Kas tasub kuulata Hardo Pajula nurinaid?

Toimub varade koondumine pankade kätte ja sellega tegelemiseks on kolm lahendust: suurem maksustamine, valitsuste eelarvepuudujäägi lubamine ning vägivald ehk revolutsioon.

REIN JÄRVELILL

Kas kassi nurinatest tasub välja teha? Kõik kassiomanikud teavad, et kui kass nuriseb, siis on tal mingi mure: ta kas tahab välja või süüa. Seekord siis kontsentreeritult, kõik ühes pakendis – Hardo Pajula „Kassi nurinad“. Kõik laastud ilusti kahele leheküljele pakitud, nauditavas stiilis kirja pandud, täis põhjapanevaid viiteid ja paljutähenduslikult poolikud, ilma selge puändita nagu head lühifilmid, kus kõik jääb lahtiseks ning filminautleja peab ise lõpu välja mõtlema. Tegemist on justkui veebilehe HTML-koodiga. Veebilehe koodi saab kirjutada visuaalselt väga ilusana või siis korrapäratult ja segasena, pilt, mida kasutaja näeb, võib olla sellest sõltumata ilus või kole. Pajula artiklid on nagu HTML-kood, mis on kirjutatud väga kaunilt, ja koodikirjutaja saab selle eest palju tähelepanu ja kiitust.

Kui vaadata aga veebilehte ennast ja püüda välja selgitada, mida on selle kauni koodiga tahetud öelda, selgub, et veebileht on natuke üksluine ja igav. Pajula kaunisse vormi valatud esseistika soovib mõjule pääseda autoriteetidele kohustuslike viitamiste ja rohke professionaalse sõnakasutuse toel ehk nagu autor ise on öelnud: ladinapärasus annab sõnale võimsama kõla. Pajula probleemide lahendamiseks juhist ei anna. Kuigi lugeja kuuleb kassi nurinat ja teeb sellest välja, sest see nurin on kirjutatud terava teibaotsaga, on vaimustav ja vabastav, ei saa ta selle tegelikust mõttest aru.

Ilmselgelt pole ma kirjanduskriitik ega oska nurinate vormi kõige paremini hinnata. Jääb üle nõustuda Kivisildniku vaimustunud hüüdega, et Pajula on meisteresseist, võib-olla meie viimane suur esseist, ning Pajula laastukogu on monument kirjaoskusele. See võib nii olla, kuigi absoluutsed väited ei ole üldjuhul tõesed. Kirjanduslikke metafoore ei saa võtta tõe pähe ning seepärast ei ole ma kindel, et Pajulaga lõpebki eesti esseistika ajalugu. Kassi nurinad on intelligentne lugemine intelligentsele inimesele. Pajula tekstidest arusaamiseks on vaja avaramat ilmavaadet ja keskmisest suuremat lugemust, mistõttu pole need ühiskonnale ühe -ismi pähemäärimiseks väga efektiivsed ja mõjuvad. Sellest on autor ise väga hästi aru saanud, kui juhatab oma kogumiku sisse Joel Sanga sõnadega „kassi nurinat ei kuula iial keegi …“. Samuti on selge, kes on need inimesed, kes nurinaid ei mõista – see selgub kogumiku ülesehitusest. 101 nurinat sümboliseerivad meie parlamentaarset riigikorraldust ja viitavad riigivõimule. Kassi nurinad on justkui väike solvumise manifestatsioon väikese üleolekutundega: olen ju kuulutanud, kuid miks te, kitsukese aruga inimesed, ei kuula!

Kui liikuda nüüd sujuvalt vormilt sisule, peab põhjendama, miks on kassi nurinate sisu üksluine ja igav. Iga päev leiame sellesarnast nurinat netiavarustest ja kommentaariumidest. Avaldatakse ülevoolavat pahameelt paha valitsuse, haridussüsteemi, laiskade kreeklaste, moslemite, laenuraha jms vastu. Kuigi leiame nurinatest teatud vihjeid jumalikult targa ja range valitsussüsteemi, kullastandardi ning endasse kapseldumise kohta, justkui need peaksid päästma maailma, ei saa päris selgeks, kuidas seda kõike ellu viia.

Ka kõik „kassi nurinad“ jäävad justkui poolikuks, lõpevad pärast sissejuhatust, lõpplahendus ja puänt puudub. Tahaks autorit tsiteerida, talle vastu vaielda, kuid selleks puudub võimalus. Pajula artiklid ei ole väga tsiteeritavad ja on raskelt oponeeritavad. Küll aga mõjuvad nad alateadvusele ning kinnistavad teatud majanduspoliitilisi seisukohti kui ainuõigeid. Suures osas peitub Pajula suurepärastes esseedes kriisi jõudnud ja ebaõnnestunud majandussüsteemi õigustus. Just selline pilt avaneb, kui lugeda Pajula HTML-koodi oma veebi­lehitsejaga.

Mõistan, et laskun nüüd ideoloogilisse võitlusse, kus pole võitjaid. See on ususõda, kus eri ideoloogiad on ennast sügavalt kaevikutesse betoneerinud ja keegi ei saa enam taganeda. Kõik vaenupooled kinnitavad, et oponendid on rikkunud nende parimad lahendused: kapitalism on liiga sotsialistlik, ja siis jälle, et sotsialism liiga totalitaarne või ei ole lastud konservatiividel oma ideid ellu viia. Siiski püüan minna libedale teele ja oponeerida Pajula konservatiivseid vaateid, kuigi minu usku ei saa pidada mingiks puhtaks -ismiks.

Mis võiksid olla Euroopa ja Eesti ees seisvad kõige tõsisemad väljakutsed? Kas tõesti elanikkonna vananemine, kullastandardi puudumine ja valitsuste liigne kulutamine? Ei, meie majanduse kõige tõsisemateks probleemideks on traditsioonilise tööjõu ülejääk ehk tööpuudus, reaalvarade ja ressursside koondumine finantsala ja monopolide kätte ning euroala spetsiifikast tulenev ebafunktsionaalne euro. Kui suudaksime kuidagi lahendada need probleemid ja ressursi omanikud võimaldaksid töötada kõigil inimestel, kes tahavad midagi teha või luua ja meie valuutasüsteem ei pärsiks majanduse kohanemist, siis kasvaks kõigi heaolu märgatavalt ning meil ei oleks probleeme ei tervishoius, haridussüsteemis, pensionikindlustuses ega sotsiaalkaitses.

Tööpuudus

Teaduse ja tehnika areng, tootmise efektiivsuse kasv on kordades kiirem kui vähesest sündimusest või inimeste pikaealisusest tingitud ülalpeetavate arvu kasv. Läänemaailma majanduse võime varustada kõiki meile alles jäänud inimesi eluks vajalikuga ei ole ammendunud. Oleks ainult nõudlust. Nafta ja piima ületootmisest tingituna on nende toorainete hinnad nii madalal, et põhjustavad tootjatele tõsiseid probleeme. Mitmes Euroopa riigis on tööta üle poole noortest. Järjest rohkem töökohti liigub primaarsektorist teenindusse, valitsussektorisse, aga ikka on tööpuudus.

Kas tõesti tohutu tööpuuduse korral ravib see, kui lisame töötute armee hulka veel seni ametis olevad või mingit tasu saavad ametnikud? Tööpuuduse ravimine täiendava tööpuudusega ei aita. Mõelgem kas või Eesti oludele. On levimas müüt, et kui avaliku sektori töötajate arvu vähendada kaks korda, tekitades juurde hulgaliselt töötuid, kes pole võimelised turul tarbima, siis paraneb kõigi inimeste elujärg ja töötud saavad lihtsamini tööd. Terve mõistus ja formaalloogika keeldub sellega nõustumast.

Ressursside ümberjagamine

Meie ressursse kontrollib pangandustööstus. Pankade liitintressiga vürtsitatud rahavõimendus on loonud olukorra, kus korraga pole võlgnikel vähimatki lootust võlga tagasi maksta. Võlga saab tagasi maksta ainult majanduskasvu arvelt või kui see puudub, siis vahetavad laenude tagatisvarad omanikku – reaalvara omanikuks saab pangandus. Kreeka omanikuks saavad Saksa pangad. Meie majandussüsteem vajab inflatsiooni kui ainukest allikat, mis võimaldab ettevõtlusel ellu jääda. Valitsussektori defitsiitse kulutamise kõrval on inflatsioon see, mis tagab ettevõtluse säilimise. Hoolimata inflatsioonist (kui seda üldse on) ja valitsuse maksupoliitikast toimub ikkagi varade järjest suurem koondumine panganduse kätte. Kapitali ja varade akumulatsioon on üks heaolu kasvu tõsisemaid takistusi. See toob kaasa pikad tööpäevad, suure tööpuuduse ja inimeste virelemise toimetuleku piiril.

Sellega tegelemiseks on kolm lahendust: maksusüsteemi muutmine ja suurem maksustamine, valitsuste defitsiitne kulutamine ning vägivald – revolutsioon, mis see siis iganes ei oleks. Revolutsioon paiskab meid teadmatusse ning seda peab püüdma kõigi vahenditega ära hoida. Maksutõusu tagajärjed on väga ebasoovitavad: tekitavad palju pahameelt ja pahatihti on selle meetme mõju välditav ning see mõjutab rahvusvahelist ettevõtluse konkurentsiolukorda makse kehtestava riigi suhtes negatiivselt. Seega on kõige efektiivsem abivahend, peaaegu et ainuke, valitsuse defitsiitne kulutamine. Sellisele meetmele lisab veelgi toetust sellega kaasnev tööhõive kasv.

Samas kirjeldab Pajula valitsuste defitsiitset kulutamist kui üht kriiside suurimat põhjust, tõsi, mainides õigesti, et makropildis ei ole vahet, kes defitsiitselt kulutab, kas valitsus- või erasektor. Meid püütakse veenda, et Kreeka või Detroiti hädades on süüdi valitsuse defitsiitne kulutamine. Tuleks aga endalt enne küsida, kas Detroiti suur võlg tekkis enne ja siis lahkus sealt autotööstus või oli see ikka vastupidi, et enne lahkus autotööstus ja siis langes Detroit võlaauku. Tähelepanuta on jäänud see, et tavaliselt algab asi mingist finants- või majanduskriisist ja alles siis on järgnenud valitsuste defitsiitne kulutamine.

Jaapani keskvalitsuse võlakoorem on tohutu, kuid tundub, et nende defitsiitne kulutamine ei ole olnud piisav. Neil on nii tugev majandus, et valitsuse defitsiit pole aastakümneid kaasa toonud olulist inflatsiooni kasvu, rääkimata hüper­inflatsioonist. Küll aga peab jaapanlane töötama oma elatustaseme säilitamise nimel palju rohkem, kui eurooplased on harjunud. Jaapani peaministri Shinzō Abe kolme noole majandusprogramm tundub olevat ainuvõimalik lääne majandusmudeli elushoidmiseks, muidugi eeldusel, et ei taheta revolutsiooni ja senist süsteemi täielikult minema pühkida. Abe kolmanda noole ehk siis struktuursete reformide teema jääb veel pikaks ajaks suureks mõistatuseks ning oma elu elavaks väga levinud käibeväljendiks, millel puudub konkreetne sisu.

Seda just seetõttu, et struktuurse reformi sisu on: midagi peab muutma süsteemis. Kusjuures mõiste sisu peegeldab siis selle mõiste defineerija piiritud loomingulisust. Tagajärjeks on sisutu väljendi kasutamine kõikide haiguste raviks. Tundub, et ka Pajula näeb ühe võimalusena struktuurseid reforme, aga sisuks peaks siis olema: vähem riiki, panna inimesed rohkem tööle vähese palga eest, lasta ametist lahti hulk riigileival olevaid töötajaid, lõpetada valitsuse defitsiitne kulutamine, saata laiali ametiühingud ning muuta haridussüsteem elitaarseks kõrgklassi tooteks.

Toimiv valuuta

Elame fiat-raha ajastul, kus rahvusvaluuta pole tagatud mitte millegi muuga kui ainult usu ja usaldusega riigi majandusse ja keskpanka. Kullastandardi ja Bretton Woodsi süsteemi läbikukkumise järel on fiat-raha valitsuste käes väga tugev instrument majanduse elushoidmiseks ja heaolu suurendamiseks, kui ainult poliitikud mõistaks selle rahasüsteemi olemust ega kipuks seda võrdlema kullastandardiga. Kuldraha kriitika on tegelikult olemas Pajula laastus „Kullast rist“, kuigi autor teeb sellest kriitikast risti vastupidise järelduse, et kuld on hea. Siiski ei suuda kullavarud kaasas käia majanduse kasvuga ning see viib kurnavasse deflatsiooni ja reaalvara akumulatsiooni finantstööstuse kätte. „Te ei tohi naelutada inimkonda kullast ristile,“ ütleb William Jennings Bryan ja tal on õigus. Kassi nurinad aga jäävad taga igatsema kuldraha, süvenemata sellesse, milliseid probleeme see endaga kaasa toob.

Siiski on Pajulal õigus, et mark ja liir elavad euro sirmi all edasi. Tõsi, seda küll Pajula kontseptsioonist erineval põhjusel. Mark ja liir eksisteerivad mõtteliselt tänu sellele, et hoolimata ühisturust ja ühisvaluutast puudub euroalal ühine fiskaalpoliitika ja selleks vajalikud rahasiirdamised tugevatest nõrgematesse majandustesse. Euroala riikide majandusvõimekus on erinev ning valuutakursi kohanemise asemel süveneb väliskaubanduse tasakaalustamatus. Jõukamad saavad jõukamaks, vaesemad jäävad järjest rohkem võlgu rikkamatele, või kui ei taha võlgu jääda, nagu Eesti, siis peavad rabama rikkamate riikide heaks tööd teha kaks korda väiksema palga eest või müüma rikastele kaupu poole hinnaga.

Lõpetuseks ka omapoolne soovitus, et saaksite aru, mis toimub lääne heaoluühiskonnas, miks meil on finantskriisid ja miks euroala ei toimi. Ei paku palju viiteid, aga väga häid analüüse on teinud nobelist Joseph E. Stiglitz: eesti keeles on olemas „Vaba langemine“ ning autorilt on värskelt ilmunud „The Euro“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming