Infoühiskonnast hereetiliselt II

Anto Veldre

Eelmisel korral (Sirp nr 42) oli juttu infoühiskonna tunnustest ja omadustest. Jõudsime välja sinna, et kaks infoühiskonna tähtsaimat kategooriat on identiteet ja privaatsus, samuti tõdemuseni, et mõlemad vajavad uutes tingimustes olulist ümbermõtestamist. Käsitlemist vajavad veel kolm infoühiskonnale omast kategooriat, et saaksime järgmisel korral lahata juba rahvuspoliitika rolli infoühiskonnas. Autentimisvahendid. Maha krediitkaart! Kaugautentimist on vaja, et ise rahulikult tööl, kodus või trammis istudes tõestada järjekordsele e-keskkonnale, et mina olen mina. Eestis me eeldame vaikimisi, et autentimine toimub ID-kaardiga või m-ID abil. ID-kaarti nimetatakse kahefaktoriliseks autentimisseadmeks: eset ja teadmust tuleb rakendada korraga, vaid siis avab Seesam uksed. Enamik maailmast ei ole sinnamaani veel jõudnud, tähtsaid toiminguid kiputakse tegema üksnes parooli või mõne ärapeidetud faili abil. Ent on teine ja veelgi olulisem asjaolu. Kes väljastab identiteedi? Kuidas ta seda teeb? Siin on maailm jaotunud kaheks. Jänkid usaldavad oma suurkorporatsioone rohkem kui riiki, Euroopas on see valdavalt vastupidi. Pikas perspektiivis on kasulikum, kui identiteete jagaks rahvusriik. Küsite, miks. Esiteks saab siis üht-teist (näiteks küberkriminaalide vastutuselevõtmist) nõuda riigilt, kes vastava identiteedi on väljastanud. Teiseks oleks piiriülene koostöö lihtne kui lapsemäng.1 Riigid sõlmivad omavahelise lepingu ja ongi olemas – sisenen teise riigi e-keskkonda mis mühiseb!

On ka ohud. Kui tulevikus tagavad identiteedi rahvusriigid, siis leidub päris mitu senist miljardilahendust, mis võivad käigust ära jääda. Näiteks on ohus VeriSigni ja Thawte’i vastutustundetu sertifikaadiäri (need imelikud tabalukud, mida interneti sirvimisel näidatakse).

Maailmas on hetkel veel üks halenaljakas autentimislahendus – krediitkaardi abil. Täiesti ilmselt puudus krediitkaardi väljamõtlejatel mis tahes visioon e-ühiskonnast ning tehniliselt polnudki tollal võimalik kaugautentimist kasutada. Näiteks ei saa viisavabadusprogrammi raames sõita USAsse, kui isikul puudub krediitkaart kohapeal 10 USA dollari maksmiseks. Loomulikult pole asi kümnes dollaris, vaid oma ärimudeli salakavalas toetamises. Sama juhtub välismaal hotellis: inimeselt nõutakse krediitkaardi pilussepistmist pelgalt pandiks, et kui ta juhtub midagi varastama, siis saab kahju tagantjärele sisse nõuda, kuigi kuriteoga peaksid tegelema politsei ja kohus, mitte pank.

Eesti riik peaks krediitkaardi kasutamist autentimiseks kui meie kultuurile sobimatut ja muidu iganenud tehnoloogiat kategooriliselt taunima. Krediitkaart meie majandusoludes tekitab inimeses kiusatust sattuda võlaorjusse ning riik saeb jalad alt ka iseendal, aidates identiteedi väljastajana kinnistada panka, mitte meie poolt riiklikult toetatavat identifitseerimissüsteemi. Võlg on võõra oma, krediitkaardi rolliks jäägu ikka vaid pelk võlasuhte teenindamine. Krediitkaardi pealesurumine meelituste ja nn soodustustega võiks Eestis olla kriminaalkuritegu.

Selge, et eriti just USA firmadele pole rahvusriiklik identiteet ja krediitkaardi tasalülitamine meeltmööda, mistõttu tuleb neid selle mõttega harjutada aegamööda.

Tsensuur? Ilma on parem!

Kui valida ettenägelikkuse ja reokoristuse vahel, siis infoühiskond saab toimida vaid suhteliselt liberaalses keskkonnas. Rõhk peaks olema inimeste teadlikkusel, oskustel ning asjalikul kasvatusel, mitte aga nuhkimisel, eraellu sekkumisel, filtreerimisel ja tsensuuril. Tuleb e-ühiskonnas leida selline tasakaal, mis tagab ühiskonna turvalisuse ka liberaalsusest ja demokraatiast loobumiseta.

Ühiskonnas peab säilima peaaegu absoluutne infovabadus. Suurriigid valetavad ja võltsivad ajalugu niikuinii, miks peaksime meie seda veel täiendavalt tegema?! Isikuvabadusi piirates uuristaksime vaid omaenda ajalugu ja jätkusuutlikkust.2

On veel teinegi, olulisem põhjus. Kui tsenseerimise süsteem on kord loodud ja üles seatud, siis aparaatidel on täiesti ükskõik, mille piiramiseks neid kasutada. Kui süütus kord juba on läinud, siis leidub igasuguseid parteisid ja liikumisi, kes kõik peavad justkui eetiliseks piirata üha rohkem materjale ja võtmesõnu. Kuritarvitusi on seni juhtunud kõigil riikidel, kes on mingitki internetitsensuuri liiki pruukinud. Absurdseim näide: kolm päeva enne valimisi hakkasid Saksamaa koolid blokeerima Piraadipartei valimisprogrammi, seda selgitusega „illegaalsed narkootikumid”.3 Teine kurikuulus näide on end maailmapolitseina tundva FBI ebaseaduslik kallaletung „piraat” Kim DotComile. Vähemasti praeguse seisuga on kohus kuulutanud suure osa FBI tegevusest Megauploadi mahavõtmisel ebaseaduslikuks.4

Eestis on haridustaseme ja konkurentsivõime tagamiseks vaja deklareerida, et meie põhiseadust ei hakata ümber tõlgendama, et tsensuuri ei ole ega tule. Et seda ei tule ka mis tahes muu kavala petusildi all, ei multi-kulti ega piraatluse, ei võltsterrorismi (Clean-IT)5 ega pedofiilia6 sildi all. Mure seisneb selles, et tsensuurile vastu seistes läheme vana Euroopaga vastuollu. Neile meeldivad jaanalinnud peadpidi betoonis, meile loomaaias vabapidamisel.

Mike Estee (@mikeestee) säutsus säärased definitsioonid: vabas ühiskonnas saavad inimesed oma elu ja tegemisi privaatsena hoida, kuid valitsus ei saa. Seevastu totalitaarses ühiskonnas tohib just valitsus saladusi pidada, kuid lihtkodanikud mitte. Nii näiteks kehtib Inglismaal juba 12 aastat seadus, mille alusel võib vanglasse pista igaühe, kes ei anna valitsusele krüptovõtit oma (arvatavalt) šifreeritud failide avamiseks.7 Pole ka ime, Inglismaal pole ju kunagi olnud demokraatiat, inimene on seal kõigest kuninganna alam. Isegi Sir Drake seadusliku piraadina on pärit sealt.

Internet kui inimõigus

Eestis on internetil eristaatus, mille võiksime tegelikult ka seaduses defineerida – ideaaljuhul põhiseaduse parandusena. Seni on seda liigutust kardetud, arvates, et siis oleks vaja määrata mingi minimaalne ühenduskiirus ja leida riigieelarves raha vaestele neti sisseseadmiseks. Tegelikkus on palju lihtsam. Netiühenduse moodustamisega saab inimene meie riigis juba täiesti iseseisvalt hakkama, näiteks internetipunktis või odava seadmega avalikus wifis istudes.

Internet kui inimõigus tuleneb hoopis õigusest haridusele ja absoluutsest õigusest infot hankida.

Põhiprobleem on kusagil mujal. Tuleb tagada, et internetti (k.a eneseharimisõigus) ei saaks kelleltki seaduse ega kohtuotsusega käest võtta, isegi mitte häkkeritel ega pedofiilidel. Internet peab olema võõrandamatu inimõigus. Vanasti, ühesuunalise meedia ajastul, oli kõik lihtne. Vangla raamatukogu töötas täiskäigul ning „Sõja ja rahu” lugemine muutis vangi senisest paremaks inimeseks. Raamat tagas vangile mingi pisikese arenguvõimaluse, selmet kongis istuda ja deprivatsiooniharjutusi teha. Tänapäeva meedia on paraku kahesuunaline. Hirm tekib sealt, et ka vang ise saab maailmale infot saata.

Ometi on Põhjamaade vanglates internet täiesti olemas ja probleeme peaaegu ei esine. Kes rikub reegleid, saab karistada. Totaalsete jälgimissüsteemide koht on just nimelt vanglas! Probleem on hoopis eestlaste vägivaldses suhtumises8 – absoluutne enamik meist usub siiralt, et aastast pikemal vangistusel pole enam mõtet, pärast seda peaks juba järgnema surmanuhtlus.

Seni aga jätkavad karistusasutused inimeste tootmist, kes pole internetti oma elus veel kohanud. Nad tulevad vanglast välja ning ühtäkki ei saa nad enam aru ühiskonnast, mis neid ümbritseb. Formatsioon on vahepeal muutunud. Arvake siis ise, mida need inimesed järgmiseks teevad. Ikka seda, mida nad hästi oskavad – varastavad, tapavad ja vägistavad. Ainult et sel korral oleme teos süüdi ka meie kõik.

Justiitsministeerium oma arrogantsuses on vanglates sisse seadnud raamatute maksimaalkaalu ning on ära keelanud ka kõrvaklapid. Teatavasti kõik suured revolutsionäärid kasutasid vanglaaega ajaloo ja keelte õppimiseks. Ärakeelamise põhjuseks leiti, et vang kuuleks alati valvuri antud korraldusi. Jabur, kuid valvuri ego rahuldamiseks võeti vangilt võimalus kasutada moodsat tehnoloogiat oma isiksuse arendamiseks, sh õppimiseks. Seetõttu peab interneti kui inimõiguse ettepanek pigem tulema kusagilt mujalt kui JustMinist.

Internetil inimõigusena on muidugi hoopis rohkem tahke. Peale lasteaedades juba pead tõstva progetiigri tuleks lastele anda süsteemset meedia- ja reaalsuskoolitust. Lapsel olgu õigus saada teadmisi reklaami mõju ja meediamoonutuste kohta, samuti oma keha ja selle funktsioneerimise kohta – tahk, mis võitluses seksismi ja pedofiiliaga on kuidagi varjusurma jäänud. Rõve vanainimesteporno on lapsele kenasti kättesaadav ja seaduslik, kuid eakohast ja arusaadavat õppevideot luua on suisa võimatu, sest, oh issand, see oleks ju lapsporr.9
 
Jätkub.

1 https://www.eid-stork.eu/
2 http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/anto-veldre-ood-blasfeemiaseaduse-saabumisele.d?id=65194736
3 http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/ligipaas-saksamaa-piraadipartei-valimisprogrammile-blokeeriti-kolm-paeva-enne-valimisi.d?id=64385592
4 http://www.wired.com/threatlevel/2012/06/fbi-pirated-kim-dotcom/
5 http://www.minut.ee/article.pl?sid=12/09/30/2323221&mode=nested
6 https://twitter.com/KimDotcom/status/243541340535808000
7 http://falkvinge.net/2012/07/12/in-the-uk-you-will-go-to-jail-not-just-for-encryption-but-for-astronomical-noise-too/
8 http://personainfieri.wordpress.com/2012/04/11/surmanuhtlus-kui-vagivallauhiskonna-sumbol/
9 „Sexuele Voorlichting”, „Puberty: Sexual Education for Boys and Girls” (Tervuren, Belgium: Studio Landstar Films, 1991), Roland Deronge, kaamera: Marcel Spanoghe

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming