Kes vana asja …

Tiina Mattisen

Juubelite aeg. Britteni 100. sünniaastapäevale viitav plagu Tallinna kesklinnas on asendanud Rannapi 60. sünnipäevale kutsuva (suurejooneline kontsert kajab ka tänases Sirbis). „Sõjareekviemi” esituseks jõuab oma teiselt USA-vallutuselt tagasi ERSO – võiduga, kui otsustada turnee esimese kolmandiku põhjal. Orkestriga on laval, jah, muidugi – segakoor Latvija, kes muu. Ei saa me ikka Lätita, kui lisada, et ERSO kontserdireisil oli Arvo Leiburi kõrval teise kontsertmeistrina kaasas Sandis Šteinbergs, või meenutada Toivo Tulevi hiljutist autorikontserti, kus kaelamurdvat repertuaari esitades hiilgas Läti Raadio koor, dirigendiks Kaspars Putniņš, kes olnud ju RAMi peadirigent ja tuleb kuuldavasti järgmisest hooajast samas funktsioonis Eesti Filharmoonia Kammerkoori ette.

Aga Lätist ei taha ma täna rääkida, vaid meelde tuletada, et meiegi raadiol ja televisioonil olid mitte nii väga ammu oma muusikakollektiivid. Sümfooniaorkester iseseisvus ja tal läheb riikliku kollektiivina hästi. Kuigi eesti sümfoonilist muusikat on viimastel kümnenditel esitatud ja eriti salvestatud ilmselt palju vähem.
Ei mäletagi, kuidas täpselt ERi segakoori tee lõppes. Reorganiseeritud (s.t vähendatud) 1992. aastal kammerkoori mõõtu, peeti veel kolm aastat vastu ja oligi kõik. Kõige visamaks osutus ERi estraadiorkester, kes tegutses kontsert­orkestriks kahandatuna 1998. aastani. Küllap kulus raha millekski olulisemaks ära. Või tundus, et teeme uue ja parema. Oratooriumikoori ongi ju mitmel viisil ja korduvalt püütud luua ning vähemalt kord selleks riigilt isegi raha saadud, ent see ei tegutse vist enam isegi projektkoorina. Estonian Dream Big Band (mitte niivõrd ER estraadiorkestri, kui stiili järglane) aeg-ajalt ikka afiššidelt vastu vaatab, aga pidevalt koos mängida need head pillimehed ei saa. Pole ei oma katust ega eelarverida.
Asjatundja arvutaks vist üsna lihtsalt välja, kui suurt kokkuhoidu nende kollektiivide likvideerimine on riigi­le toonud. Kes oskaks aga rehkendada kahju, mis sellega tehtud? Riiulitel tolmuvad segakoorinoodid – eesti klassika, mida keegi ei suuda esitada (ka kõige parem kammerkoor ei korva suure koori kõla). Sündimata helitööd …
Et mis neist ammustest asjadest enam? Minus äratas lootust 17. oktoobri telesaade „Mi”, mille peateemaks oli Erkki-Sven Tüüri klarnetikontserdi „Ekstaatiline palverändur” maailmaesiettekanne Helsingis. Sellestki, et põhjanaabrid kipuvad meilt Tüüri „üle lööma”, on tänases numbris juttu. Aga kuna klarnetikontserdi tellis Soome ringhääling YLE ning kandis ette Soome Raadio sümfooniaorkester (solistiks Christoffer Sundqvist) oma uue peadirigendi Hannu Lintu käe all, kohtusid pidulikult ka mõlema ringhäälingu juhid, YLE peadirektor Lauri Kivinen ja ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa. Viimane küsis „Mi” saates Kiviselt, kas sümfooniaorkester pole niigi keeruka struktuuriga ja paljude funktsioonidega YLE-le koormaks. Vastuseks kuulsime, et kultuur on YLE tegevuses väga olulisel kohal ja rahvas ootabki neilt kultuurisaateid. Orkestrile annab ringhääling aga suurima mõelava publiku – sel kontserdil vähemasti 150 000 kuulajat(-vaatajat)! Allikmaa rõõmustas, et just sellele olulisele sõnumile tuleb Eestis kolleegidelt ja poliitikutelt tuge otsida. Ja ta lahkus eetrist lubadusega minna ringhäälingu orkestri taasloomise sooviga n-ö uuele ringile. Tsitaat pole muidugi täpne, vaid mälu tõlgendus, aga soov ja ind olid ehtsad. Algus seegi.