Kes joob minu pere viina?

Kaarel Tarand

Meedia vahendab meile iga päev suurtes kogustes absoluut- ja suhtarve. Paraku ei ole vist suuremat osa andmete pakkujatestki õpetatud neid serveerima nii, et neist tarvitajal praktilist kasu oleks ja need ainult emotsioone ei toidaks. Hullem on lugu, kui valitsus hakkab kummaliste, vigaste või avamata taustaga arvude alusel tõsiselt riigi poliitikat kujundama. Uue kooliaasta eelõhtul erutas riigikontroll avalikkust järgmise teatega (aruanne riigikogule, koolikohustuse täitmisest): “Õppetööst puudumine ei ole vähenenud. Ligikaudu 2% õpilastest (3100 õpilast) puudub koolist põhjendamata enam kui 20% tundidest, st need lapsed on küll mõne kooli nimekirjas, kuid sisuliselt koolikohustust ei täida. Keskmiselt puudus iga õpilane koolist 3 nädalat õppeaasta jooksul, millest ühe nädala moodustavad põhjendamata puudumised.”

Erutusid, nagu ikka, need, kes ei viitsinud või suutnud pakutud näitajaid endale mõistetavaks teisendada ega tegeliku elu konteksti paigutada. 3100 õpilast on palju, kolm suurt koolitäit. Aga 2% on väga vähe. Kui üks klassikomplekt on 24 õpilast, siis 2% sellest on ligikaudu pool õpilast. Seega igas klassis puudub põhjendamata pool õpilast ühe täiskoolipäeva nädalas või siis üks õpilane 3-4 tundi nädalas. Nii vaadates pole seda sugugi palju. Arvestada tuleks ka seda, et isegi ühe kooli piires ei hinda õpetajad puudumise põhjendatust või põhjendamatust täpselt ühtmoodi, mõni aktsepteerib ka spordi- ja muusikakooli tõendeid lisaks kodustele, teine mitte. Mõnes koolis on tabelid elektroonilised, teises paberil. Viimati öeldu kahandab oluliselt riigikontrolli kogutud andmete usaldusväärsust.

Riigikontroll on püüdnud asja piltlikustada lausega, et keskmine õpilane puudub kooliaasta jooksul põhjuseta ühe nädala. Igaühel tekib võimalus end keskmisega võrrelda (nagu tööinimesed end palgaskaalal riigi keskmisega võrdlevad). Õpilaste kohusetundlikkust ehk “koolikohustuse täitmist” peaks enne hinnangu andmist võrdlema ka täiskasvanute ja töökohustuse täitmisega. Eriti nüüd, mil mitmest tähtsast suust on rõhutatud, et kool on lapse esimene töökoht. Kuidas tööinimesed keskmiselt töökohustust täidavad? Kas igas 25 töötajaga ettevõttes tõesti saadakse vähemaga läbi? Seal polegi töötajat, kes korra kahe nädala tagant päevakese vahele jätab – jumal teab, mis põhjendusega (tüüpiliselt näiteks lapse või vanemate haigus, vajadus minna kuskile kontorisse, panka, notari vmt juurde jne)? Kindlasti on. Ja tuleb välja, et täiskasvanute maailm on iseenda suhtes märksa vähem nõudlik kui laste suhtes.

See on ainult üks näide eksitavate arvude kohta. Sel nädalal korraldas tõelise arvude tulevärgi, mis selguse asemel ainult segadust külvas, Eesti Energia. Kontsern teatas, et taotleb elektrienergiale hinnatõusu 16%, kuid juba teatejärgseks hommikuks oli sellest ajakirjanduses saanud (osaliselt põhjendatult) 25%. Aga kokkuvõttes on kõik need arvud üks müra kõik, sest elektritarbija ei saa neid protsente kuidagi oma rahakotis arvesse võtta. Nii, nagu peaaegu ükski inimene ei saa täpselt arvestuslikku keskmist palka, ei maksa ka keegi elektri eest keskmist hinda, mis Eesti Energia väitel olevat praegu 84,2 senti/kWh. Tarbijale müüdava elektri tegelik hind selgub paketikaupa alles detsembris. Kui siiski.

Kevadest saadik on riigi poliitiline juhtkond elanikkonda alkohoolikuteks tembeldanud ja asunud aktiivselt alkoholismi piiravat keelupoliitikat rakendama. Seda kõike lähtuvalt andmetest, mille järgi iga Eesti elanik olevat joonud mullu ära arvestuslikud 11,4 liitrit puhast alkoholi. Need andmed pärinevad Eesti Konjunktuuriinstituudilt ja on tuletatud tootmise ja kaubanduse mahu ning turistide käitumise ja salaturu osa hinnangute pealt. Paneme siia kõrvale statistikaameti andmed leibkonna kulutuste struktuuri kohta, mis on saadud küsitlustulemuste põhjal. Keskmine elanik kulutas nende järgi alkoholile 70 krooni kuus, mis annab aasta arvestuses 2,4 liitrit puhast alkoholi. Erinevus on viiekordne! Keda uskuda? Oletagem, et küsitletavad joomise asjus patoloogiliselt valetavad. Seda pole võimalik kindlaks teha, aga siiski saab mõlema arvu usutavust hinnata. Kõigepealt jätame mängust välja alla 15aastased ja karsklased (umbes 15% täiskasvanutest). Ülejäänutel tuleks sel juhul juua 15,8 liitrit aastas, kui aga arvesse võtta ka püsivalt välismaal viibijad ja muud väiksemad rühmad, kelle juurdepääs alkoholile on takistatud, tuleb arvestada ca 17 liitriga, mis tähendab 85 pooleliitrist pudelit viina aastas inimese kohta ehk 1,6 pudelit nädalas. Niipea, kui nädal vahele jääb, pead järgmisel jooma üle kolme pudeli. Igal hommikul istub autorooli vähemalt 300 000, võimalik et 400 000 inimest. Tõenäosuslikult peaks vähemalt 100 000 neist olema purjus või jääknähtudega. Aga politsei statistika seda ei kinnita. Niisiis, milliseid arve uskuda? Ja kes joob lisaks oma normile ära minu peres aastas arvestuslikult joomata jäävad 275 pudelit viina? Kuni pole usutavaid ja tõestatud lähteandmeid, ei saa olla ka mingit arvestatavat poliitikat. Ei hariduses, energeetikas ega ka rahvatervise alal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming