Fašistlik õlleputka kui Eesti mõistatus

Andres Herkel

Eesti sündmused 26. aprillist 9. maini pakkusid maailmas palju kõneainet. Lisaks vastakatele hinnangutele Venes ja läänes tahan osutada valdavalt Interneti-portaalidesse kolinud vene vabama mõtte esindajatele. Ka meil avaldatud kirjanik Ljudmila Ulitskaja ja politoloog Andrei Rjabovi sümpaatsed artiklid Postimehes ja Eesti Päevalehes on võetud vene portaalidest polit.ru ja gazeta.ru. Mõistvaid reaktsioone polegi nii vähe, aga need ei pääse Putini Venemaal mõjule. Boriss Sokolovi artikkel “Kodumaa eest, Tallinna vastu” on aadressil grani.ru. Autor on kirjutanud ajalooraamatuid peamiselt Teise maailmasõja kohta, mõni on ilmunud ka eesti keeles. Sokolovi meelest tahtis Kreml kasutada pronkssõdurit selleks, et liita hea õnne korral vene kogukond autonoomseks üksuseks, mis vajab Venemaa kaitset, umbes nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia või Dnestri-äärne Vabariik. Vähim, mida taheti, oli Eesti riigivõimu destabiliseerimine. Paraku suundusid Notšnoi Dozori poolt värvatud noorukid ootamatult poode rüüstama ning see purustas algse plaani. Siin on Sokolovi sõnul palju mõtlemisainet Moskva jaoks, sest millalgi võivad muutuda niisama juhitamatuks ka Kremli kreatuuridena lavale astunud noortekambad nagu Naši ja teised. Eesti politsei kohta ütleb Sokolov: “Isegi Vene telekanalite poolt hoolikalt valitud kaadrite puhul on näha, et politseinikud Tallinnas on lausa humanistid vene OMONiga võrreldes.” Venemaal lastakse rängad jõuvõtted käiku, ilma et keegi pruugiks enne seda vitriine lõhkuda.

Duumadelegatsiooni juhi tšekist Nikolai Kovaljovi avaldus, et Eesti valitsus astugu tagasi, on kõige jämedam sekkumine teise riigi asjadesse. Nüüdne Eesti-vastane hüsteeria on Sokolovi meelest aga veel hullem kui hiljutine Gruusia-vastane. Ksenofoobia külvamine viib väga ohtlike tagajärgedeni. Praegu Eesti kui välisvaenlase vastu suunatud hüsteeria võib peagi võtta teise kuju ja haavata bumerangina Venemaad ennast – kui leitakse mõni sisevaenlane, keda rassilise või mõne muu tunnuse alusel nüpeldada.

Samal saidil grani.ru astub vaimuka artikliga üles luuletaja Lev Rubinštein. Hakatuseks kinnitab ta, et tema Tallinna tuttavate arust on Eesti võimude käitumine olnud küll rumal, aga see ei õigusta seda, mis järgnes. Eestlastele omane protestantlik meelelaad ei lase neil lihtsalt aru saada, et vanaisa pilt ja vanaisa ise on kellegi jaoks üks ja sama – et vanaisa pildi tõstmine elutoast magamistuppa võib esile kutsuda sellise kirgede möllu, nagu me seda venelaste puhul näeme. Suurema osa artiklist pühendab Rubinštein aga hoopis Eesti saatkonna pikettimisele Moskvas. Mida tähendab našistide loosung “Eesti fašistliku saatkonna demonteerimise eest”? Hoone on ju kaunis, see peab jääma. Aga sõna “fašism”, mida nii veendunult kasutatakse, on ammu minetanud sisuka tähenduse, muutunud halvustavaks sajatuseks. Pigem tuleks rääkida “Eesti saatkonna fašistlikust demonteerimisest” – siis vähemalt saaks aru, mis toimub. Pealegi, kui on olemas demokraatliku riigi “fašistlik saatkond”, siis saab vabalt tuletada väljendeid nagu “koolidirektori fašistlik kabinet” või “fašistlik õllekiosk”. Aga eriti: “antifašistliku liikumise fašistlik olemus”. Seda viimast kohtame me Rubinšteini hinnangul Venemaal järjest enam. Tänase Venemaa agitprop on viinud selleni, et fašismi ja antifašismi vahel pole mitte barrikaadid nagu varemalt, vaid võrdusmärk!

Nationaljournal.ru vahendab kuulsa satiiriku Viktor Šenderovitši seisukoha. Šenderovitš rõhutab kahte lihtsat asjaolu. Esiteks, kui Venemaa tões ja vaimus hooliks sõjahaudadest, siis tegeleks ta unarusse jäänud paikadega Venemaal ega terroriseeriks Eestit. Teiseks, Nõukogude sõdur ja Saksa sõdur on Eesti jaoks ühtemoodi anastajad. Kui Venemaa tahab olla demokraatlik riik, siis ei pääse ta selle tõsiasja tunnistamisest.

Kommersandi korrespondent Natalja Gevorkjan (gazeta.ru) on kirjutanud emotsionaalse artikli “Vihkamine haudade kohal”. Autor ei mõista, mida saab Eestile ümbermatmiste ja kuju teise kohta viimise puhul ette heita. Kui venelased Eestis ei taha midagi teada selle maa ajaloost ja peavad pronkssõdurit oma identiteedi vaat et ainsaks sümboliks, siis on midagi väga viltu. Aga mis ootaks neid suurel kodumaal, kui Eestis ei meeldi? See kodumaa on jätnud GULAGi ohvrite maised jäänused nimetutesse haudadesse. See kodumaa ise lõhub kõhklematult oma kangelaste haudu, viies surnukehad ei tea kuhu, ja samal ajal on valmis Tallinna pronkssõduri kaitsel laskma pilbasteks lammutada Eesti saatkonna Moskvas! Lõpuks ironiseerib autor Nõukogude hümni kasutuselevõtu üle uue Venemaa hümnina. Nii paljud olid vastu, aga ikka võeti selle riigi hümn, mis oma miljonid alamad hukka saatis. Tundub, nagu istuksid Kremlis mõned onud, kes usuvad, et kui seda hümni mängitakse, on impeerium alles. Aga ei ole! Miks peab Venemaa end jälle näitama ohtliku ja koostöövõimetuna? Miks peame viimasel ajal jälle oma saapaga kogu maailma peale põrutama? Toodagu hümn kas või kolm korda tagasi, aga seda maad, mis tankidega teistele sisse sõitis, lihtsalt ei ole enam. Ja ei ole enam ka seda Eestit, kus pronkssõdur võis keset pealinna seista.

Venemaa tuntud inimõiguslastest jäi meil kõige rohkem kõlama Sergei Kovaljovi ütlus Poola ajalehele antud intervjuus, et Venemaa etteheited Eestile on valetamise tipp. Sama kuulus Jelena Bonner ütles 9. mai tervituses (grani.ru, samuti hro.org), et armastab Eestit, Lätit ja Leedut ja ootab, et Rootsi akadeemikud annaksid lõpuks ometi Jaan Krossile Nobeli preemia.

Grani.ru viimane kommentaar on dissident Valeria Novodvorskajalt. Erinevalt teistest ütleb tema, et Nõukogude Liit kaotas Teise maailmasõja. Loomulikult mitte Hitlerile, vaid hoopis Stalinile ja marksismile-leninismile. Tänased veteranid, toonased noorsõdurid on algusest peale elanud illusioonides. Võiduka sõja müüt on iseäranis ohtlik. Lätlased, leedulased, eestlased ja poolakad ei heitnud Vene tankiroomikute ette mitte lilli, vaid viskusid ise roomikute alla, et kaitsta oma maad. Mälestusmärgid vabastajatele võivad olla Pariisis ja Rouenis, Londonis ja Washingtonis, aga mitte Balti riikides või Poolas. Tsiviliseeritud inimestena hoiavad nad haudu, aga okupatsioonisümbolitesse suhtutakse teisiti. Groznõis muide koristati ära kokku kuusteist Kaukaasia vallutajale Jermolovile püstitatud mälestusmärki.

Inimõiguslaste saidil hro.org  ilmus esimesena Juri Vdovini kommentaar. Venemaal on õigus hoida Teises maailmasõjas langenute mälestust, aga niisamuti on Eestil õigus mitte alles hoida oma vabaduse kaotamise sümboleid. Väljapääs sellest vastuolust oli olemas. Selleks pidanuks Venemaa lahti ütlema Nõukogude Liidu pärandist ja mõistma väikese rahva positsiooni. Siis olnuks ka võimalik kokku leppida, kuidas mälestusmärkidega ümber käia, et see kedagi ei häiriks. Paraku nii ei läinud ja seda just Venemaa soovimatuse tõttu tunnistada, et ta pole enam Nõukogude Liit. Tööle hakkas valede, demagoogia ja provokatsioonide ahel. Selle asemel et igal pool vaenlasi näha, tuleks Venemaal teha lõpparve kommunismi kuritegudega.

Inimõiguslaste leheküljel on tulnud veel mitu lugu, millest tuleks ära märkida samuti dissidenditaustaga Aleksandr Podrabineki oma. Tema paistab silma põhjaliku ülevaatega Eesti inimkaotustest kolme järjestikuse okupatsiooni ajal, samuti täpse kirjeldusega, miks polnud hauarahu Tõnismäel tagatud ja kuidas toimusid kaevetööd. Faktid kõnelevad enda eest: seda monumenti ei saanud eestlased keset linna hoida.

Siin-seal on veel hulk Eesti teguviisi suhtes vähem mõistvaid jutte, mis aga lõpuks jõuavad samuti Venemaa hüsteeriliste reaktsioonide ja ksenofoobia ohtliku leviku juurde. Eesti rumalus ei õigusta Venemaa haiglasi reaktsioone. Tüüpilised käsitlused on Andrei Kolesnikovi ja Leonid Gozmani, poliitikutest Boriss Nemtsovi oma. Kolesnikov (grani.ru) näiteks taandab probleemi Eesti peaministri ettevaatamatule käitumisele, mis süvendab väga ohtlikult Venemaa foobiaid välismaailma suhtes. Märkigem, et sellisel lähenemisel on ühisosa Edward Lucasi tooniandvate artiklitega ajakirjas Economist ja mujal.

Kui visandada kogu praegune Vene ajakirjanduse käsitluste palett, siis tuleb normaalse analüütilise käsitluse ja sajatava šovinismi kõrval eristada ka mõned vahepealsed lähenemised. Pean silmas katseid sobitada Venemaa imperiaalsed ambitsioonid adekvaatsema välispoliitikaga.

Siia kuulub analüütik Sergei Markedonovi (politcom.ru) kõneka pealkirjaga artikkel “Mida vastu panna idaeuroopa hauakaevamisele?”. Pronkssõduri loost peab tegema poliitilis-metodoloogilised järeldused, muidu see sündroom levib ja Venemaa kaotab kõik sellesarnased lahingud. Eesti on otsa lahti teinud, saanud pretsedendi loojaks, “uueks Kosovoks”. Juba tõstavad poolakad häält, et hakkavad ka mälestusmärke maha võtma. Häda on selles, et praegu ei saa Venemaa Eestile vastu astuda silm silma vastu, vaid oma rolli mängivad teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Selles olukorras on Venemaale parim saavutada pehmed väljaütlemised, nagu tegi Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee president René van der Linden: “Ma mõistan, et Nõukogude sõdur-vabastaja monumendi kohalolek Tallinnas on küllalt kahemõtteline, sümboliseerides erinevalt Venemaa ja Eesti suhete ajaloo valusaid momente. Aga just sellepärast pidanuks sõdurite surnukehad jääma rahus sinna, kus nad olid, mitte muutuma poliitilise võitluse instrumendiks”. Markedonov: midagi enamat kui selline mõõdukas avaldus pole Venemaal praegu võimalik saavutada.

Nõukogude Liidu ajalooline roll on mitmetine. Totalitaarse riigina on õige ta hukka mõista, aga tema geopoliitilisi saavutusi tuleb tunnustada ja Venemaa peab need üle võtma. Venemaa tegi vea, kui ei läinud Euroopa Nõukogus kaasa kommunismi hukkamõistmisega. Täpselt samuti ei saa astuda Eesti hauakaevajate vastu Lenini, Stalini ja Brežnevi õigustamisega. Tuleb hoopis öelda, et ilma Vene abita ei oleks nüüdse Euroopa väärtussüsteem tekkida saanud. Hitleri Euroopa olnuks ju hullem!

Ja lõpuks, mõistlikkusest veel enam kõrvale kaldudes tuleb tõdeda, et vandenõuteooriad on ikka alles. Sergei Lopatnikovi aadressilt sl-lopatnikov.livejournal.com leiame kindla seisukoha, et Eesti-sugune kääbus pole midagi ise teinud, vaid tema taga on hoopis kaalukamad Vene-vastased jõud. Nii testitakse Venemaa reaktsioone, ollakse valmis ta kas või, pea ees, sõtta tõukama. Järgmisena lastakse eestlaste kätega põhja Gazpromi veealune gaasitoru. Vaat milline on Gorbatšovi ja Jeltsini reetliku poliitika tagajärg!

 

* * *

Venemaa pole üheülbaline, kahtlemata on seal väga erinevaid arvamusi. Paraku on Eestisse mõistvalt või poolenistigi mõistvalt suhtuvate venelaste osakaal marginaalne. Need on tippharitlased, kelle avalikud väljundid on praegu väga piiratud, riikliku propaganda vastu nad ei saa. Väljavaade, et viha eestlaste vastu ongi vene rahvustervikut siduv tegur on kõike muud kui meeldiv. Aga just sellepärast peaksime meeles pidama sõpru.