Kodanike Euroopa kujunemine jätkub

Rein Ruutsoo

Kodakondsuspoliitika vaatenurgast tahaks eestlane korraga olla ja mitte olla Euroopa Liidu liige Viimased nädalad on olnud Euroopa tuleviku seisukohalt kui mitte vapustavad, siis vähemalt dramaatilised. Ühtäkki oleks nagu püsti tõusnud see tee, mis tundus endastmõistetavana või isegi paratamatusena. Diagnoosid ulatuvad sisepoliitiliste arvete klaarimisest ja tähtede halvast seisust viideteni Euroopa Liidu kui projekti olemuslikule defitsiidile. Nn euroskeptikutel on vähemalt formaalselt põhjust rõõmustada: Euroopa põhiseaduse lepingu ajutinegi karilejooksmine peatab protsessi, mida nad on iseloomustanud kui Eesti riikluse lõppu (Argo Loo, Euroopa põhiseadus mõrvaks Eesti riigi?, Kultuur ja Elu 2004, kevadnumber). Mõnel pool võiks nagu kergendatult ohata, eriti kui leida, et ?Euroopa kodanik? on fiktsioon, millel pole tegelikkusega palju pistmist. Euroopale, aga eriti Eesti tuleviku seisukohalt on need tõrked siiski vähem olulised, kui arvata võib. Euroopa tuleviku ähmastumise peamine põhjus on vaid näiliselt selles, nagu vedanuks alt selle üks keskseid elemente ehk Euroopa kodakondsus, Euroopa kodaniku kujundamine. Euroopa kodaniku võimsamal retoorilisel visioonil, mis võimaldanuks ehk panna ka Prantsusmaa kodanikud hääletama Euroopa põhiseaduse lepingu poolt, pole ehk tõesti piisavalt identiteedilist tuge, kuid see on vaid osa probleemist. Identiteedi kõrval ei mängi vähem olulist rolli huvid, mis toetuvad sügavamalt tajutud tõsiasjadele.

 

Kodanike Euroopa versus föderaalne Euroopa

 

Euroopa liikumine uue riikliku staatuse, s.o föderatsiooni suunas on mõneks ajaks vist peatunud. Vana Euroopa, kes nii varmalt on postkommunistlikke uustulnukaid süüdistanud natsionalismis (sh Eestit ja Lätit), kaitseb kiivalt soovi ühiskatla ühes ääres ikka veel paksemat suppi keeta. Kuid peaaegu samasuguse paratamatuse ja fataalsusega, nagu oli Eesti liitumine ELiga, liigub Euroopagi sügavama integreerumise suunas. Tegelikult vähendab tööturu kaitsmine lõppkokkuvõttes protektsionistlike riikide konkurentsivõimet ja kõige laiemas plaanis Euroopa suutlikkust konkureerida USAga. (Poola torumehed ja T?ehhi arvutimehed lähevad mujale). Probleeme see ei lahenda, vaid lükkab need vaid edasi.

Riikliku suveräänsuse lepingulise loovutamise akt võis äkki tunduda ületamatu takistusena: rahvusriikide maailm variseks nagu riikide endi otsusega kokku. Kuid tegelikult on see juba suurel määral toimunud ja seda hoopis olemuslikumal viisil. Lõplik vormistamine võtab veel aega. Suured muutused tulevad tuvisammul. Maailmas on viimastel kümnenditel aset leidmas midagi põhjapanevamat ja Euroopa Liit, kuigi väga oluline kohalik projekt, on mingis mõttes ikkagi selle muutuse pinnavirvendus. See midagi ?olulisemat? on kogu tähelepanu nihkumine ühiskonna organiseerimise seniselt keskselt elemendilt rahvusriigilt indiviidi ühiskonna ?substantsiks? muutmise suunas. Jutul inimõigustest, mida Eestis võetakse tüütu lobana (eriti kui keegi püüab sotsiaalseid õigusi kodanikuõigustena esitada või vene vähemusest räägib), on tõsi taga. Viimane tähendab, et tähelepanu keskmesse tõuseb kodanik, seni teisejärguliseks või koguni riigist ?tuletatuks? peetud, selle teenriks ja väetiseks arvatud element. Uude arengufaasi siirduval indiviidikesksel planeedil on kodakondsusest saamas keskne institutsioon. Kui üldse miski, siis nähtavasti on kodakondsus see institutsioon, mis võiks olla see tsement, mis peaks siduma/liimima ühiskonna toimimise tasandid mingiks sidusaks tervikuks. Et püsida konkurentsivõimelisena, peab Euroopa suutma ühendada/põimida kaks edukuse põhitingimust: kodaniku õiguste kaitse tema vaba liikumisega. Euroopa põhivalik on: milline kodakondsuse mudel hakkab domineerima? Riiklik-protektsionistliku strateegia kõrval süveneb ilmselt turumajanduslik/erahuviline tulumajandus. Kui esimene näeb kodanikus investeerimisväärtust, siis teine peamiselt tööjõudu.

 

Kodanike Euroopa = tööjõu turg

 

Kõik öeldu kehtib ka Eesti kohta. Kodanike Euroopa kõlab ehk küll eestlasele kogetu taustal veidi pingutatud metafoorina, kuid selle programmilist arengut pole keegi peatanud. Kavandatav Eesti kodaniku mudel (Marshalli mõttes) erineb üsna järsult sellest, millest peavad veel kinni vanad demokraatiamaad. Siin on aga riik ja eraettevõtlus samal meelel. Kodaniku muutmist peamiseks investeerimisobjektiks hakkab ka riiklikul tasemel problematiseerima Eesti nagu teistegi postkommunistlike riikide kujunemine tööjõu reservuaariks. Kuid selle lahendus on, et ise ennast harinud, ravinud ja koolitanud kodanikul pole isegi moraalseid kohuseid ?oma? riigi ees.

Tööjõu turg on ilmselt arenenud dünaamilisemaks, kui seda on kapitali turg. Selle suund aga on aimatav. Sellest, et kapital suudab siit tööjõu leida, on hulga vähem tõenäone see, et tööjõud otsib maksujõulist kapitali/tööandjat mujalt. Euroopa kodaniku staatus on reaalsus. Maastrichti leping sätestas selle kõige tähtsama õigusena õiguse liikuda, töötada ja elada igal pool liidu territooriumil. Eestis reguleerib Euroopa kodakondsuse rakendamist Euroopa kodaniku seadus (Eestis seadustatud 20. XI 2002).

Samuti nagu pangal/rahal pole kodumaad (või vähemalt ei asu see kodumaa Eestis), on Euroopa kodakondsus eliidi vahetusraha (vaesele, harimatule ja külamehele pole sellest sooja ega külma). Skeptikute meelest tähendavat Euroopa kodakondsus Eesti riigi lõppu ja seetõttu poodava majas nöörist ei räägitavat. Selles jutus on omajagu tõtt. Euroopa kodakondsus, mis suuresti tühistab või on õõnestamas Eesti senise kodakondsuspoliitika aluseid, võinuks tõepoolest ohustada meie teist suurt eesmärki ? olla/saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Kodakondsuspoliitika vaatenurgast tahaksid eestlased nagu võimatut: korraga olla ja mitte olla Euroopa Liidu liige.

 

Väljakutsed Eestile

 

Kogu liitumisele eelnenud eurodebati jooksul Euroopa kodakondsust ja sellega seonduvat Eesti avalikus mõttevahetuses peaaegu ei puudutatud. On kostnud koguni hääli, et ?mahavaikimise? näol oli tegemist eliidi vandenõuga. Kodaniku, kodakondsuse ja rahvusriigi tulevikuga seonduv näib öeldu valguses tõepoolest liiga õrn teema, et neid kõneks võtta. Euroopa Liit on ju lõpuks samasugune eliidi projekt nagu rahvusvahelisele ultraliberaalsele majanduskorraldusele andumine. Talud ei saanud ?tagasi tulla? ? nad lihtsalt ei konkureeri ? ja IMFi lemmikpoliitikud teadsid seda hästi. Dekolhoseerimisele järel terendav kodanike Euroopa on suund kodaniku ?lahtiriigistamisele?. Selle tagajärjed on ette teada. 

Tõsiasi, et Euroopa Liidust põhiseaduse lepingu vahendusel tasahilju (föderaal)riigi tegemine on vähemalt ajutiselt pidurdunud, ei anna põhjust rääkida Eesti tulevikuperspektiivide olulisest teisenemisest. Euroopa integratsioon ei ole peatunud. Kodaniku Euroopa kujunemine jätkub. Eestlaste ?patriotismi? ei maksa üle hinnata ? see pasun on juba ammu lõhki puhutud või (lootusetult) lössis. Kui paarkümmend aastat tagasi ajas mõne vene keele tunni lisamine koolikavva või venekeelne õpetus ülikoolis suure hulga inimesi raevunult jalule, siis tänaseks võistlevad Eesti ülikoolid õpetuse ingliskeelseks muutumises. Enam kui neljandik on valmis panema lapse ka võõrkeelsesse kooli. Eestist lahkuma valmis inimeste osakaal kõigub  kvalifitseeritud tööjõu hulgas 10 ? 20% vahel.

Eestile tähendab kodanike Euroopa seega peamiselt kahte liiki väljakutseid. Esiteks täieneb EL kodakondsus tulevikus möödapääsematult uute ja uute sätetega, mis suurendavad mittekodanike õigusi, püsielaniku kvaasi-kodakondsuse (denizenship?i avardumist), mis kergendavad/leevendavad vähemalt osaliselt immigratsiooni tingimusi. Eestigi ajakirjandus on hakanud  harjutama lugejat mõnede probleemidega. Äsjane Päevalehe ühes pealkirjas kõlanud retooriline mõtteavaldus, et eesti naise kohus on kodustada hindust füüsikadoktor (!), ei peegelda üksnes nihkeid mõtteviisis. See viitab väga olulise dilemma teadvustamisele ja ka väljaütlemisele: ilma kahe probleemi lahenduseta, positiivse rändesaldota ja teaduspõhise tootmiseta, on raske säilitada optimismi. Siinkohal ei saa jätta meenutamata, et lõikame ka selle edu vilju, mida ?dekoloniseerijad? saavutasid muu hulgas ka reaalteaduste spetsialistide minemapeletamisega. Venelaste asendamine hindudega on see valik, mille ette oleme seatud.

Teiseks, sotsiaalse kodakondsuse sisu väga oluline erinevus toob kaasa ja võimendab hääletamist jalgadega. On ju loomulik küsida, miks peab Euroopa kodanik, kelle emakeel juhtub olema eesti keel, maksma selle väikerahva keeles kesise/mitte konkurentsivõimelise/ hariduse saamise eest ränka raha, kui selle võib ELi kodanikuna omandada ka mujal ja sada kilomeetrit põhjapool hoopis soodsamail tingimustel. Mis põhjustel peab oma kvalifitseeritud tööjõud müüma USA mudelite põhjal kujundatud ?paindlikel?, ?tõhusatel? jne tingimustel, kui naaberriikide pakutav sotsiaalne kodakondsus tagab suurema turvalisuse. Sealsete tööandjate huvide ja (rahvus)riigi huvide konfliktis, mida Eesti ajakirjandus ajuti väga värvikalt kirjeldab, kaldub vaekauss varem või hiljem tööandja poole. Nagu nähtub (EE 9. VI 2005) on ettevõtja valmis pea kõigeks. Eesti disainer, kes ei saa tööd, maabub Saksamaa asemel Inglismaal või hoopis USAs. Nii nagu kapitalil pole tegelikult kodumaad, pole seda ka tööjõul.