Georg Lurich, spioonide hirm

„Lurichi sõjas“ liigub maailmameister spioonide, poolilmadaamide, kahtlaste ärimeeste ja korrumpeerunud ohvitseride glamuurses maailmas nagu kala vees, käe all väike trupp nuhke ja usaldusmehi.

MART KULDKEPP

Kuigi Esimese maailmasõja lõpust on möödunud juba terve sajand, on meie teadmised selle äärmiselt keerulise ja mitmekesise ajajärgu kohta jätkuvalt kehvavõitu. Alles 2014. aastast, mil tähistati saja aasta möödumist ilmasõja algusest, on see muu hulgas Eestile pöördeline periood saanud ajaloolaste ja mingil määral ka avalikkuse veidi suurema tähelepanu osaliseks. Praeguseks annab artiklikogumikud, käsitlused ja mälestuste kogud kokku lugeda juba kahe käe sõrmedel, kuid avastamisrõõmu jätkub tõenäoliselt veel kauaks, eriti kui heita pilk Eestist veidi kaugemale ning mõelda ka muudesse riikidesse ja rahvaste sekka laiali pillutatud rahvuskaaslaste peale.

Paavo Kivise kirjutatud, suures osas Siim Randoja arhiiviuuringutel põhinev „Lurichi sõda“ on järjekordne näide, kui kentsakaid lugusid võib kooruda ammu unustatud dokumentidest. Mingil määral juba tuntud eestlaste Aleksander Kesküla ja Jaan Sibula / Ivan Narodnõi / Ameerikas Narodny kõrvale on meie maailmasõjaaegsete rahvusvaheliste intrigantide ridadesse astunud, rind kummis, nüüd ka kuulus maadleja Georg Lurich. Nagu selgub, tegeles ta sõja ajal New Yorgis ka palju muuga peale maadlemise. „Lurichi sõja“ lehekülgedel liigub maailmameister spioonide, poolilmadaamide, kahtlaste ärimeeste ja korrumpeerunud ohvitseride glamuurses maailmas nagu kala vees, käe all väike trupp nuhke ja usaldusmehi, ning paljastab räpaseid afääre, mis võivad välja viia kes teab kuhu. See, kas keegi tema hoiatusi kuulda võtab, on muidugi iseasi.

Tegevuse käivitab potentsiaalselt tohutu skandaal: Vene keisririigi on reetnud tema enda sõjakaubandusesindus. Neutraalses USAs Venemaa tarbeks sõjamaterjali varuvas Vene relvahankekomitees asukohaga kuulsas triikrauakujulises majas (Flatiron Building, 175 Fifth Avenue) käib nimelt Vene riigi raha suurejooneline laristamine. Ei raisata aga mitte ainult raiskamise enese pärast, vaid väidetavalt on Triikrauas töötavad kindralid ja polkovnikud kinni maksnud keskriikide salaagendid, kes püüavad relvatarneid takistades Vene armeed sõjaväljal nõrgestada. Lurich saab valgustkartvale loole jälile oma noore kolleegi, Poola maadleja Władysław Cyganiewicz-Zbyszko kaudu, kellest kui Austria-Ungari alamast katsutakse šantaaži abil teha vahelüli Triikraua tegelaste ja kohaliku Austria-Ungari konsuli vahel.

Kõik katsed Vene ametivõime nende asjaoludega tutvustada põrkuvad viimaste umbusule või, nagu Lurich ise kahtlustab, suurejoonelisele vandenõule, mis ulatub keiserliku eliidi kõige kõrgematesse ešelonidesse eesotsas Saksa-sõbraliku tsaarinna ja kurikuulsa munk Rasputiniga. Ka Ameerika politseil pole asja vastu vähemalt enne USA sõtta astumist 1917. aasta kevadel erilist huvi, kui kohalikke seadusi pole otseselt rikutud. Briti luure kohapealne esindus eesotsas William Wisemani, Guy Gaunti ja Norman Thwaitesiga on koostööaltim, kuid nendegi põhihuvi on pigem kohalikku Saksa spioonivõrgustikku infiltreerumine ja Ameerika sõtta tõmbamine, mitte tingimata just Venemaa abistamine. Mõne tegelase, näiteks Lurichiga samuti kokku puutunud superspiooni Sidney Reilly eesmärkidest on üldse raske selget sotti saada.

Maadlejatest detektiivid

Koos teise kuulsa maadleja Aleksander Abergiga paneb Lurich New Yorgi õnneotsijatest kokku midagi väikese eradetektiivisalga taolist ning asub asja uurima omal käel, saades mingil määral abi ka Gaunti ja suguvend Ivan Narodny käest. Katsed paljastused avalikkuse ette tuua viivad Lurichi nii vene- kui ka ingliskeelse ajakirjanduse jutule ja Veebruarirevolutsiooni järel lõpuks uuesti tagasi Venemaale, kus tsaarivõim on kukutatud ja aeg muutusteks küps. Seal saadab spioonikütti esimest korda suurem edu: Vene relvahankekomitee korruptsioonijuhtumist huvituvad sõjaväe kuritarvitusi uuriva riikliku erikomisjoni juht Vladimir von Baltz ning samuti Venemaale tagasi pöördunud „revolutsiooni Sherlock Holmes“ Vladimir Burtsev. Asjad hakkavad liikuma: ajakirjanduses ilmuvad paljastavad artiklid ning Lurich võetakse vastu ja kuulatakse ära Petrogradi valitsuskabinettides.

Enamlik Oktoobrirevolutsioon ja sellele järgnenud segadus tõmbavad Lurichi lootustele lugu päevavalgele tuua aga uuesti kriipsu peale, kuna tsaariaegse relvahankekomitee pattude uurimine jääb hoopis teiste ja suuremate murede varju. 1917. aasta sügisel pöördub Lurich tagasi Eestisse, kuid ei jää siia kauaks: ilmselt on tal oma Ameerika afääride tõttu põhjust sakslasi karta ning Saksa okupatsiooni eel siirdub Lurich koos Aleksander Abergiga uuesti Venemaale. Mitmesuguste seikluste järel, mille hulka võis kuuluda osalemine atentaadiplaanis Leninile, võtavad kaks maailmameistrit ette enamlaste eest põgenemistee ning surevad 1920. aasta alguskuudel Armaviri linnakeses tüüfusesse, olles tulutult katsunud üle Musta mere Venemaalt minema pääseda.

Mida sellest kõigest arvata? Esiteks võib kinnitada, et kõik eelkirjeldatu on täiesti tõsi ja dokumentaalselt tõendatud, kui ebatõenäoline see ka ei tunduks. Täpseid viiteid arhiividokumentidele „Lurichi sõjast“ ei leia, kuid vastavad paberid, millest suurem osa lebab USA rahvusarhiivi fondi RG 65 (Föderaalne Juurdlusbüroo, esialgse nimega lihtsalt Juurdlusbüroo) kaustades, leiab ettevõtlik uurija erilise vaevata üles. Samuti, nagu mainitud, jõudis lugu otsapidi ajakirjandusse ning mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Vihjeid neile sündmustele leidub ka Lurichi kirjavahetuses kodustega.

Georg Lurich on Paavo Kivise raamatu ainuisikuline peategelane, mistõttu jääb tähelepanu alt kõrvale küsimus, mis oli Lurichi motivatsioon ennast niivõrd põhjalikult sellesse spiooniloosse mässida.

Wikimedia Commons

Lodevad Venemaa reeturid

Kuidas on lugu aga teose põhiintriigiga? Vene relvahankekomitees aset leidnud raharaiskamise ja seal töötavate ohvitseride elukommete kohta võib leida vihjeid kaasaja ajakirjandusest, kuid eelkõige pakub tõendusmaterjali 1918. aastal New Yorgis Moissei Gaiduki nime all ilmunud raamat, kus on avaldatud terve rida endisest relvahankekomiteest pärit dokumente. Viimastest tuleb välja nii Venemaalt Ameerikasse voolanud summade suurusjärk, kuigi mitte kogu summa, kui ka palkadeks makstud raha mastaap. Väidetavalt relvahankekomitee endise ametniku Gaiduki retooriline küsimus, kuhu see raha tegelikult kadus ning miks seda üleüldse nii palju eraldati, annab lugejale selge vihje, mida asjast arvata.1

Raamatus ära toodud dokumentide autentsust kontrollida on muidugi võimatu, kuid igal juhul ei saa seda pidada täiesti sõltumatuks allikaks. Eessõna on teosele kirjutanud New Yorgi Veebruarirevolutsiooni-meelse ajalehe Russki Golos toimetaja Ivan Okuntsov, Lurichi ja Narodny lähedane liitlane, keda vähemalt juurdlusbüroo pidas terve raamatu tegelikuks autoriks.

Veelgi õhemale jääle satume siis, kui proovime kinnitada Lurichi teateid Vene relvahankekomisjoni osalusest Venemaa-vastases vandenõus. Hankekomitee suurtükiväekomisjoni luureohvitseri Boris Brazoli juhitud juurdlusest, mida „Lurichi sõjas“ ulatuslikult refereeritakse (142–214, 242–262), jääb küll mulje, et selle peamine eesmärk oli relvahankekomitee liikmed süüst puhtaks pesta ning Lurichit mustata (mh hoopis teda ennast Saksa agendiks tembeldades), kuid ühtlasi tundub, et kõiki põhilisi asjaosalisi intervjueerinud Brazolil ei õnnestunud tõepoolest leida mitte ühtegi isikut, kes oleks saanud või soovinud tuua tõendeid Lurichi väidete paikapidavuse kohta. Viimaseid keeldus kangekaelselt tõeks tunnistamast ka Cyganiewicz-Zbyszko, kelle USA salaagendid olid ülekuulamistel viinud täieliku meeleheiteni (lk 284–298). Peamine tõendusmaterjal ongi seega Lurichi enda ütlused tunnistajana. Dokumendid, mis võinuksid tema ütlusi kinnitada, võttis Lurich ilmselt endaga kaasa Venemaale, kus need lisati arvatavasti Baltzi ja Burtsevi teostatud uurimise materjalidele. Viimaste asukoht on aga teadmata. Kui uskuda Lurichi (ja ka Paavo Kivise, vt nt lk 348) vihjeid, nagu oleksid enamlased, Saksa sõjaväeluure ja korrumpeerunud Vene ohvitserid tegutsenud Venemaa sõjakaotuse nimel enam-vähem käsikäes, siis võiks arvata, et neid dokumente võib-olla ei olegi enam kuskil.

Kindlasti annab Lurichi sõnadele lisakaalu fakt, et Veebruarirevolutsiooni-järgsel Venemaal võeti teda tõsiselt. Seejuures ei saa aga jätta arvestamata, et see asjaolu võis olla suurel määral tingitud seal valitsenud pinevast olukorrast. Nii Petrogradis värskelt ametisse astunud ajutistel võimuorganitel kui ka kõigil Vene patriootidel üleüldse oli riiki ähvardava sõjakaotuse eel suur vajadus mingit laadi nn Dolchstoßlegende konstrueerimiseks. See seletanuks Venemaad ees ootavat hukku Saksa luure mahhinatsioonide ja Saksa käsilaste salasepitsustega, jätnuks aga samal ajal puutumata autokraatliku vägivalla peal koos püsinud paljurahvuselise impeeriumi mädad alustalad.

Seesuguste katsetuste kuulsaim näide on 1917. aasta juulikuus Ajutise Valitsuse justiitsministri Pavel Pereverževi avalikult esitatud süüdistus, justkui oleks Lenin olnud Saksa agent ning enamlaste parteid rahastatud Stockholmis asunud variisikute kaudu Saksamaalt. Riigireetmise tõenduseks toodud, peamiselt Aleksander Helphand-Parvuse ja Jakob Fürstenbergi (Ganetski) vahel liikunud telegrammide hilisem eelarvamusvaba analüüs pole aga selliseid järeldusi kinnitanud.2 Samuti ei toeta Saksa raha müüti Teise maailmasõja järel avanenud Saksa arhiividest leitud dokumendid, mis osutavad küll kaudsetele kontaktidele Saksa ametivõimude ja Vene enamlaste vahel, kuid ei paku vettpidavat tõendusmaterjali selle kohta, et Auswärtiges Amt’i riigimargad oleksid Berliinist bolševike parteikassasse voolanud.3 Kas kurikuulsa kelmi Ivan Narodny läkitus Lurichile Petrogradi 1917. aasta 29. augustil (muu hulgas sisaldab see üleskutset: „Räägi seal hr Kerenskile, et ma suudan tõestada, kuidas Trotski, Poegelman ja teised sotsialistid, kes siit Venemaale sõitsid, said selleks raha Saksa agentidelt“ (lk  229)) on selles reas ikka erandiks?

Mingisuguseid kontakte keskriikide agentide ja Triikraua ohvitseride vahel muidugi välistada ei saa. Nagu korralikus spiooniromaanis, on ka käesolevas loos seda laadi sidemed seotud eelkõige naistegelaste ja armuafääridega: „Lurichi sõja“ veergudel seiklevad kahtlaste Saksa sidemetega paruness Leonie von Seidlitz ja samuti millegipärast kahtlaseks peetud Mathilde Kramm; otse intriigi südames võistlevad Cyganiewicz-Zbyszko südame pärast kaunis filminäitleja Myrtis Coney ja müstiline madam Aleksandra Miroljubskaja. Olid nad ka tegelikult milleski süüdi, on tagantjärele raske kindlaks teha, sest hirmul on suured silmad ning maailmasõja paranoilistel aastatel lendas salakuulamis-süüdistusi mitmes suunas. Saksa arhiividokumendid näitavad, et vähemalt Leonie von Seidlitz, nagu ka raamatus samuti mainitud patsifist ja naisliikumise aktivist Rosika Schwimmer, olid kahtlased isikud ka oma väidetavast leivaisast sakslaste meelest.

Kas tõesti autonoomne mees?

Tähelepanu nõuab loomulikult ka Lurichi keskne roll kogu loos. Nagu näitab juba käesoleva teose pealkiri, on Lurich raamatu ainuisikuline peategelane. Eesti esimaadlejast varemgi raamatu kirjutanud4 Paavo Kivine suhtub oma kangelasse läbivalt sooja poolehoiuga ega kahtle tema isiklikus autonoomias mitte vähimalgi määral. See asjaolu, mis on muidugi autori õigus ja privileeg, jätab samas tähelepanu alt kõrvale küsimuse, mida siiski võiks esitada: mis oli Lurichi motivatsioon ennast niivõrd põhjalikult sellesse spiooniloosse mässida?

Lurichi maailmavaatelistest veendumustest rääkides tuleb öelda, et kahtlemata oli tegemist eesti rahvuslasega. Kohe Ameerikasse saabudes võttis ta endale rolli võidelda „kui maailma väiksema, eesti rahva esimaadleja suurte rahvaste esimaadlejate vastu“ (lk  15-16). Hiljem maadlusmatše korraldades kandis Lurich hoolt, et Aleksander Abergi Ameerika ajalehtedes ikka eestlaseks nimetataks, kuigi ta ise oli promootorina suuremeelselt nõus „Venemaad“ esindama (lk  40). Relvahankekomitee lugu uurides laskis Lurich absurdselt eestlaseks tituleerida ühe oma käealustest, Riia juudi Isidore Chirurgi, et „näidata, et seda asja eesti mehed ajavad“ (lk  114). Lisaks, nagu arvatagi, oli ta veendunud Saksamaa vastane (lk  24) ning pooldas USA sõtta sekkumist Antandi poolel (lk  41).

Teiselt poolt kinnitab Lurich oma 1916. aastal venelastele antud tunnistuses, et tal puuduvad relvahankekomitee skandaali paljastades „lisaks patriotismile muud motiivid“ (lk  66-67). Venemaal ilmunud ajaleheartiklis kirjutab ta 1917. aasta suvel, et „olen sünnilt eestlane ja küllap just seepärast, et olen eestlane, jään ma alati Venemaa patrioodiks“ (lk  239). Seega on Lurich justkui suuremgi Venemaa patrioot kui venelased ise, kes üldjuhul ei soovi Triikraua küsimuses midagi ette võtta. See asjaolu toob esile Lurichi diametraalse erinevuse näiteks Aleksander Keskülast, kes tegi Venemaa revolutsioneerimise ja Eesti separatismi nimel sakslastega aktiivset koostööd. Küll aga lähendab seesugune kombinatsioon – eesti rahvuslus koos toetusega ühtsele demokraatlikule Venemaale – teda Ivan Narodnyga, kes kirjutas 1918. aasta augustis Ants Piibule selge sõnaga: „Töötan siin Venemaa Ühisriikide loomiseks, ja loodan, et Eesti saab selle üheks (osa)riigiks.“5

See, kuidas ja kuivõrd oli kogu asjaga seotud Ivan Narodny, on raamatus pigem kõrvaline küsimus, kuid vääriks kindlasti rohkem tähelepanu. Vähemalt ühes juurdlusbüroo allikas nimetatakse Lurichit otsesõnu Narodny agendiks. Kas selline hinnang võib paika pidada? Kahtlemata ei tegutsenud Lurich ka 1917. aasta suvel Petrogradis täiesti iseseisvalt, vaid oli Narodnyga kodeeritud kirjavahetuses (lk 225-226). Võib-olla kõnekaimas raamatus ära toodud dokumentidest, Ameerika sõjaväeluure raportis 1917. aasta 27. septembrist, on sedastatud selgesõnaliselt, et just nimelt Narodnyl oli 1916. aasta suvel olnud kokkupõrge Vene hankekomiteega, just Narodny oli esitanud neile süüdistusi altkäemaksu võtmises ja Venemaa sõjapidamise saboteerimises ning just Narodny oli paruness von Seidlitzi käest kuulnud sidemetest Triikraua ohvitseride ja Saksa agentide vahel (lk 311-312). Selles valguses tundub autori hinnang, et just Lurich „avastas Vene-Saksa-Austria Ameerikas tegutseva spionaaživõrgustiku“ ning on seetõttu „üks Esimese maailmasõja käiku enim mõjutanud eestlasi“ (lk 346-347) mõneti ennatlik. Pole võimatu, et Lurichi taga peitus tegelikult üks teine eestlane, ning näib, et ka nimetatud spioonivõrgustiku avastamise või selle üleüldse eksisteerimise osas pole uurimistöö kaugeltki veel ammendatud. Kindlasti on kõnealune raamat selles osas nüüd otsa lahti teinud – ja see on äärmiselt tänuväärne –, autorile aga võib soovida õnne suure töö valmimise puhul.

1 Моисей И. Гайдук, „Утюг“. Материалы и факты о заготовительной деятельности русских военных комиссий в Америке. New York, 1918.

2 Semion Lyandres, The Bolsheviks’ „German Gold“ Revisited. An Inquiry into the 1917 Accusations. – The Carl Beck Papers 1995, nr 1106, lk 94–104.

3 Mart Kuldkepp, Saatesõna. Rmt: Aleksandr Solženitsõn, Lenin Zürichis. Tlk Jüri Ojamaa. – Loomingu Raamatukogu 2018, lk 197-198.

4 Paavo Kivine, Lurich. Äripäev, 2017 (Iesimene  trükk 2011).

5 Toivo Kitvel, Kolm nime – üks mees. Lugu Verioralt pärit kirjanikust, kes Atlandi tagant Eesti iseseisvust toetas. Külim, 2017, lk  112-113.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht