Kergitab kulmu: Kultuur ja keha

Evi Aruj?

  Lapsepõlvest on meeles massižanr, mille hall-verine koloriit ja hüsteeriline heroism tõeliselt ebameeldivaks muutsid – nõukogude sõjafilmid. Ajadistantsilt tunduvad need küll märksa huvitavamad: olid ju vene filmides enamasti tugevad näitlejatööd. (Eriti kui võrrelda tänase massitoodanguga, komöödiaseriaalidega, mille infantiilseid hamburgeri-ühiskonna nalju toetab instruktiivne naer kaadri tagant.) Ja verd ning laipu ei näidatud vanades sõjafilmides omaette eesmärgina, neid pühitses ohverdumise idee.

Täna asendab Nõukogude sõjakangelasi homoheroism. See kajastub ilukirjanduses ja võidab filmifestivalide peaauhindu. Ja kehalisus, kehafunktsioonidel põhinev identiteet on omaette eesmärk. Martin Kala tsiteerib 21. juuni Postimehes seoses homoseksuaalist Hollandi suursaadiku väidetava ahistamisega Thomas Ferenczi(t), kes Prantsuse päevalehes Le Monde ütleb, et on vaja aega, soovi ning midagi tõelise kultuurirevolutsiooni sarnast poliitika- ja sotsiaalelus, et muuta homoseksuaalsusega seotud suhtumisi ja tavasid.

Mõistekasutus “kultuurirevolutsioon” on kõnekalt ambitsioonikas. Kultuurirevolutsioon tegelikult ju üha kestabki, hõlmates peale žanrilise pealisehituse ka sügavamaid baastähendusi. Üks olulisemaid, demokraatia-printsiibiga seotud muutusi on kultuuri käsitlemine toote- ja osaluspõhisena. Märksa tähtsam kui “mida see tähendab” (ideepõhisus) ja “kuidas see tehtud on” (tehniline ja esteetiline aspekt) on “mis” (kultuuritoote sotsiaalne ja kommertsiaalne staatus) ja “kes” (tarbija identiteet). Ja “kes” ehk identiteet kipub täna üha enam tähendama kitsast, s.o käitumuslikku või kehalist “iseolemist”. Loen pressist teadet seaduseelnõust, mis lubab uusi vabadusi alkosõpradest liputajatele ja näen: hoolitsevad rahvaesindajad edendavad taas osalusprintsiipi, loovad uusi võimalusi osaleda õlle ja uriini järgi lehkavas “rahvakultuuris”

Tele- ja kinoekraanideltki näeme kõige sagedamini alasti või poolalasti (erootika, porno, tõsieluseriaalid, meelelahutus), vigastatud, veriseid või haigeid (kriminaal-, haigla- ja tõsieluseriaalid, liiklus- ja politseiuudised) kehasid – laipu ja erootikat “kirurgilises” lähivaates. Pole juhus, et kõikidest subkultuuridest on esiplaanil oma identiteeti puhtalt kehalistele funktsioonidele ehitavad seksuaalvähemused.

Kehakultus on liberalistliku kaubandusühiskonna populistlik trump. Seda kannavad kaks suurt vaala: demokraatia pime masinavärk, mida ekslikult samastatakse ülima õigluse printsiibiga, kuid mis enamasti on tugevate lobigruppide või vähima sotsiaalse ühisnimetaja väljund, ning globaalse infolevi loodud standardne avalikkusepilt, mida suunavad poliitilised ja kommertsiaalsed allhoovused. Need kaks võivad korda saata asju, mille kõrval kultuurirevolutsioon “klassikalises”, vägivaldses vormis on vilets kirvetöö. Vilets – sest vägivald kompromiteerib ennast alati ise, luues pinnase põrandaalusele vastumõtlemisele. Seevastu massiivne “pehmeid” väärtusi propageeriv infovoog, mis apelleerib avatusele ja üldinimlikele huvidele, kannab automaatselt tõeväärtust.

Kõneldes kehakultuse nimel, viidatakse loodusele, loomulikkusele ja vabadusele – vastandina ideekultuurile, milles kehalisust piiravad norm ja tabud. Kuigi tegelikult vajab ka “revolutsiooniline” “kehakultuur” enesekinnituseks aktiivset vastandumist, hierarhiaid ja deemoneid. Kui tegu pole just “kirurgilise” põnevikuga, on ju au sees kaunid noored kehad. Isegi poliitilist uudist, ilmateatest rääkimata, illustreerib sageli telepilt, mis sihib noore naise dekolteed või põlveõndlaid. Hea näide on ka trikk homofoobia mõistega. Veel hiljuti tähistas see haiguslikku inimpelgust, täna juba seksuaalvähemuste vihkamist, kinnistades vastavat ohvrikujundit.

Muidugi, kehalisus ja/või selle juurde “tagasipöördumine” on üks (loov)kultuuri püsifunktsioone. Huvitav siiski, kui kaugele teise seina võib pendel minna. Nüüdiskultuur sisaldab inimkeha naturalistlikke “pildistusi” ja kirjeldusi juba sellisel määral, et kehalisus on devalveerunud, muutunud tüütuks vaateks lihakarni või lahkamiskambrisse. Lausa ime, et “päriselus” on ikka veel võimalik kehalisus, mida ümbritsevad Saladus ja Pühadus – nagu võiks tunnetada lapse sündi või sügavat armumist. Või kas ikka on võimalik ?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming