleeme, mis hõlmavad rahvusluse tagasituleku kõrval ka selle rakendamist paremäärmusliku poliitika ja võõraviha teenistusse, ei puuduta ajalookirjutuse rahvuslikkus kaugeltki ainult minevikku. See saab osaks märksa laiematest ühiskondlikest debattidest ja arengutest.

Siiski ei ole Tarveli teose ümber puhkenud vaidluste keskmes olnud mitte rahvuslikkus, vaid autori teadlik oponeerimine teistele ajaloolastele. Need said alguse Tarveli Postimehele antud intervjuus (2. III) kõlanud vägagi teravast kriitikast arheoloogia pihta – ning jätkusid sealsamas Postimehe veergudel, kus Heiki Valk ja Valter Lang vastasid Tarvelile põhjalikult lausa kahel korral (16. ja 29. III; Tarveli vastulause 23. III). Mineviku erinevate tõlgenduste kõrval oli vaidluste keskmes küsimus, kas arheoloogia, eriti nn teoreetiline arheoloogia ja samuti ajaloolised geeniuuringud on teaduslikult tõsiseltvõetavad või mittte. Tagantjärele on ilmselt raske öelda, milliseks oleks paljude kolleegide poolt lugupeetud korüfee raamatu vastuvõtt ilma nende seisukohavõttudeta kujunenud.

Raamatut lugedes saab kiiresti selgeks, et ka sellest moodustab olulise osa hinnangute andmine teiste uurimustele. Sissejuhatusest loeme: „Tihti rõhutaksegi, et Eesti vajab paljusid ajalugusid, mitte ühte suurt. Aga sellegipoolest igatsevad väga paljud minevikuhuvilised mingeid kindlamini paika pandud tõdesid; rõhutatakse, et ajaloolased võiksid ometi kokku leppida. Olgu lugu nii või teisiti, on olemas mingid kristalliseerunud, üldisemalt loomulikuks ja usaldusväärseks peetud arusaamad. Arutlemine nende tekkimisest ja nende paikapidavusest peaks pakkuma laiemat huvi.“ (Lk 9.) Paar lehekülge hiljem viitab autor veelkord terade eraldamisele sõkaldest: „Kummatigi ei pea eakas kirjaseadja ennast mingiks ajaloolise tõe tambour-major’iks, kes on kutsutud ja seatud mineviku oludest ja sündmustest tõtt esile tooma. Aga vähemalt tuleb püüda vahet teha, mis on õige, mis vale. Lihtsad põhitõed kergesti ei aegu.“ (Lk 11.)

Lubadus, et kusagil on mingid enesestmõistetavad ja aegumatud tõed, peaks kriitilisema lugeja ettevaatlikuks muutma. Tarveli hinnangud muudab veel problemaatilisemaks tõsiasi, et raamatus puuduvad viited (nagu ka register). Mitmel puhul ei ole vaagimisel oleva tõlgenduse autorit ka nimetatud, mistõttu selle tunneb ära üksnes ajalookirjutusega rohkem kursis olev lugeja. Näiteks kõneletakse Eesti ajaloo tõlgendamisest mitte rahvuse, vaid piirkonna perspektiivist, viitamata Jaan Unduski maiskondlikku ajalookirjutust populariseerinud töödele; või siis võimalusest näha Vabadussõda osana Vene kodusõjast, nimetamata selle vaatenurga eestkõnelejaks kujunenud Karsten Brüggemanni. Viidete puudumise tõttu ei saa kritiseeritavad enda eest ka seista, eriti kuna nende põhiargumente ei ole sageli tutvustatud. Näiteks mainib autor, et Jürgen Beyeri väitel on maa-tuletised sõnades maarahvas ja maakeel hilised ega tähista tingimata maa pärisrahva iidset nime. Seejärel saab lugeja teada, et: „Veenvalt põhjendada oma seisukohta ei ole tal siiski korda läinud.“ (Lk 20.) Kuidas Beyer oma seisukohta on põhjendanud ja miks see pole veenev, jääb selgitamata. Või kui Tarvel väidab vastu aastate 1558–1710 käsitlemisele „sõdade ajana“ (lk 95), siis jäävad lugejale saladuseks nii seda ideed populariseerinud Margus Laidre nimi kui ka tema põhjendused. Sageli kohtab raamatus umbmäärast kõneviisi: tekstis korduvad tihti väljendid „öeldakse“, „arvatakse“, „ollakse üksmeelsed“ jne. Tarvel on ise määratlenud oma teose vestlusena mineviku küsimuste kohta (lk 9). Nime, viite ja vastaspoole argumentidega varustatult annaks see vestlus dialoogi mõõdu välja – ja varustaks lugeja märksa põhjalikumate ajalooteadmistega.

Eriti vähe on mainitud mitte-eestlastest ajaloolasi – baltisaksa ajaloolaste pikast plejaadist leiab mainimist üksnes „suur taani-baltisaksa-eesti ajaloolane“ Paul Johansen (lk 38). Ebamäärasus iseloomustab ka allikate kasutamist. Nii on seoses Jüriööga tsiteeritud Villem Reimani: „Seal raputas Eestimaa veel kord oma ahelaid!“ (lk 76). Reiman oli oluline rahvusliku liikumise tegelane ja harrastusajaloolane ajal, mil eesti rahvuslik ajalooteadus ei olnud veel sündinud (see tekkis alles pärast Eesti Vabariigi loomist). Reimani tsiteerimise kõrval jääb aga täpsustamata, millised on Jüriöö kohta käivad kroonikateated. „Kroonikakirjutajad omistavad eestlastele täieliku poliitilise vabanemise taotlust – et nad tahtsid oma kuningaid saada, langesid ära usust.“ (Lk 76.) Nimelt on Jüriöö ülestõusust jutustavad kroonikad väga erinevad, pärinedes eri aegadest ja justustades sündmusest üsna erineval viisil. Teisigi ajaloolisi allikaid on viidatud nimesid nimetamata ja täpsemasse konteksti panemata: nii figureerivad sündmuste kaasaegse tunnistajana näiteks „üks poola aadlimees“ (lk 97), „üks baltisaksa literaat“ (lk 151), „üks 1905. aasta sündmuste kaasaegne“ (lk 171) jne.

Ajas edasi liikudes toimub teoses ometigi huvitav pööre. Jõudes Eesti Vabariigi loomiseni, vaibuvad aegamööda vaidlused ajaloolastega. Selle asemel hakatakse hinnanguid jagama poliitikutele: kõigepealt Konstantin Pätsile ja tema kaastöötajale ning seejärel juba Nõukogude ja Saksa võimu ajal tegutsenud poliitikutele. Eriti tugev on Pätsi pihta suunatud kriitika, kuid ka teistele riigimeestele antakse hinnanguid, nii näiteks räägitakse seoses 1920. aastate lõpu majandusraskustega poliitikute „rahanduspoliitilisest nõmedusest“ (lk 223).

Talurahva lugu

„Eesti rahva loo“ keskmes on rahvuse poliitiline iseseisvus, selle kaotamised ja taastamised. Seda lähenemist iseloomustab hästi keskaja peatükk, kus muistsele vabadusvõitlusele ja Jüriööle järgneb arutelu talupoegade elus toimunud muutuste üle – ning siis jõutaksegi juba Liivi sõja aegadesse. Tarvelile iseloomuliku värvika metafoori kaudu saame teada, et nüüd on Liivimaa juba „küpses eas leskproua“ (lk 94). Mis toimus proua noorusaastatel, jääb teadmata, sest keskaegse Liivimaa ajalugu raamat ei tutvusta. Nagu öeldud, vaadatakse siin Eesti ajalugu eesti rahva perspektiivist. Ja kuni Eesti Vabariigi loomiseni peetakse selle all silmas talurahva ajalugu, mistõttu keskendub raamat kuni 1860. aastatel alanud ärkamisajani peaasjalikult orjuse eri vormidele, koormistele ja vastasseisudele mõisaga (omamoodi paradoksina on jäänud välja Mahtra sõda). Nagu hiljuti Keele ja Kirjanduse humanitaarteadustele ja rahvusele pühendatud erinumbris (1–2, 2018) on väitnud Anti Selart, tekkis alles XIX sajandil arusaam, et õige eestlane on alati olnud talupoeg ning et linn ja mõis on olnud talle võõrad. Levides 1920.–1930. aastate ajalookirjutuses, kinnistus see kujutelm Nõukogude ajal. Olemata siiani oma mõjujõudu kaotanud, jätab see eest ajaloost välja suure osa mittetalupoeglikke – ja ometigi olulisi – eluvaldkondi.

XX sajandi osas keskendub Tarveli raamat suuresti võitlusele iseseisvuse eest. Ka 1920.–1930. aastate ülevaate keskmes on suhted sise- ja välisvaenlastega. Arusaamad selle kohta, milline võitlus isamaa eest on õige, on mõjutanud ka Teise maailmasõja käsitlust, kus on eelistatud Natsi-Saksamaa poolel võidelnud mehi. Seoses 1944. aasta mobilisatsioonikäsuga tõdetakse: „Selle sisemiseks põhjenduseks oli rahvale meeleheitlik olukord, kus isamaale ustavaks jäänud kaitsetahtelised eesti mehed, hoolimata sellest, kas neid kutsus oma riik või mitte, üritasid tõkestada Punaarmee sissetungi, et vältida NSV Liidu sissetungimist. Need mehed olid vabadusvõitlejad.“ (Lk 285.) Saksamaa pool võidelnud on esile tõstetud ka fotode abil. Märksa vähem leiab kajastamist laskurkorpus, mida hinnatakse tugevamalt totalitaristliku ideoloogiaga seotuks ja seostatakse hilisema kollaboratsiooniga: „Eesti korpus oligi ju punase kaadri taimelava, kust peagi hakkasid tulema partorgid, esimehed ja julgeolekumehed.“ (Lk 290.) Nõukogude perioodi ongi paljuski vaadatud kollaboratsiooni ja vastupanu võtmes. Selle kõrval on märksa vähem juttu muudest nõukogude elu tahkudest. Nii on näiteks kolhoosiaega käsitletud väga negatiivses võtmes, muutes ühtlasi nõukogudejärgset maastikku kujutava värvipildiga lagastamise, reostamise ja saastamise kogu kolhoosikorra sümboliks (lk 313). Ehkki kolhooside kritiseerimiseks jagub põhjusi palju, jäävad sel moel kajastamata nende inimeste kogemused, kes eriti hilisel Nõukogude ajal kolhoosides ka edukalt töötasid ja elasid.

Vihaga või vihata

Ajalooteose moto on laenatud Marie Underilt: „Meilt palju võetud – siiski meile jäi / me uhkus, au ning viha: seiskem püstipäi!“ Tuues näitena Stalini-aegse poliitilise terrori, arutleb autor sissejuhatuses andestamise üle: „Tacituse väljendit sine ira et studio (ilma vihata ja erapoolikuseta) peetakse ajaloolastele just nagu kohustuslikuks tarkusesõnaks. Paraku ei saa seda alati jälgida. … Kui tõelised head kristlased peavad jubedatele kurjategijatele kõik andeks andma, siis vähemalt nende kuritegusid võiks vihata, kas või profülaktika huvides.“ (Lk 10.) Küsimusele, kas viha on edasiviiv jõud inimeste ja rahvuste elus, võib anda erinevaid vastuseid. Ajaloo tõlgendamisele jätab see juhtprintsiibina aga kindlasti tugeva jälje.

Eesti ajalookirjutuses ja kultuurimälus on kõige tugevam olnud saksaviha ja see väljendub ka käesolevas raamatus. Tarveli tõlgenduses hoidis rahvust läbi sajandite koos „mingisugune ajalooteadvus. Sellesse kuulus alati teadmine, et pärisrahvas oli selle maa põline asukas ja pärisperemees, isand, sakslased aga tulnukad ja vallutajad. See äratas viha, kogu rahvas ei olnud loodud allujad, pugejad. Kuivõrd see vaen ja vihkamine oli sotsiaalne, kuivõrd ksenofoobia, võõraviha, on raske piiritleda.“ (Lk 150.) Ka ärkamisajal tugevneb Tarveli tõlgenduses rahvuslus just nimelt tänu konfliktidele baltisakslastega.

Saksaviha omistatakse ühtlasi tervele rahvale: näiteks sissejuhatuses 1905. aasta revolutsioonile tõdetakse: „Terve eesti rahvas, sõltumata poliitilistest vaadetest, oli vastasseisus baltisaksa aadli võimuga ja Vene valitsusega.“ (Lk 171.) See jätab varju eestlaste ühiskondliku ja kultuurilise kihistumise, kuigi mõisateenijatest ja linnades pooleldi saksastunud eestlastest tehakse kubjaste ja kadakasakste kriitika raames siiski juttu (nt lk 149). Mainimata jääb võimalus, et osa elanikkonnast võis olla rahvuslikult ükskõikselt meelestatud. Väga homogeensena kujutatakse ka vastaspoolt: „Baltisaksa ühiskond ei koosnenud muidugi ainüksi n-ö ülemkihist – mõisaomanikest aadlikest, haritlastest literaatidest ning jõukast kodanlusest. Aga vähem varakatel rühmitustel (nagu käsitöölistel jms.) polnud mingit poliitilist ega ideoloogilist kõlajõudu ega vist ka eriarvamust.“ (Lk 177.) Siinjuures tuleks rõhutada, et ka baltisaksa aadlikud ja literaadid ei pruukinud tingimata ühel meelel olla, eriti suhtumises talupoegadesse.

Kindlasti ei saa eesti-saksa vastuolusid ning saksaviha eitada – XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses oli sakslastele vastandumine tugev ja püsis tugevana ka 1920.–1930. aastate eesti haritlaskonna hulgas. Sellega seoses torkab silma, et Tarvel ei maini kordagi Hans Kruusi, ehkki tsiteerimist leiab tema peatoimetamisel ilmunud ja rahvuspedagoogilistest hoiakutest kantud „Eesti ajaloo“ I köide (1935, lk 31). Kruus oli eesti ajaloolaste seas üks kõige kindlameelsemaid saksaviha juurutajaid ning seda nii 1930. aastate Eesti Vabariigis kui ka Teise maailmasõja ajal Nõukogude tagalas, kus lugu eestlaste ajaloolisest võitlusest sakslaste vastu rakendati juba sõjapropaganda teenistusse. Sellisena kujutab saksaviha nähtust, mida tuleks uurida asjana iseeneses. Vastasel korral on see viha kerge ajaloo tõlgendamisse edasi kanduma, aidates kaasa nähtusele, mida Ulrike Plath on nimetanud võimetuseks kujutada mingilgi moel erinevate kihtide ja rahvuste rahulikku kooseksisteerimist Baltimaade ajaloos.

Pahad võõrad

Koos Vabadussõjaga hakkavad negatiivse võõra rolli sakslastelt järk-järgult üle võtma venelased. Nõukogude ajaga seoses tõusebki teose üheks põhiteemaks immigratsioon. „Sisserännanud elanikkond ei olnud üldiselt kõrge haridustasemega ega erialse kvalifikatsiooniga. … Kuritegevuse tase migrantide hulgas oli märksa kõrgem elanikkonna keskmisest. … Samas olid migrandid nõudlikud ja pretensioonikad oma isiklike olmeküsimuste lahendamisel, eriti korteri hankimisel. Uustulnukad saidki korteri eelisjärjekorras, eriti uutesse, äsja ehitatud majadesse. Nende pretensioonid olidki isiklikult mõistetavad, sest tööjõu värbamisel keelitati ja meelitati neid mitmesuguste ahvatlustega, esmajoones just korteritega. Immigrante iseloomustas tihti ülbus ja vaenulik suhtumine põliselanikesse. … Venelased tahtsid tunda end kõikjal kak u sebja (nagu kodus) ja olid solvunud, kui oli mõningaid tõrkeid. Selles ilmnes suure rahva ürgne ekspansioonivalmidus. Seda vaimu, oma erilisuse ja messianistliku kutsumuse tunnetamist oli vene rahvas aastasadu viljelenud.“ (Lk 304–305.)

Küsimus, kas siin on tegemist negatiivsete stereotüüpide või lihtsate põhitõdedega, ei kuulu üksnes ajalooteaduse pädevusse. Igal juhul aga esitatakse neid ja teisi tõdesid – eestlaste, sakslaste ja venelaste, aga ka teiste ajaloolaste kohta – teoses, mis on praeguseks juba väga pikalt püsinud raamatumüügi edetabelites. Kas laiem lugejaskond vajab tingimata just vanu tuttavaid mõtteid ja stereotüüpe? Hoiak, et avalikkusele mõeldud ja teaduslik ajalookirjutus on erinevad asjad, avaldub raamatus hästi seoses küsimusega, kas muistset vabadusvõitlust peaks käsitlema ristisõdade uuemate uurimuste valguses. „Selline aktuaalsusele ja moodsatele uurimissuunadele orienteeritud lähenemine on igati seletatav ja vastuvõetavgi rahvusvahelisel teadusmaastikul, kuhu ka eesti ajaloolaskond pürib, aga kohalik emakeelne lugejaskond vajab ka lähivaatelist, kodukohast lähtuvat, enesekesket ajalookäsitlust.“ (Lk 32.) Ajalugu ning loodus- ja täppisteadusi ei saa kindlasti üksüheselt võrrelda. Ent kui näiteks mõni füüsik või geeniteadlane avaldaks populaarteadusliku raamatu, mis küll ei vasta rahvusvahelises teaduses toimuvale, kuid see-eest pakub midagi kodust ja harjumuspärast, siis tekitaks see lugejates ilmselt kõhklusi.