Demokraatia, osalus, osalusdemokraatia

Mikko Lagerspetz

Arvamuste paljusus ja otsuste igakülgne läbimõeldus on ametnikele ainult tüliks. Demokraatia tähendab tõlkes rahva võimu ja nõudlik definitsioon ütleb, et demokraatia annab igale inimesele võrdse võimaluse osaleda selliste otsuste langetamisel, mis teda puudutavad. Tegelikult näeme, et palju (nt majanduslikke) otsuseid langetatakse väljaspool igasugust demokraatlikku kontrolli ning et inimeste praktilised võimalused poliitilisi otsuseid mõjutada on siiski väga erinevad ja sugugi mitte võrdsed. Reaalselt eksisteeriv demokraatia ei vasta kõigile nendele tähendustele, mida on seostatud demokraatia mõistega antiigist saadik, ega ka kõigile lootustele, mida demokraatlikule valitsemisele aegade jooksul on pandud.

Teadupoolest olid muistses Ateenas rahva võimu praktiliseks teostajaks agoraale kogunenud meessoost linnakodanikud. Kaasaegset terminit kasutades oli tegemist otsedemokraatiaga. Agoraale kutsutud ei moodustanud küll isegi linna kõigi elanike enamust, nende hulgas ei olnud naisi, orje ega neid vabu mehi, kes olid teistest linnadest pärit. Sellise piiranguga oli aga linnriigi valitsemine kõigi ühine asi ja selles osalemine oli ühtlasi iga linnakodanikust mehe moraalne kohus. Seda kohustust peab silmas Aristoteles, kui ta nimetab inimest ?poliitiliseks loomaks?, niisiis, polise ehk linnriigi liikmesus kuulub tema väitel inimese olemuse juurde. Rahvakoosolek sai siiski peamiselt vastu võtta või tagasi lükata juba välja töötatud seaduseelnõusid. Otsuseid valmistas ette viiesajameheline nõukogu, mille liikmed loositi iga aasta uuesti. Aristoteles väljendas toonast üldist seisukohta, öeldes, et esindajate valimine hääletusega oleks andnud tulemuseks aristokraatia ehk ?parimate võimu? ja tähendanud seega eemaldumist demokraatiast.

 

Mis on võimu legitiimne alus?

Juba ühe linna piires oli otsedemokraatia teostamine praktikas keeruline. Hiljem on aga demokraatia teostamise põhilahenduseks olnud esindusdemokraatia, mida Aristoteles niisiis üldse demokraatiaks ei tunnistanud. 1767. aastal kirjutab Rousseau ?Ühiskondlikus lepingus? järgnevat: ?Parlamendiliikmed ei ole ega saagi olla rahva esindajad, vaid ainult nende saadikud (commissaires): nad ei saa langetada siduvaid otsuseid. Iga seadus, mida inimesed ei ole isiklikult ratifitseerinud, on kehtetu: see pole seadus. Inglased arvavad, et nad on vabad; tegemist on suurelt jaolt enesepettusega: nad on vabad ainult parlamendivalimiste päeval. Siis, kui parlamendiliikmed on valitud, on rahvas jälle orjastatud, sellel sõnaõigus puudub.?

Näeme, et Rousseau suhtub tõsiselt arusaama ühiskondlikust lepingust vabariigi alusena ? see pole tema jaoks ainult metafoor. Kõik, kes peavad seadusele alluma, peavad olema ka osalenud selle loomisel ning peavad olema selle isiklikult heaks kiitnud ? tegemist on niisiis sama põhimõttega, mis ka üldiselt kehtib lepinguõiguses. Paljud võivad pidada sellist nõuet ebarealistlikuks. Sel juhul tekib aga küsimus: kust leida legitiimne alus sellele võimule, mis riigil on ühiskonnaliikmete üle? Kui selleks aluseks pole leping, jääb üle ainult toetuda jumalikule mandaadile (nagu tehti enne Prantsuse Suurt revolutsiooni) või selle mõnele kaasaegsele, sekulaarsele asendajale ? ideoloogiale, teadusele, ?rahvusele?. Teine võimalus on püüda ikkagi toetuda lepingu ideele ning oletada inimeste n-ö vaikimisi nõusolekut otsustega, mis on langetatud esindusdemokraatia tingimustes. Selline oletus eeldab siiski, et inimesed osalevad vähemalt esinduste valimisel, ning et neil on võimalusi avaldada arvamust oma valitud esindajate tegevuse kohta ja vajaduse korral ka oma rahulolematusest märku anda.

Et demokraatia ideaal ja praktika lähevad lahku, saab ilmsiks poliitiliste institutsioonide legitiimsuse kriisi korral. Tegemist on olukorraga, kus inimesed ei usalda ega võta tõsiselt oma poliitilisi esindajaid ning kus nad ei kiida heaks nende otsuseid; või kus nad on kogu huvi institutsionaalse poliitika vastu kaotanud. Tegemist on võimu ja rahva võõrandumisega. Selle sümptomite hulgas on valimistel osalejate arvu aeglane, aga pidev langus, kehtetute valimissedelite arvu tõus ning kogu senisele poliitikale vastanduvate protestiparteide teke, mille nii tõus kui langus on enamasti kiire. Neid sümptomeid on kogenud paljud demokraatlikud riigid.

Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, on demokraatia kriisi üheks põhjuseks mitmel puhul nimelt inimeste suurem, mitte väiksem valmidus ühiskonnaelus osaleda: tõusnud on haridustase ning informatsiooni kättesaadavus. Arvamus, et valimistel osalemise läbi poliitikat mõjutada on raske või võimatu, võib tegelikult olla sündinud kogemuse ja kaine kaalutluse tulemusena. Majandusstruktuuri muutus on vähendanud poliitika seotust selgelt defineeritavate ühiskonnaklassidega; selged ideoloogilised vastandused ja suurearvuliselt liikmeid kaasa tõmbavad parteid on asendunud küllalt konsensusliku poliitikaga, mis huvitab laiemat avalikkust ainult erilistel puhkudel. Seda näeme ka Eestis, kus ühistes koalitsioonides on jõudnud ühist poliitikat ajada ka sellised parteid, mis teistel aegadel on end sõnades kuulutanud suurteks ideoloogilisteks vastasteks. Kodanik, kes pole ühiskondlikult passiivne ja kes pole loobunud püüdest oma ühiskonnas toimuvat mõjutada, võib hakata otsima uusi ja eeldatavasti tõhusamaid mõjukanaleid.

Üks ühiskonna mõjutamise võimalus avaneb avaliku diskussiooni kaudu. Kui iga olulisema otsuse langetamisele eelneb kõiki puudutatud osapooli kaasa haarav diskussioon, võib loota sellele, et arvestatakse kogu tausta ning kõigi tagajärgedega, mis võivad otsusega kaasneda. Oluline on siinjuures, et otsustamine oleks avalik ja seda puudutav teave kõigile kättesaadav. Võib loota, et sellise diskussiooni tulemuseks on otsus, mis ühtib ühiskonnaliikmete arusaamaga õiglusest ja otstarbekusest.

Habermas ja teised eelkirjeldatud nn arutleva demokraatia pooldajad eeldavad, et poliitilistele otsustele eelnevates avalikes aruteludes saab otsustavaks esitatud argumentide sisu, mitte see, kes neid esitab. Diskussiooni kulgu ja selle lõppjäreldusi ei tohiks sellisel juhul mõjutada inimeste majanduslikud huvid, nende lähedus võimuga, ligipääs meediale jne. Ka sellise demokraatiamudeli puhul on tegemist pigem ideaali kui praktika kirjeldusega. Kaasaegses ühiskonnas pole poliitiline diskussioon kõigi osalemisest huvitatute jaoks ühteviisi võimalik. Isegi kui kogu Internetiga ühendatud rahvas saab tahtmise korral oma sõnumeid ?peldikuseinale? kraapida, jääb ka parim argument mõju poolest kaugelt alla sellele sõnumile, mis hõigatakse maha suure päevalehe esiküljelt ? ja mõnikord ka sellele, mis sosistatakse otsuste langetaja kõrva õigel hetkel, õige inimese poolt, õiges tagatoas.

On aga siiski olemas veel vähemalt üks viis, mille abiga tavainimesel on lootust oma arvamusele rohkem kaalu anda. Pean siin silmas organiseerumist. Tõhus osalemine otsuste langetamise protsessis nõuab teadagi aega, asjatundlikkust, kogemusi ja enda hoidmist pidevalt kursis kõige asjassepuutuvaga. See pole enamasti jõukohane üksikule kodanikule, kui ta on väljaspool poliitilisi institutsioone. Ressursside koondamine ja tõhusam kasutamine on saavutatav valitsusväliste organisatsioonide abil. Need saavad nõuda oma seisukohtadega arvestamist paremini, kui seda suudab üksikisik. Nende kaudu saavad poliitikud kaasata kodanike esindajaid otsuste langetamisel ja osalusdemokraatiat sellises vormis teostada. Vajadusele kodanikke erinevat laadi ühenduste kaudu kaasata viitab ka riigikogus 2002. aasta detsembris  vastu võetud ?Kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon? (EKAK). See suund on arenemas mitmel pool nii riigi kui kohalike omavalitsuste asutustes.

 

Kas me  ikka tahame demokraatiat?

Kas ei ole aga nii, et kaasamisest, partnerlusest ja osalusdemokraatiast räägitakse palju rohkem, kui seda tegelikult teostatakse? Paljudel puhkudel on ametkondade poolt kodanikeühendustele pakutav koostöö pigem näiline, piirdudes manipulatiivsete võtetega, millega ühendustele veeretatakse kaasvastutus otsuste puhul, mis on tegelikult langetatud ilma nendeta. Kui kaasamise aluseks pole poliitikute ja ametnike valmisolek oma varem kujundatud arvamusi muuta, on selle simuleerimine enamjaolt mõttetu. Seisukohtade ärakuulamise ja nendega arvestamise vahel on erinevus; samuti on vahet sellel, kas ühenduste kaasamine oleneb kellegi suvast ja heast tahtest või on selleks ka kohustus.

Teiseks on põhjust küsida, kas Eesti kodanikuühendused suudavad tegelikult igal elualal otsustusprotsessides kaasa lüüa. Võib pealegi arvata, et ressursipuudus iseloomustab nimelt ühiskonna kõige nõrgemaid rühmasid, niisiis nimelt neid, kes vajaksid eestkostet kõige rohkem.

Ja lõpuks, kas me kõik ikka tahame demokraatiat? Või kas on meie arvates piisav see, et kodanikud ?on vabad ainult parlamendivalimiste päeval? ? kuni rahva esindajad on jälle valituks osutunud? On arusaadav, et avalik diskussioon, arvamuste ja argumentide paljusus, võib poliitikutele ja ametnikele olla paljudes küsimustes pigem tülikas. See on justkui liiv masinavärgis, mille ülesanne on töötada kiiresti ja tõhusalt. Iseloomulik on vastandumiste ja konfliktide kartus. Kardetakse, et demokraatia ja kodanike osalusega kaasnev komplekssus ja ennustamatus on raskesti ühendatavad tõhususe nõudega. Arvan aga, et peame üle vaatama oma arusaama tõhususest. Ükski seadus või poliitika ei toimi ju lõpuks vaakumis, vaid ühiskonnas. Kui nende kavandamisel pole arvestatud nende inimeste arusaamadega, keda seadus esmajoones puudutab, võib seadus tekitada rohkem kahju kui head. Lõppude lõpuks ei põhine seaduste jõud kaasaegses riigis mitte politseinike või kontrolöride paljususel, vaid sellel, et kodanikud peavad seadusi legitiimseks ja alluvad nendele enamasti vabatahtlikult. Tõhususe seisukohast on hinnatud seaduste ja regulatsioonide vastuvõtmise tempot, mitte niivõrd otsuste kvaliteeti, veelgi vähem nende sidustatust ühiskonnaga. Stabiilsemates ühiskondades arvestatakse pikema, aastate ja aastakümnete ajaperspektiiviga. Arvan, et ka Eesti jõuab varsti olukorrani, kus suudetakse vaadata kaugemale. Sellisel juhul saab seadusloome ja riigivalitsuse tõhususe olulisimaks kriteeriumiks mõju demokraatia tugevdamisele ? selle võimele vastu võtta üha uusi väljakutseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming