Arvamuse poliitiline jõuetus

Ott Puumeister

Rahvakogu tingimustes ei saa sündida uut poliitilist subjekti, kes oleks võimeline sekkuma poliitilisse otsustusprotsessi. Eelmise aasta 13. novembril toimus Tartu Raekoja platsil meeleavaldus valeliku poliitika vastu. Kui Tartu linnapea Urmas Kruuse käest küsiti kommentaari, lausus ta, et arvamuste paljusus on oluline. See pani mõtlema, mida tähendavad õigupoolest arvamuse- ja sõnavabadus, mis on demokraatlikus riigis niivõrd olulised. Kas arvamusel on selles demokraatlikus süsteemis ka mingisugust poliitilist jõudu? Ning milline peab olema poliitiliselt oluline arvamus? Sõnavabadust demokraatia kontekstis ei vaidlustata, see on antus, mis on kõigi inimeste õigus; see kätkeb endas Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt „vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest”. „Ilma võimude sekkumiseta” tähendab, et kultuur ja ühiskond peavad leidma eneseregulatsioonimehhanismi, mis praagiks välja arvamused ja sõnad, millel ei ole olemasoluks õigust. Kuid võimude sekkumist ei ole alati nii lihtne tuvastada kui otsest sekkumist ja tsensuuri arvamusele, mis ületab „hea tava piirid” või „rikub kaasinimeste reputatsiooni”. Kui liigume avaliku arvamuse ruumi, leiame, et see on vägagi rangelt struktureeritud ning ainult teatud arvamust võetakse kuulda. Võtame kas või Andrus Ansipi sõnavõtu, et tegelikult, vaatamata protestidele ning inimeste häälekatele sõnavõttudele seoses rahastamisskandaaliga, ütlevad valitsuse tellitud küsitlused hoopis midagi muud. Nende kohaselt oli Reformierakond ikka kõige populaarsem partei. Siin räägime juba teistsugusest arvamusest ja sekkumisest. Avalik arvamus, nii nagu seda mõistab riik, on tavapärane ning struktuurne, on kodeeritud teadmiste keelde, mida valitsus on võimeline kasutama.

Niisiis, kaks avaliku arvamuse ruumi: 1) tohutult heterogeenne häälte meri, mis kajastub meedias (ajalehed, internet, televisioon). Meedias esitatu on niivõrd laialivalguv ning kvantitatiivselt suur, et sellele ei pöörata enamasti suurt tähelepanu. Arvamuslood paigutuvad samasse ritta uudislugudega, mis kaovad päev või paar pärast ilmumist kollektiivsest mälust; 2) riigiorganite tellitavad arvamusküsitlused, mis põhinevad „teaduslikel” meetoditel, mille ülesandeks on ühiskonnas toimivat ning selles valitsevaid seisukohti kvantifitseerida ning selle loendamise kaudu esitada ühiskonnast objektiivne pilt. Esimene ruum seostub subjektiivse arvamusega ning teine objektiivse teadmisega, mis esindab „õiget” arvamust.

Alustame esimesest, subjektiivsest arvamusest. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on arvamus „veendumusel v. oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi v. millegi suhtes”. Arvamusega seonduvad sõnad on „eksiarvamus”, „väärarvamus”, „eriarvamus” jne. Ei mingit märki sellest, et arvamus võiks kuidagi seostuda tõega. Arvamus on puhtalt subjektiivne hinnang, millel ei ole poliitilist, laiemat ühiskondlikku tähtsust. Subjektiivsuse tõttu, on arvamus tihedalt seotud identiteediga: inimene arvab, lähtudes oma positsioonist ühiskonnas; ta kõneleb, esitades/esindades oma identiteeti, ning ta peab lähtuma ühiskondlikust teadmisest, entsüklopeediast. Ühesõnaga, arvamus on subjektiivne hinnang lähtuvalt (isegi kui tegemist on vastanduva hinnanguga) valitsevatest märgisüsteemidest, mis inimese sotsiaalselt positsioneerivad. Omistades inimestele arvamuse- ja sõnavabaduse, antakse neile õigus kõneleda kõigest seoses kehtestatud teadmiste ruumiga ja omaenese subjektiivse maailmavaatega – sellest väljapoole jääva tõe konstrueerimist nähakse võimatuna.

Subjektiivne arvamus seostub tihedalt ka objektiivse teadmisega arvamusest. Kahekümnenda sajandi algusest kuni tänapäevani on arvamusküsitlused üks olulisemaid viise, kuidas poliitilisi otsuseid kohandada ühiskonnas tegelikult toimuvaga. Tänu küsitlustele saavutatakse objektiivsus, mis lihtsa kõneakti puhul on võimatu. Kuid küsitluste kaudu selekteeritakse populatsiooni hulgast enamasti välja mõni tuhat inimest, kes peavad andma läbilõike kogu ühiskonnast. Küsimused on koostatud nii, et vastus on juba suuresti ette teada. Küsitlustega hangitakse sellist informatsiooni, mida on juba eeldatud. Sellest raamistikust väljapoole jääv on juba subjektiivne arvamus.

Võtame siis näiteks küsitlused parteide populaarsuse kohta. Antakse valida tegutsevate parteide vahel, valida tuleb üks või öelda, et ei oska otsustada. Selline küsitlus loob siis adekvaatse pildi eesti poliitilisest ruumist. Kui otsuseta inimesi on arvukalt, võidakse öelda, et Eesti ühiskond on poliitikast võõrdunud või liialt passiivne. Kui sellest kvantitatiivsest objektiivsusest lähtuvalt teatab keegi, et Eesti poliitika on kriisis, võetakse seda subjektiivse arvamusena – isegi kui kõnelejaid on tuhandeid, võib-olla isegi rohkem kui küsitlustes osalenuid.

Teadmistepõhise valitsemise tagajärg: arvajana võetakse arvesse seda „eestlast”, kes on loodud küsitluste ja teiste „teaduslike” meetoditega, kes eksisteerib vaid virtuaalsel kujul. „Eestlane” omandab predikaadid, mida ei ole ühelgi tegelikult eksisteerival indiviidil: tekib „keskmine eestlane”, kellel on õigus poliitilises diskursuses sõna võtta, kuid kelle sõnavõtud on juba eelnevalt selle diskursuse raames korrastatud. Teadmine on poliitilise tegutsemise aluseks. Kuid siin ei saa me rääkida inimeste teadmisest poliitilisest väljast, vaid teadmisest inimeste kohta: milline on nende õige positsioon ühiskonnas ja sellele positsioonile vastav tegevus. Teadmisühiskonnast võime rääkida, kui sotsiaalsed tegutsejad on kategoriseeritud teaduslikkuse alusel; just kategoriseerimise, mitte omavahelise interaktsiooni käigus sündinud teadmise kaudu on loodud side indiviidide ning poliitilise ruumi vahel. Indiviidid osutuvad poliitiliselt oluliseks niivõrd, kui nad seostuvad selle teadmisega ehk subjektipositsioonidega, mis on ühiskonna kategoriseerimise kaudu loodud.

Praeguse valitsemissüsteemi seisukohast on tähtis seega kujund rahvast, kelle on loonud seesama süsteem, kasutades (sotsiaal- ja poliitika)teaduslikke kirjeldusviise. Selles mõttes võib kahtlemata öelda, et praegused valitsejad representeerivad rahvast ning arvestavad nende arvamusega. Muidugi on arvamusküsitlused ainult üks aspekt kogu selles statistikas, millega saab ühiskonda ja populatsiooni konstrueerida (olulisemadki on kindlasti tänapäeval geeniprojektid, majandus-, tervise-, demograafilised analüüsid), nii et siinne pilt jääb praegu ehk liiga skemaatiliseks, kuid siiski, üldistades: subjektiivne arvamus, kellegi konkreetne kõneakt kas ajaleheküljel või internetis omandab oma tõeväärtuse (vähemalt valitsuse vaatepunktist) suhtes objektiivse teadmisega avalikust arvamusest (mis, iseloomulikul kujul, ei esine meedias sugugi mitte arvamus-, vaid uudisteküljel ehk see on „teadmine ühiskonnast”).

Kui mõtleme tagasi eelmise aasta valeliku poliitika vastastele meeleavaldustele, on lihtne näha, kuidas need ei sobitu avaliku arvamuse objektiivse ruumiga, kus käib arutelu poliitiliste otsuste üle. On lihtne mõista, kuidas meeleavaldajad kukuvad välja rahvusliku identiteedi kujundist ning muutuvad (jällegi, valitsuse seisukohalt) pigem Eesti riigi vastasteks, kus ründavad Eesti kui demokraatliku vabariigi identiteeti. Kõik, kes riigi vastu meelt avaldavad, on needsamad, kellele riik on andnud elu- ja identiteediõiguse. Meeleavaldused ei ole siis lihtsalt mitte valeliku poliitika, vaid ka põhimõtteliselt eneseidentiteedi vastu. Sellelt taustalt on lihtne mõista, et tegu on „vandaalidega”.

Ent neilgi, kes ei lähtu objektiivsest avalikust arvamusest, on õigus sõna- ja arvamusvabadusele. Asi on selles, et neid ei pea keegi kuulama ning veelgi vähem kuulda võtma. Kui Tallinna 17. novembri meeleavalduse üks korraldajaid ütles intervjuus ERRile, et „küsimus on ikkagi dialoogis ja arvamuste paljususe võimalikkuses”, kordas ta täpselt sama, mida oli paar päeva varem öelnud Tartu linnapea. Lühidalt, arvamuste paljusust ei ole kunagi küsimuse alla seatudki, selle nimel ei ole mõtet meelt avaldada. Pigem on küsimus selles, kuidas oleks võimalik arvamuse teistsugune struktureerimine ning organisatsioon, et saaks kujuneda poliitiline subjekt, kelle kõnelemisõigus ei sõltuks ainult kas objektiivse arvamuse või selle tohutu häältemere ruumist, kus võib küll kõnelda, kuid kus keegi ei kuula.

Kui meil on ligipääs ainult teadmiste ruumile, milles kehtestub, kes sotsiaalsel ja poliitilisel väljal on õigustatud tegutsema ja kuidas, ei ole muutus (riigi) poliitikas võimalik. Teadmine võimaldab meile ligipääsu vaid sellele, mis on olemas, see on võimetu haarama seda, mis juhtub (seda, mis toimub teadmissüsteemist sõltumatult).1 Teadmine ühiskonnast hõlmab identiteete, kelle positsioon on juba kehtestatud, subjektide omavahelisi suhteid, ühiskondlikke hierarhiaid, ühiskonnas kasutatavaid keeli ja kõnelemisviise, kuid teadmine ei ole suuteline haarama sündmusi, mis jäävad sellest raamistikust välja. Sündmuslik tõde omandab sellest vaatepunktist paratamatult pragmaatilise dimensiooni: tõde, mis ei lähtu teadmiste süsteemist, saab esile tõusta vaid tegevuses. Ning see tegevus on objektiivse ühiskondliku teadmise seisukohast alati õigustamatu, isegi illegaalne; see on teadmiste poolt legitimeerimata. Sellest perspektiivist saab selgeks, mida Alain Badiou mõtleb väitega, et „tõde on see, mis teeb teadmistesse augu”. 2

Tõde on Badiou järgi teadmiste süsteemist eraldumine, ühiskondlikust olukorrast eemaldumine ning teistlaadse tegevusruumi loomine. Kõik eelmise aasta kodanikualgatused langesid väga kiiresti tagasi juba kehtestatud tegevusruumi, mida struktureerib teadmine. Vabandustega, et tegelikult me tahame ainult vestelda ja arutleda, suubub kogu vestlus ikkagi tagasi väikeste seaduste ja regulatsioonide loomise ning ümberkujundamise juurde, nagu hiljuti loodud Rahvakogu näitab – tegu on ikkagi vaid rääkimisega objektiivse teadmise terminites. Neis tingimustes ei saa sündida uut poliitilist subjekti, kes oleks võimeline sekkuma poliitilisse otsustusprotsessi.

1   Margus Vihalem, What is ’the subject’ the name for? The conceptual structure of Alain Badiou’s theory of the subject. – Sign System Studies 2011, nr 39(1), lk 66.
2   Alain Badiou, Being and Event: Continuum, London, New York 2005, lk 327.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming