Hispaanialik ajaloopildike Venemaast

Aarne Ruben, Tauno Teder

Petlik on mulje, et „1612” puhul on tegu „Aleksandr Nevski”-taolise putinlik-stalinliku enesekiitmisega. Pikk ja huvitav eepiline draama „1612” viib meid Venemaa segaduste aega, millel on ka kindel termin: smuta. XVII sajandi algus on Venemaal aeg, mil tsaarid ja valetsaarid üksteise järel vahelduvad, maal pole kindlat korda ja õiget tsaari. Vähemalt on nii väljakujunenud Vene ajalooideoloogia järgi. Rahvas elab lausa messiaanlikus õige tsaari ootuses, mida filmis väljendab end ahelatega samba otsa sidunud prohvetiandega staarets, eremiidist munk ja vaimulik juhendaja. Siiski ei lõpe „1612” veel Romanovite dünastia võimuletulekuga (mida küll mainitakse) ja 300 aastaks kinnistunud tugeva korraga, millest oleks võinud ideoloogiliselt paralleele tõmmata lähiaja Venemaale – perestroika ja Jeltsini aegsele segadusele järgneb Putini “suveräänse demokraatia” kord ning õitseng.

Holopi poeg Andrei (Aleksandr Balujev) kasvab noore tsaarinna Ksenia Godunova (Violetta Davõdovskaja) õukonna lähedal ja näeb tsaarinnat alasti ujumas. Tänu sellele sündmusele kingib valitsejanna talle talismani, mis kestab eluaja. Kuid Ksenia ei jää kogu eluajaks Vene tsaaritariks: ta sünnitab poja Poola hetmanile (Mihhail Žebrovski) ja jääb võõrastega. Vahepeal on Andreist saanud Poola armee palgasõdurite burlakk. Ime läbi läheb Andreil korda ettevõte, mille tulemusena võtavad palgasõdur caballero Alvár Borcha (Ramón Langa) ja tema kannupoiss Kostka (Marat Bašarov) Andrei kaasa oma rännakutele, mis Poola armee üldise plaani kohaselt peaks lõppema Moskva Kremlis. Kuid veendunud tee peal, et Alvár ja temasugused on igati vene põliselanike vastu, otsustab mees caballero tappa, röövida tema identiteedi ja esineda edaspidi ise hispaanlasena (ehk nagu Poola hetman filmis mõnitavalt ütleb, „išpaanlasena”). Siit algab põlise venelase tee išpaanlase kirevate riiete varjus ja võõra sildi all oma maa vabadusele, milles tema ise mängib otsustavat osa.

Stsenaariumi kallal on väga palju tööd tehtud ja kuigi filmi reklaami vaadates jäi mulje, et tegu on „Aleksandr Nevski”-taolise putinlik-stalinliku enesekiitmisega, siis nii see siiski ei ole. Ometigi ei pääse film päris mööda “püha Venemaa” kontseptsiooni rakendamisest ning meie-nemad vastandusest. Seda siiski kohati esineva positiivse eneseirooniana.

Kõigest 12 miljoni dollari eest valminud „1612” on vene filmimaailmas tõusev täht ja sellest räägivad kõik. Linateosesse on lisatud nii ürgseid vene sümboleid kui ka maailmakirjandusest tuttavaid kujundeid. Viimaste hulka kuuluvad Zanni kuju commedia dell’arte’st, koomiline, jalad maas teener, milline kuju levis Euroopa lavadele ja rüütliromaani (tatarlane Kostka on caballero Alvár-Andrei teener Sancho Panza ehk  commedia dell´arte  Zanni). Võiks rääkida ka viidetest Dante „Jumalikule komöödiale”, stsenaristi tohutu and on andnud filmi Vergiliuse kuju, teisest maailmast pärit teejuhi: tapetud Alvár ilmub tema pearätti, mantlit ja armi kandvale Andreile kusagilt maailmadeülesest ruumist siis, kui on vaja lahendada raskeid ülesandeid. Niisugustel juhtudel ilmub Andrei vaimusilma tähesaju värvides pimedus ning Hispaania vana palgasõdur astub välja, joonistades maha maagilise ringi ja näidates ära rünnakuvõtted. Selletaolist abi läheb Andreil vaja kokku neli korda.

„1612” kuulub filmide hulka, kus kõlab palju keeli. Poolakad räägivad omavahel poola keelt, mis filmis vene keele kõrval (viimast kasutati Poola-Leedu riigis ka palju) prevaleerib. Hispaania keel Alvári suus kannab endas ühtlasi moonutatud venekeelseid vorme: este es el círculo mágico, la esgrima cherez matematicas! Kuuleb veel saksa ja itaalia keelt. Üldse võib öelda, et hispaania näitleja tegelaskuju on linateoses üks nauditavamaid. Režissöör Hotinenko ise olevat olnud väga rahul Marat Bašarovi osatäitmisega koomilise teenri osas: „Ilma tatarlase Kostkata oleks selles filmis olnud muidugi raske toime tulla. Kostka kuju on deideologiseeritud, ta on kergemeelne kõiges, nii armastuses kui ideedes. Marat Kostka osas on personaaž nagu peab.”

Filmis on üldse palju flirtimist ladina kultuuriga, tuntud filmihelilooja Ennio Morricone sule alt tulnud marsiviis, mis kõlab põnevamatel kohtadel, on hispaania rahvamuusika sugemetega. Kuna aga kujutatakse siiski vene ajaloolist maailma, siis ei unustata ka slaavi sümboleid. Üks selliseid on lepatriinu, kes kuulutab omale Andreile elu ja võõrale hetmanile kadu. Iga veerand tunni või lühemagi aja jooksul jalutab kaadrist läbi (Jedinorog), kes sümboliseerib puhtust ja neitsilikkust. Vene folklooris suudab haldjalaadset Ükssarv-Hobu kinni püüda ainult puhaste mõtetega neitsi, ühegi jahimehe võim selleni ei küüni. Ja kuigi ükssarved on ajalooliselt hoopis lääne kultuuri sümbolid ning kuuluvad ka hiinlaste maailma, ilmuvad need haldjalaadsed olendid üsna pea niihästi vene eluõpetuslikesse azbukovnikutesse (maailma seletavad jutukogud) juba XVI sajandil ja tulevad sealt ka ikoonimaalile.

Muidugi tekkis meil küsimus, kas Poola hetman, kes saab teose lõpul „surma suudluse”, on ajalooline isik. Üldiselt hoidutakse pärisajalooga samastumisest, sest „hetman” on seal lihtsalt Hetman ja linn, mida tiivulised Poola husaarid ründavad, on Linn. Ühe linna piiramisel (Smolenski, 1611. aasta juuli) hukkus küll Poola vojevood, kuid see lahing lõppes poolakate võiduga. Smolenski piiramislahingus toimus ka filmis nähtud püssirohuplahvatus, aga see ei leidnud aset mitte poolakate, vaid venelaste laagris. Ajastu tuntuimat kaunitari ja poetessi Ksenia Godunovat (1581–1622) ei vangistanud ka mitte kunagi poolakad, vaid reeturlikud vene bojaarid, Vale-Dmitri mehed; tema elulõpp möödus mitmesugustes kloostrites, nagu filmiski näha. Kuid kloostrites mitte patu pärast, vaid seetõttu, et Godunovide sugu ei olnud Venemaal enam väga armastatud.

„1612” köidab ja on põnev. Ometi mitte liiga lihtne, sest seiklusliku pealispinna all varjab end sügav sisu.