Ekstreemkirjandus kuulutab hävingut

LEO LUKS

Kivisildnik, null tolerants. Tegelikkuse keskuse raamatukogu, 2004. 1. Nietzsche kirjutas ajavahemikus 1887-1888 oma päevaraamatusse: ?Suured asjad nõuavad, et neist vaikitaks või suurelt räägitaks: suurelt, see tähendab küüniliselt ja süütult?1 Kivisildniku Nietzschega võrdlemises pole enam midagi originaalset, paralleele on tõmmanud mitmed tõlgitsejad ja ka Kivisildnik ise. ?null tolerants? toob ilmsiks, et lisaks sädelevale stiilile, süütusele solvangutes ning piiritule enesereklaamile on Nietzschel ja Kivisildnikul veel üks ühisjoon ? soov süvendada nihilismi, õhutada õhtumaises kultuuris vinduvat hävingutuld. ?Iga normaalne inimene [---] tahab näha, kuidas viimane välja pannakse,? lausub autor teost alustavas ekstreemkirjanduse manifestis (lk. 1). Kalambuuritsejaid ja endakiitjaid on meil juba palju, viimase paneb välja aga ainult Kivisildnik. Nietzsche hoiatav näide meenutab, et säärane loomeviis on äärmiselt ohtlik.

Seega tuleks läheneda ühtede kaante vahele kogutud 55-le avaliku elu tegelase portreele kui tervikule, ühiskonna mudelile, mitte kui konkreetsete isikute/väärnähtuste kriitikale. Rõhutab ju Kivisildnik Nietzschet arvustades juba 1997. aastal tsitaati ?Ecce homo?st?: ?Ma ei ründa isikuid ? ma tarvitan isikuid üksnes kui võimsaid suurendusklaase, milles tuleb nähtavale üleüldine, ent salalik, ähmaselt silma hakkav häda?.2 See, et 12 kirjatükki 55st kiruvad Keskerakonda, ei tähenda poliitilist angaþeeritust, lihtsalt ?ühtegi valitsust ei saa usaldada, Savisaare oma kõige vähem? (lk. 32-33).

2. Samas pole ?null tolerants? siiski vahutav poliitiline filosoofia. Igasugused spenglerid, weberid, sorosed ja rohelised pajatavad juba üle sajandi üleüldisest allakäigust, ilma et keegi neid tõsiselt võtaks. Nietzsche poolt ?Zarathustras? kirjeldatud viimased inimesed pilgutavad ikka õnnelikult silmi. Nietzsche enda nihilismifragmentides (hilisem kompileeritud teos ?Võimu tahe?) on samuti liiga palju üldistusi ja liiga vähe konkreetsete väärtuste demüstifitseerimist. Nietzsche panustas kristluse dekonstruktsioonile ega uskunud, et materialistlik nodi võib inimeste väärtussüsteemis edukalt jumalat asendada. Kivisildnik seda viga ei tee, tundub, et ta on Foucault? käest konkreetsust õppinud. Ühiskonnakriitika peab olema personifitseeritud nagu onu Sam omaaegsetel karikatuuridel. Kiru globaalset kapitalismi ja keegi ei liiguta kulmu, aga seosta teema töölisi kurnava Vähja Tiiduga (lk. 93 ? 96) ? ehk siis tuleb mõnel tööorjal mõistus koju. Ka väikestest asjadest tuleb rääkida küüniliselt ja süütult.

3. Selleks, et leida Eesti avalikkusest kirumist väärivaid persoone, pole vaja ?keenjus? olla; meenutame, et Kivisildnik kirjutas ainult ühe kolumni kuus. Kuid solvata nagu Kivisildnik suudab ainult Kivisildnik. Küllap taipas Kivisildnik hiljemalt Runneliga kohut käies, et sõna on moodsas ühiskonnas relv, pealegi veel legaalne. Kui kirjarahva frustreerimiseks piisas abstraktsest sõimust, siis poliitikutel on paksem nahk.

?null tolerantsi? iseloomustab sädelev täpsus ja asjakohasus solvangutes, mis põimub pompöössete järeldustega ühiskonna kui terviku kohta. Kasutades hiljuti tõlgitud Roland Barthes?i terminoloogiat: tegemist on briljantsete mütoloogiatega. Jääb vaid kahetseda, et Kivisildnik ei alustanud oma portreesarja juba 1990ndate algul. Tollased sündmused jäid nihestamata ning on tänaseks juba ununenud; Mati Undi argimütoloogiad mind isiklikult piisavalt ei intrigeeri.

Eestis on mütoloogi tööpõld muidugi lai, kuna ajaloolise iseärasuse tõttu kivistusid demokraatia ja omariikluse mõiste üldsuse alateadvusse pühade lehmadena. Võrdleksin kõrvalepõike korras Kivisildnikku meie kahe teise tippmütoloogi Andrei Hvostovi ja Andrus Kivirähaga. Hvostovi kirjutisi iseloomustab väga kõrge erudeeritus, kõik paljastavad argumendid on kaetud faktidega. Kivirähk aga muudab tegelikkuse groteskiks. Kivisildnik balansseerib edukalt nende pooluste, ratsionaalsuse ja groteski vahepeal, põimides fakte rabelais?like kalambuuride ja harmsliku fantaasiaga.

4. Just eespool kirjeldatud ambivalentsus on Kivisildniku suurim väärtus, mis eristab teda kogu ülejäänud ?Tegelikkuse Keskuse? hüperkriitikute kambast. Igasugune kriitika, mis viitab ratsionaalsusele, teenib samas suurt Mõistuse Müüti. Konstruktiivne kriitika on maskeeritud võimupüüdlus ? laske mul teha, siis saab hea. Võib nõustuda, et ka puhas destruktsioon on võimutsemine, kuid vähemalt maskideta.

Kivisildniku kriitika on paradoks: ta alustab mingi isiku/nähtuse vaatlust tolle ebaseaduslikkusest ja terve mõistuse vastasusest, jõudes peagi järelduseni, et seaduslikkust ja mõistust polegi. Jõuame tunnetatud nihilismi olukorda, kus vahet pole ? kaob kriteerium valikulise kriitika jaoks. Siin avaneb kaks võimalust: resigneeruv ultratolerants (kuula Villu Tamme samanimelist laulu plaadilt ?Õhtumaa viimased tunnid?) ja isikliku vabaduse eest võitlev egoistlik nulltolerants. Kui luuletaja Kivisildnik kaldub aeg-ajalt resignatsiooni poole ? ?minust pole enam mässajat/tahaks hoopis ööseli koolat?3, siis ?null tolerants? tõestab vastupidist.

Kivisildniku solvangud katavad pea kõik inimese elu segavad institutsioonid. Parteisid käsitletakse 14 korda, valitsust ja presidenti kumbagi 6 korda, jõustruktuure 5 korda, kohalikke omavalitsusi 2 korda, Eesti Panka, Kultuurkapitali, Haigekassat ühel korral. Lisaks saavad oma osa virisevad pensionärid, juutidest natsikütid, eesti sport (3 korda) ja mainekujundus. Millegipärast on ainult kohtusüsteem Kivisildnikul peaaegu kahe silma vahele jäänud, piirdudes mõne üksiku vihjega. Suurkapitali tuletatakse lisaks juba mainitud Vähja Tiidu loole võimaluse korral jooksvalt meelde.

 

5. Kivisildniku teravapilgulisusest annavad tunnistust mitmed hiljem täitunud ennustused, nt. Rüütli võimalik saamine presidendiks (lk. 89), Carmen Kassi tulek poliitikasse (lk. 90), Edgari tervis (lk. 104). On ju ?keenjus? ennast prohvetikski nimetanud? Diagnoosides Eesti ühiskonda, saab temast viimsepäevaprohvet: Eesti riik paneb peagi hambad varna (lk. 204), siin ei aita ei sportlaste medalid (lk. 160), ega mainekampaania ?surnud jänese müügiks? (lk. 115). Samas pole hukk traagiline, vaid pigem loomulik traditsioonide jätkumine: ?Eesti riik oli juba Pätsi ajal täiesti putsis? (lk. 199). Teisal on Kivisildnik käinud välja idee müüa kogu Eesti maha ning saadud raha inimeste vahel ära jagada ? saaksime valguda üle ilma sadamatesse purjutama. Nagu omal ajal Nietzsche, nii ei suuda ka Kivisildnik uskuda, et sama nõmedus jätkub, kollapsit ei järgnegi?

Ometi elab ka Kivisildnik siiani Eestis. Kuulub juba ammu kirjanike liitu, kelle liikmeid türahiinlasteks tituleeris. Saab raha Kultuurkapitalilt, mida sõimab jne. On see ebajärjekindlus? Sugugi mitte, tegu on hoopis tema kreedoga. Kuna elame moraalitus ühiskonnas, pole vaja ennastki moraaliga vaevata, üldine korruptsioon ütleb meile, et varastamine on seaduslik õigus, mida meiegi tohime tarvitada (lk. 98). Kõik on lubatud.

Kivisildniku egoretoorikast jääb mulje, et tema kui ?keenjuse? ja ülejäänud maailma vahel on ületamatu kuristik. See Eesti, see maailm, mille hukku ta kiirendab, ei puutu temasse. Mul on kästud kusta teie kaevu?4 Isegi kui objektiivselt võttes peab ka Kivisildnik samast kaevust edasi jooma, kuhu ta kuseb, pole sellest midagi. See, kes töötab nihilismi sügavikus, vajab eluspüsimiseks kompensatsiooni-mehhanismi. Nagu ütleb Kivisildnik ise, enesereklaami ainus mõistlik alternatiiv on enesetapp.5

Võib küll öelda, et solvata süsteemi, millest sa välja ei pääse, on väike võit, aga meenutame Foucault?d ? suuri võite ei olegi.

1 Friedrich Nietzsche, Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. – München: Deutscher Taschenbuch Verlag / Berlin/ New York: Walter de Gruyter, 1988, kd. 13, lk. 189.2 Sven Kivisildnik, Reklaamiõpik edasijõudnutele. Vikerkaar, nr. 3, 1997, lk. 99.3 Kivisildnik, Loomade peal katsetatud inimene. Brain Publishing, 1997, lk. 59. Vt. ka nt. luuletust “Tra teibiga püsti” Kivisildniku viimases kogus “Otsin naist”, Eesti Raamat, 2004. Raugemise Kivisildniku luules markeerib juba 1997. aastal Hasso Krull, tõsi küll, psühhoanalüütilises võtmes (Hasso Krull, Iseenda värske õhu käes. Masinad ja kristallid. – Vikerkaar, nr. 1-2, 1997, lk. 165).4 Kivisildnik, Nagu härjale punane kärbseseen. EK$ kirjastus, 1996, lk. 26.5 Sven Kivisildnik, Reklaamiõpik edasijõudnutele, lk. 99.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming