Julgeolek versus vabadus?

Mart Nutt

Kas  NATO suudab ohjeldada terrorismi Vabadust on ikka ja jälle piiratud julgeoleku kaalutlustega. Vähemasti ettekäändena. 2001. aasta 11. september oli tähiseks, mis tuletas oma karmuses meelde lüngad, mis õhtumaad on jätnud oma sisejulgeoleku korraldamisel. Vabaduse ja demokraatia kants USA administratsioon lubas endale pea et esmakordselt selle riigi ajaloos kriitikat vabaduse aadressil. Selline sõnum iseloomustab ühemõtteliselt, et maailma suundumine üha süveneva liberaalse demokraatia ning pühaduseni kaitstud inimõiguste poole on teinud käänaku. Fukuyama ennustus ajaloo lõpust kui liberaalse demokraatia pöördumatust võidukäigust osutus napilt 10aastaseks unistuseks.

Maailma julgeolekuarhitektuur püsib jätkuvalt Teise maailmasõja pärandil. Võitjariigid jagasid oma huvides maailma ümber. Külm sõda tõi küll kaasa globaalse sõja ohu ja arvukalt väiksemaid sõjakoldeid erinevates maailma paikades, kuid jõudude tasakaal tagas läänemaailmale siiski pikaajalise rahu. Tõsi, idaeurooplaste vabaduse hinnaga. See rahu oli sedavõrd püsiv, et lääneriigid võisid totalitaarsest naabrusest hoolimata arendada demokraatiat. Külma sõja lõppedes oli ehk tõesti põhjendatud illusioon, nagu ei oleks liberaalse demokraatia võidukäigul enam ühtegi takistust. Ometi tekitas kahepooluselise maailma langus hoopiski uued, ootamatud julgeolekuriskid, millega varem ei osatud arvestada.

Kahe poolusega maailm sundis lääneriike mobiliseerima oma jõud välise julgeoleku tagamiseks. Varasemad sõjad olid viinud varem või hiljem välja rindejoone tekkimiseni. Nii ka Teine maailmasõda ja ka mitmed lokaalsed konfliktid pärast Teist maailmasõda. Kahepooluselise maailma lõpp tähistas aga ka rindejoone lõppu. Meetmed välise julgeoleku tugevdamiseks olid osutunud ülepakutuks. Kuid sisemine julgeolek, mis pidi küll aeg-ajalt kokku puutuma KGB provokatsioonide või kohalikest ekstremistidest terroristidega, ei olnud sedavõrd haavatav, et sellesse oleks pidanud panustama jõudu, mis oleks vajanud vabaduse kärpimist. Paraku on tänapäevane sõda kandunud rindejoontelt tänavatele. See aga sunnib armeed kujunema politseilisteks üksusteks.

Terrorismi ja sissisõda on enamasti iseloomustanud killustatus: väikeste rühmade välkkiire tegutsemine ja nõrk või olematu koordineeritus nende vahel. Kaasaegse terrorismi alusepanijateks võiks pidada XIX sajandi Vene anarhiste, kelle meelistegevuseks oli tsaari või mõne muu tähtsa ametniku mahalöömine. 1960. aastatel formeerunud Euroopa vasakpoolsed terrorirühmitused Punased Brigaadid Itaalias, Baader-Meinhoffi jõuk Saksamaal, IRA Põhja-Iirimaal ja ETA Hispaanias olid Vene anarhistide mantlipärijad ka meetodites. Massi vastu suunatud vägivallaakte võeti ette harva, mõrvati võimuesindajaid ja arvamusliidreid, kohtunikke ja ärimehi.

Islamiäärmuslaste terrorism on aga pigem sarnanenud paremäärmuslaste meetodiga, kus terroriaktidega massi vastu püütakse tekitada kaost, paanikat ja seeläbi näidata demokraatia jõuetust korra tagamisel. Islamiterrorism on suutnud teha kvalitatiivse hüppe ning jõudnud globaalse terrorismini, kus killustatus on ületatud ja on jõutud efektiivse koordineerimiseni, eriti al-Queda näol. Seega on valitsused silmitsi terroristidega, kelle löögijõudu võiks võrrelda armee omaga. Terrorism on omandanud sissisõja jooned (või partisanisõja, kuidas kellelegi meeldib) ja suutnud kohaneda kaasaja relvastuse, tehniliste vahendite ja ühiskonna organisatsiooniga kiiremini kui riigid. Selle tulemusena käivad terroristid riikide julgeolekustruktuuridest sammu ees. Inertne bürokraatiaaparaat ei ole aga olnud suuteline ennast ümber korraldama kaasaja sõja vajadustele. Küsimusele, kas Kolmas maailmasõda võib kunagi alata, võiks hoopiski vastata, et see käib juba mitu head aastat. Kuid Kolmas maailmasõda ei saa kunagi olema tavapärane positsioonisõda. See on globaalne sissisõda, mille vahendiks on terrorism.

Terrorismi põhjused on iseenesest primitiivsed nagu ka sissisõdadel või õigupoolest sõdadel üldse. Soov maailma ümber korraldada käepäraste vahenditega on terrorismi liikumapanev jõud. Pahatihti on selle taga riigid, kes on terroristlike rühmituste tekkimist nii mõnigi kord soodustanud, et neid enda huvides kasutada. Kuid terrorism on raskesti ohjeldatav ja kipub oma loojate vastu pöörduma. See omakorda võimendab riikide poolt vabaduse piiramist ning riikliku terrori rakendamist, mille musternäiteks on Venemaa tegevus T?et?eenias. Globaalne terrorism aga ei ole kuidagi vähem maailmasõda kui maailma kattev kaevikute võrk.

Külma sõja järgse NATO eesmärkide hulgas on sageli rõhutatud terrorismivastast võitlust. Ometi jääb üles küsimus, kas NATO saab selles olla piisavalt efektiivne. NATO loodi kaitseorganisatsiooniks positsioonisõjas. Terrorismi ohjeldamine eeldab aga politseilist korraldust ja ründetaktikat. Viimastel aastatel on NATOt arendatud küll kiirreageerimisüksuste ja haldust teostava organisatsiooni suunas, kuid politseilisi eriüksusi, mis on ette valmistatud terrorismi tagasitõrjumiseks, ei saa NATO asendada. NATO jääb kõigele vaatamata militaarstruktuuriks, kelle esmane ülesanne saab olla ikkagi kaitse kolmandate riikide vastu. Seega võib ju olla poliitiliselt korrektne väita, et NATO ei ole suunatud Venemaa vastu, kuid samas ei saa eitada seda, et NATO on jätkuvalt kaitseks Venemaa eest. Ja viimase aasta-kahe arengusuunad Venemaal annavad selliseks kaitseks küllaga alust. Sellest saavad Vene võimukandjad ka suurepäraselt aru ja seetõttu on Venemaa vastumeelsus NATO laienemisele ka nii energiline. Ehk siis Eesti mätta otsast vaadatuna: NATO ei suuda ehk ära hoida võimalikke terroriakte Eestis, kuid küll suudab ta ära hoida võimaliku agressiooni Eesti vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming