Dialoogitusest

Epp Annus

(*) Minu valitud teema kõlab pessimistlikult: tahan mõelda dialoogituse põhjuste üle. Miks on vahel nii raske jõuda dialoogini? Alljärgnevalt väidan, et kultuuride ja kogukondade dialoogituse põhjust tuleb otsida kultuuriliste kujutelmade sfäärist. Kahe inimese dialoog ei ole võimalik, sest suhtlussituatsioonis osalevad alati ka teised, isegi kui nad füüsiliselt kohal ei viibi. Selgitan edaspidi, mida ma pean silmas kultuuriliste kujutelmade all, aga alustama pean essentsialismi mõistest.

Essentsialismist

Mis on essentsialism? Essentsialism on mõtteviis, mille järgi on asjadel, olenditel ja nähtustel varjatud tuum, tegelik põhiolemus. Essentsialist usub, et inimesel või rahvusel, ka kultuuril on mingi kindel loomus, et on olemas tõeline eestlane – essentsialist pakub selleks ühe kitsa käitumismudeli, või siiras vene hing, just nimelt vene rahva loomuomane eripära. Essentsialistlik on uskuda, et naised on arad ja rumalad või et neegrid on loomult laisad. Essentsialistlik on kujutleda, et on olemas eesti elu põhiväärtused, mille juurde peaksime tagasi pöörduma. Essentsialistlikule positsioonile vastandub konstruktivistlik, kultuurikriitiline positsioon, mille puhul ei eitata kultuurilisi ja soolisi erinevusi, aga ei nähta nende põhjust mitte naiste või neegrite loomuses, vaid ühiskonna arenguastmes ja käibivates väärtushinnangutes. Konstruktivistliku või kultuurikriitilise positsiooni kohaselt pole olemas eesti kultuuri põhiväärtusi, on vaid väärtussüsteemide paljusus ja nende omavaheline võitlus domineeriva positsiooni eest ühiskonnas.

Kui nüüd liikuda essentsialismi ohtudest teadlikuna kultuuriliste omade ja võõraste juurde, siis ilmneb, et ei olegi põhjust kuskile minna: kultuuris omade ja võõraste eritlemine ongi essentsialistlik tegevus. Toome näite nõukogude perioodist. Timothy Snyder kirjutab: „Nõukogude kodanikud, kes valitsesid Ida-Poolas, kukkusid jalgratastelt, sõid hambapastat, kasutasid WC-potte kraanikausina, kandsid korraga mitut kella, rinnahoidjaid kõrvaklappidena või kombineesid õhtukleitidena.“ Me kõik oleme kuulnud samalaadseid lugusid sõjajärgse või sõjaaegse Eesti kohta. Vene ohvitseriprouad, kes pidasid kombineed õhtukleidiks, on ehk kõige levinum versioon. Uustulnukad – vene ohvitseriprouad, nõukogude kodanikud – eksisid läänelike kultuurinormide vastu, ent kohalikud ei võtnud seda eksimust mitte kui normatiivset, vaid kui essentsiaalset. Normatiivne eksimus tuleneb oskamatusest või tahtmatusest järgida mingi kultuuri reeglistikku: kui ma ei tea, millises kontekstis mingit riietuseset mulle võõras kultuuris kantakse, siis ma võin, mitte rumalusest, vaid teadmatusest, kohaliku kultuuri reeglistiku vastu eksida. Normatiivset eksimust on lihtne essentsialiseerida: igaüks, kes ei tunne meie kultuurinorme, on vääritu, rumal ja kahtlemata naeruväärne. Selliste lugude roll on olnud kinnistada oma ja võõra vastasseis viisil, mis kindlustab omade kultuurilise väärikuse, vaatamata poliitilisele allajäämisele.

Küsimus on aga selles, kuidas vältida essentsialismi, kui oma ja võõra piiritlemine on Juri Lotmani sõnu kasutades „üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid“. Oleme omade keskel, siin on ainult omad, kõik on omad inimesed, omavahel öeldes – eesti keel on rikas väljendite poolest, mis piiritlevad omade sfääri kui turvalise ja intiimse, ehk isegi koduse paiga. Omade inimeste hulk on üsna piiratud – sellisel „intiimsel“ tasandil ei saa suurem rühmitus, olgu see rahvus või rahvas, kuidagi koosneda ainult omadest. Omasid ja võõraid eristatakse sellegipoolest ka palju laiemal pinnal kui omade keskel. Sel viisil võib tõmmata piire nii väikeste kui ka hiiglaslike kogukondade ümber.

Õnneks pole omade ja võõraste piirid püsivad. Me kõik kuulume mitmeti omade hulka: ühed omad on kodused, teised kolleegid, kolmandad on perekonnasõbrad. Ka kogukonnad ise on muutumises, sest uusi liikmeid tuleb juurde, vanu lahkub, muutuvad kogukonnasisese tolerantsi alusprintsiibid, teisenevad kogukonnasisesed väärtushinnangud.

Kultuurilised kujutelmad

Oma ja võõra vastandamine kuulub nende strateegiate hulka, mis põhinevad rahvusliku kogukonna kultuurilistel kujutelmadel. Rahvusliku kogukonna kultuurilised kujutelmad moodustavad selle põhja, millelt toimub kogukondlik enesemääratlemine, see on kompleks, mis ühendab kultuurimälu ja nüüdiskultuuri väärtussüsteemid. Mulle meeldib see mõiste just komplekssuse pärast: meil on palju räägitud ajaloolisest mälust ja mälukogukondadest, aga kultuuriliste kujutelmade mõiste laseb kõnelda kultuurikogumist, kus on olulisel kohal ka olevikulised väärtussüsteemid. Oma ja võõra eristamist aitab mõista just seda tüüpi lähenemine: uustulnukad ei ole omad, sest nad on liiga lärmakad, nad sülitavad sihvkakoori maha, nad vannuvad liiga mahlakalt, nad korjavad ussitanud seeni – lühidalt öeldes ei vasta nende käitumine meie kultuuri igapäevase käitumise normidele. Eri kogukondade kultuurimälu konfliktsuse küsimus kuulub samasse kompleksi.

Kultuurilised kujutelmad levivad diskursiivselt, need sisaldavad peale pedagoogiliste minevikunarratiivide ka juba viidatud igapäevaseid õige ja vale käitumise eristusi (pane särk püksi! ära räägi täis suuga! ära korja ussitanud seeni!). Kultuuriliste kujutelmade arsenal on määratu: siia kuulub vähemalt minimaalne teadmine rahvuslikust minevikust ja kanoonilistest kultuuritekstidest (iga eestlane teab, mis on laulupidu). Siia kuuluvad igapäevase käitumise normid, mis määravad, kuidas on sobilik käituda kodus ja avalikus sfääris (millal kanda ülikonda ja millal T-särki, kui kõvasti sobib naerda või nutta, nt matustel). Siia kuuluvad ka avaliku elu hierarhiad (kas hinnatum on preestri või professori elukutse) ja isegi argielu harjumused (kas päev algab kohvi või teega, kas hommikusöögiks on sai moosiga või kausitäis putru).

Kultuurilistes kujutelmades saab eristada kolme ajalist tasandit. Ühelt poolt kuulub siia, nagu juba eespool öeldud, kultuurimälu kiht, kultuuris jagatud lood ja pildid, mis organiseerivad kultuuri edasikandmist. Teine, argielus kõige olulisem tahk on olevikuline osa, kultuuriliselt aktsepteeritud käitumismustrid ja nendega seotud väärtushinnangud. Kolmandaks, kultuurilised kujutelmad pakuvad välja n-ö kultuurilise ootushorisondi: need kirjutavad ette, mida pidada ihaldusväärseks, mille poole püüelda, ja on ka tulevikku suunatud. Need kolm ajalist tasandit on muidugi lahutamatult seotud.

Kultuuriväljal osaleja ei võta tingimata omaks kõiki rahvuskultuurilisi kujutelmi – ei saagi võtta, sest kultuuriliste kujutelmade arsenal on piiritlematu, see muutub pidevalt ja on sisemiselt konfliktne. Kultuuri liige paneb enda jaoks kokku valiku, moodustab oma kujutelmade pidevalt muutuva kogumi sõltuvalt oma kuuluvusest nii rahvuslikul kui ka rahvusülesel suhtlusväljal. Nii leiab rahvuskultuuri liikmete hulgas väga erinevaid vaateid ja aateid. Eestlastest frankofiilidele, kehakultuurlastele või arvutifanaatikutele võib tunduda, et nad on otsekui erinevatelt planeetidelt pärit, ent ikkagi ühendab neid jagatud kultuurimälu ja arusaamine kultuurilisest käitumisnormist.

Sõjakad mudelid: oma ja võõras Punaarmee razgovornik’us

Etniline ja rahvuslik vastandumine oma ja võõra skaalal ei sünni muidugi sel hetkel, kui satutakse teise kultuuri esindajaga vastamisi. Kultuurilised kujutlused sisaldavad rohkesti essentsialistlikke stereotüüpe teiste rahvuste kohta, kultuurilisi kujutelmi saab ka teadlikult kujundada. 1940. aastal trükiti Moskvas üks huvitav brošüür pealkirjaga „Kratki russko-estonski vojennõi razgovornik“ ehk „Väike vene-eesti sõjaväelase vestmik“. Selles raamatukeses on veidi üle saja lehekülje tihedat teksti, aga puuduvad sellised sõnad nagu „tere“, „head aega“, „palun“ või „palun vabandust“. Siin on kahe esimese lehekülje sõnavara:

Kas te oskate vene keelt?

Oskan. Ei oska.

Kas te räägite vene keelt?

Vastake!

Vastake „jah“ või „ei“.

Rääkige aeglasemalt!

Rääkige tõtt!

Kui te ei tea, siis vastake „ei tea“.

Te peate teadma!

Te pidite kuulma!

Te pidite nägema!

Te ei räägi tõtt!

Need fraasid ei ole lihtsalt abiks võimalikus vestluses, vaid loovad eelhäälestuse: Punaarmee ohvitser, kes sirvib seda brošüüri, valmistab ennast ette vastasseisuks. Ta kujutleb kokkusaamist, kus üks osapool püüab tõde varjata ja teine peab valetajalt õige informatsiooni välja pigistama. Esitatud seitsmesaja fraasi hulgas leidub vaid üks mõnevõrra sõbralik fraas „Ärge kartke Punaarmee sõdureid“. Raamatus on ka hulganisti neutraalseid küsimusi („Kuhu see tee viib?“), aga tooni annavad käsud ja ähvardused.

Arvata on, et sellisest raamatust oli Punaarmee ja eestlastest elanikkonna tegeliku kokkupuute korral vähe kasu. Küll aga mängib ohvitserist lugeja mõttes läbi võimalikke dialooge: oma ja võõra vastasseis on paika pandud, suhte aluseks on valitud agressiivne toon.

Sotskolonialism

Oleme jõudnud nõukogude perioodi oma ja võõra eristuste juurde. Eesti NSV tooniandvaim oma ja võõra eristusmudel oli venekeelse ja eestikeelse elanikkonna jaotumine kaheks üsna eraldi seisvaks kogukonnaks. Toonaseid pingevälju aitab mõista sotskolonialismi raamistik. Olgu siinkohal väga lühidalt välja toodud sotskolonialistliku lähenemise põhialused.

Kõigepealt, kolonialism on rahvuse või etnose allutamine teise, kultuuriliselt ja keeleliselt erineva rahvuse või mitmerahvuselise poliitilise jõu poolt. Sealjuures kehtestab koloniseeriv poliitiline jõud poliitilise, majandusliku ja kultuurilise alluvussuhte: olulised otsused võetakse vastu kauges keskuses (nt Moskvas) ja sealjuures peetakse silmas ennekõike keskuse huvisid. Kohaliku kultuuri senine areng lõigatakse läbi. Suur kiusatus on rääkida kultuurikatkestusest, kuigi uus poliitilis-kultuuriline situatsioon kehtestatakse järk-järgult, kultuur on inertne, seda pole võimalik katkestada. Ümber kirjutatakse senine ajalugu, „valed“ hääled surutakse maha, püütakse kehtestada narratiivne blokeering ja ennetada vastupanu. Sealjuures on väga oluline roll haridussüsteemi ümberhäälestamisel: vahetatakse välja võimalikult suur osa õpetajaskonnast, kehtestatakse uued õppeprogrammid, kirjutatakse uued õpikud.

Katkestatakse ka ajalooliselt välja kujunenud kaubandussuhted, kogu kaubavahetust suunatakse keskuse kaudu, majandus reorganiseeritakse vastavalt keskuse huvidele (ei eestlased ega lätlased olnud vaimustatud nõukogudeaegsest intensiivsest industrialiseerimisest). Võimuvahetusele järgneb ulatuslik sisseränne, kusjuures suuremat osa uusasukatest ei huvita kohalik kultuur ning ennast identifitseeritakse keskusega.

Teise maailmasõja järgse sotskolonialismi eripära varasemate koloniaalrežiimidega võrreldes oli a) vajadus režiimi koloniaalset maatriksit varjata, sest kolonialism polnud maailma mastaabis enam prestiižne, b) koloniaalvõimu kehtestamine väljakujunenud rahvuskultuuridele ja sellest repressioonide rohkus (uus režiim tuli kehtestada, aga seda oli vaja ka vägivaldsete meetoditega kontrolli all hoida, c) pidev jõukatsumine rahvuskultuuriliste ja sotskolonialistlike jõudude vahel, v.a kõige repressiivsematel ajajärkudel, d) domineeriv kommunistlik retoorika. Nagu ilmneb sotskolonialismi nimetusest, ei tule siin silmas pidada üksnes Nõukogude Liidu äärealasid, vaid ka nn idabloki maid.

Sotskolonialistliku režiimi loogiline vastureaktsioon on rahvuslik essentsialism, püüe säilitada kujuteldavat rahvuslikku puhtust (rahvuslik puhtus saab olla ainult kujutluslik – on ju rahvuskultuur kujunenud paljude kultuuriliste impulsside mõjuväljas), oma rahvuse väärtustamine teiste rahvuste arvel ja põlastav suhtumine uustulnukatesse. Ma ei pea siinkohal silmas püüet säilitada rahvuskultuuri, vaid kõnelen rahvuskultuuri essentsiaalsest poolest, mis avaldub oma ja võõra teljel. Sotskolonialistlik režiim lõi kahesuunalise mittemõistmiste ahela, kus koloniaalvõimule vastati kultuurilise sulgumisega ning oma ja võõra vahelise müüri kindlustamisega seestpoolt. Meenutagem näiteks väljendeid nagu „kõige parem venelane on surnud venelane“ või „ega venelane pole ju inimene“. Need on kõige puhtakujulisemad rahvusliku essentsialismi näited.

Essentsialismi kiuste

Ka sotskolonialismi tingimustes ei olnud rahvuslik essentsialism ainuke võimalik rahvusülese suhtluse mudel. Vaadakem siinkohal kahte tekstikatket.

„Aga üks on kindel, kui meie abiturientide keskel tehti küsitlus kes oli teie meelest parim õpetaja, oli arvamus üks – Stassik …

Tõeliselt tore, südamlik ja muhe mees. Mäletan kuidas ta noomis meid nurga taga kui meil õppeedukusega veidi muresid oli: „Poisid, miks te vene keelt ei õpi …vaenlase keelt tuleb osata!“ ja pilgutas silma …

See mees andis meile aimu milline on lihtne vene inimene, lihtne vene hing …

Aastaid hiljemgi käisime Stassikul külas … külaskäigud kujunesid alati tõsisteks konjakijoomisteks … teist marki vana ei tunnistanud …“

(2007. aasta internetidiskussioonist sõjalise algõpetuse teemadel)

Rein Kasemaa (26aastane, ühe lapse isa) kõõlub aknal, Georg Nikanorov (30aastane, viie lapse isa), seisab tänaval. „Georgil on mongoliidne sarnakas nägu, hõre vurruke nina all, kaks esihammast puudu.

„Mina oma korter … ordira … order juba kätte sain,“ ütles Georg uhkelt. „Õismäe … nu, eto … Kolm tuba, parketa, pliit, elekter … Elektripliit.“

Rein Kasemaa laskus madalale aknalauale rinnuli.

„Nojah, eks sul ikka suur pere ka. Kuidas töö juures läheb?“

„Natuke nevažno. Pikk ots praegu pole, pikk ruubel kah pole. Raha aga vaja, nuh. Maša juba jälle … seesama …“

Georgi lõi oma kõveravõitu sääred harki ja tegi kõhu peal ümaraid liigutusi. Ta nägu säras tõsisest vaimustusest. [—]

„Kuule, tead, ma mõtlen, et tee sina ka titt, mitte üks titt, tee mitu titt, saad aru? Saad ka Õismäe korter, jasno, brat?“

„Hea küll, Žora, ma teen juba täna!“ hõikas Rein Kasemaa talle vastu.

(Teet Kallase romaanist „Eiseni tänav“, 1979)

Mõlemad näited sisaldavad rahvuslike kujutelmade stereotüüpset arsenali: sõjalise õpetajat hinnatakse kui lihtsat vene hinge, Georgi kujus tunneme ära migrandimudeli ja lihtsa vene hinge mudeli: Georgil on migrandi-mudeli kohaselt labasevõitu ja inetu välimus, tal on palju lapsi ja ta saab Õismäele korteri. Lihtsa vene hinge mudel avaldub epiteetide kaudu: Georgi väljendab vabalt oma rõõmu, ta nägu särab tõsisest vaimustusest vastavalt lihtsa ja siira inimese stereotüüpidele. Ent olulisem on siin muu: stereotüübid ei takista teineteisemõistmist, ühist naljaheitmist, jagatud mõnusust.

Need näited räägivad sellest, et dialoog ja teineteisemõistmine on alati võimalik. Inimlikud kokkupuuted lõhuvad oma ja võõra binaarsusi ja taandavad kultuurilist essentsialismi.

Rändekriisist

Kultuuriline lahterdamine, liigitamine omadeks ja võõrasteks, on vist vältimatu, sest vahetegemine on paraku ikka veel üks kultuurilise identiteediloome alustalasid. Aga kas on tõesti paratamatu, et selle lahterdamise kõrval ei jää ruumi lihtsalt inimlikkusele, valmidusele aidata neid, kel pole võimalik oma kultuuriruumis edasi elada, kelle maal käib sõda ja kelle kodu on hävinud? Valmidusele heita nalja koos nendega, kes räägivad meie keelt vigadega, aga siira õhinaga?

Meenutagem veel kord 1940. aasta vestmikku, millega punaarmeelasi eestlastega kokkupuuteks ette valmistati. Seal on lavastatud kujutluslik dialoog vaenlasega. Õigupoolest see seda nime ei vääri, sest kõnelejate positsioon on juba ette kindlaks määratud. Sama toimub praegu Eestis: meile ehitatakse vaenlase kuju, et teha tulevane dialoog võimalikult raskeks.

Euroopa kannatab rändekriisi käes. Selle kriisi põhjus pole mitte ainult põgenikud, kes on olnud sunnitud oma kodumaa maha jätma – Euroopa Liidu rohkem kui viiesaja miljoni elaniku kohta ei ole ju põgenike arv ületamatult suur. Põgenikevoo haldamine tekitab palju ajutisi, praktilisi probleeme, ent laiema, euroopluse kriisi põhjaks pole mitte põgenike suur hulk ja logistilised raskused põgenikevoo haldamisel, vaid hirm uustulnukate ees. See on essentsialistlik hirm võõra ees, mida on tugevdanud nii varasematest migratsioonilainetest välja kasvanud üksikud radikaalsed grupeeringud kui ka laiemapõhjaline arusaam, et migratsiooniküsimust pole viimastel aastakümnetel suudetud Euroopas õnnestunult lahendada.

Euroopa enda kriis on välja kasvanud kultuuriliste kujutelmade jäikusest. Marjane Satrapi autobiograafiline graafiline romaan „Persepolis“ esitab kõneka loo iraani tütarlapsest Austria koolis, kus klassikaaslased ei võta teda omaks, hoolimata tema püüdlustest. Mõistmist leiab ta radikaalsete marginaalide juures, sest marginaalide eesmärk on oma ridu tugevdada. Kui n-ö normaalne kultuur heidab uustulnuka kõrvale kui sobimatu, kui võõra, teistsuguse, siis võib ainsaks võimaluseks jääda ühinemine radikaalidega. Eurooplaste kultuuriliste kujutelmade jäikus võib viia võõraksjäänute radikaliseerumiseni.

Euroopa ebaõnnestumistest võiksime õppida just seda, kuidas oma kultuuri uksi mitte sulgeda nendele, kes oleksid valmis omadeks saama, kuidas aktsepteerida võõrast võõrana – ei saa ju mujalt tulnu olla kohe ilma pikemata oma inimene – ja olla siiski valmis alustama dialoogi, kuidas mitte laduda essentsialistlike kujutelmade müüri.

* Teksti pikem versiooni tuli ettekandele Tartus Kreutzwaldi päevade raames detsembris 2015.