Kolmas maailmasõda ja inimülesusega seonduvad tõekspidamised

Ilmar Vene

  Üsna sageli, eriti kui teoks on saanud mõni järjekordne, üldist tähelepanu äratanud terroriakt, võib islami silmapaistvatelt esindajatelt kuulda kommentaare, kus seost terrori ja usundi vahel täielikult eitatakse: islamil polevat kõigi nonde hirmutegudega midagi tegemist; terroristides tulevat näha tavalisi kurjategijaid, kellele religioon on vaid ettekäändeks, et õigustada oma kriminaalsete kihkude rahuldamist. Seda otsesõnalisemalt on religioosset momenti toonitanud ilmalikult meelestatud mõtestajad. Hiljaaegu arvas üks Moskva ajakirjanik koguni, et Kolmas maailmasõda jätkuvat juba aastaid; üldiselt tuntud polevat tõsiasi ainult sellepärast, et suuremate ebameeldivuste ilmudes olevat meil kõigil kombeks pea liiva alla peita. Ja see kohkumatu tõekuulutaja ei jätnud lisamata, et tegemist olevat islami sõjaga muude religioonide vastu. Tõenduse korras anti teada, et kristlust või budismi tunnistavatest terroristidest polevat kuulda vähimatki.

 Suured sõjad, alanud peaaegu märkamatult, on oma ebatavalised nimed saanud alles tagantjärele. Mis on selles siis usutamatut, kui Kolmas maailmasõda, mille võimalikkusest ju aeg-ajalt on räägitud, algab veelgi salapärasemalt?

Huvipakkuvaks võib pidada ka tõdemuse teist poolt, terroristide usulist kuuluvust. On tõepoolest küsitav, kas ilmalikustunud eurooplaste seas leidub kuigivõrd inimesi, kes oleksid valmis mõne idee nimel surma minema. Tuletagem meelde, missugusel toonil on Camus rääkinud “revolutsionääridest”, kes oma veendumuste ehedust tõendasid elust loobumisega. Elu ühekordsus käibib meie vaimses olustikus säärase trafaretsusena, et ühes Tarkovski filmis mainitakse seda isegi sarkastiliselt (“Neil on ju ainult üks elu.”). Veel rohkem tuleb meelde näiteid selle kohta, kuidas elu ainukordsusest on räägitud pateetilisel toonil. Iga Nõukogude Eesti kunagine kooliõpilane peaks teadma, et vaenuliku dzoti laskeava ette viskunul oli kangelase tiitel sama hästi kui kindlustatud. Ja ühtaegu koolis õpetati, et nii on see olnud peaaegu alati. Kes siis poleks kuulnud, kuidas käitus kolmsada spartalast Leonidase juhtimisel? “Rändaja, teate las saab Lakedaimon su käest, et me siin kõik puhkame, järgides nii sünnimaa seadusi truult.” See kõik paneb arvama, et enese ohverdamisega soostujaid suudaksime Euroopa päriselanike seast leida vaid erandkorras.

Küsimus budismi tunnistavate terroristide võimalikkusest on keerulisem; seda tõendab juba “terrorist-kamikaze”, mida meie meedias mõnikord kasutatakse. Enesetapul on jaapani kultuuris nii iseäralik seisund, et võõramaalane sellest midagi ei taipa. Kõige soovitavam tundubki piirduda viitamisega teistsugusele traditsioonile, mis ühisuse praeguse terrorismiga näib välistavat. Paraku on teada ka juhtumid, mis lähendavad Jaapani seisundit praegusele üldolukorrale. Loobugem siis võimalikkuste oletamisest ja piirdugem nähtustega, mille tõesus ei jäta kahtlust.

Missugused need oleksid? Kõigepealt tuleks meenutada, kui vähe kooskõlastuvad praegused terroristid meie kujutlusega eneseohverduse ülevusest. Asi on muutunud nii tavaliseks, et plahvatuse toimepanija surma mainitakse otsekui endastmõistetavust. Ja mis kõige kummalisem: süüdlastena ei tule nad peaaegu üldse arvesse; iga terroriakti järel kõigepealt oodatakse, missugune organisatsioon “vastutuse” enda peale võtab, ja kui oodatut ei järgne, siis lähtutakse arvatava süüdlase nimetamisel tõenäosusest. Kuid mitte kellelegi ei saa tulla pähe hakata süüdlasi nägema nendes, keda enam ei ole. Kelleks neid õieti pidada?  Meie silmis on nad enam-vähem süüdimatud ega tule arvesse.

See niisiis, mida oleme läbi aegade pidanud ülimaks, on viimaste aastakümnete jooksul muutunud millekski tavaliseks. Kuid veelgi kummalisemaks kujuneb kogumulje siis, kui peatuda terroristliku võitlusviisi peamisel iseärasusel: tapmise anonüümsusel. Ei saa öelda, et võitlused senise ajaloo jooksul oleksid alati toimunud otseste vihameeste vahel; küll ja küll on tulnud kannatada ka kõrvalseisjail, kes pole justkui üldse tahtnud võitlustest osa võtta. Juba aastatuhandeid tagasi olid lisaks otsestele käibel ka kaudsemad võitlusviisid: võeti või anti pantvange ja suuremat järku sõnamurdmiste korral läksid käiku nn karistusoperatsioonid. Ometi oli ka sellisel kaudsusel alati äratuntav seos otsese võitlusega. Pantvange võeti ju selleks, et otsevõitlusi ära hoida, ja isegi karistusoperatsioonid olid ennekõike suure otsevõitluse kaudsemat laadi täiendused. Terroristliku võitlusviisi puhul aga jõuab see kaudsus oma võimaliku ülempiirini; terrorist tapab, ilma et ta oma ohvreid kunagi oleks näinud ja ilma et ta neid eales saaks näha.

Kuidas saaks see kooskõlastuda religiooniga? Eitada seost täielikult ilmselt ei tohi. Mõistagi pole usulist laadi motiivid ainsad; kui räägitakse tulevaste eneseohverdajate “värbamisest”, siis päris kindlasti tuleb seejuures arvestada muidki tegureid. Leidub ju sääraseid, kelle arenenud õiglustunnet teravdab viha ja meeleheide: miks mitte langeda võitluses, kui surma ootamine on niikuinii pärisosaks saanud? Ometi peaksid alustpaneva tähendusega olema inimülesusega seostuvad tõekspidamised. “Värvata” saab ainult inimesi, kes peavad maisust millekski ajutiseks ja ebatõeliseks. Seesama käib ka “värbajate” kohta. Kuidas üldse kujutleda elust loobumisele keelitamist, kui seda elu peetakse tõsimeeli ainsaks?

Niisamuti ei tuleks religioosset momenti kõrvale jätta ka terroristliku võitlemisviisi, see tähendab tundmatuks jäävate inimeste tapmise puhul. Eneseohverdusega soostuja saab jõudu elu igikestvusest, sellal kui terroristi, kes paneb raadiosidet kasutades toime plahvatuse kuskil turuväljakul, toetab veendumus oma toimimisviisi õigsuses. Ta peab ju suurepäraselt mõistma ka ise, et võitlusviis, mille kasutamise korral tapetakse täiesti tundmatuid inimesi, ei saa olla laitmatult kõlbeline, aga on mingi kõrgem, inimülene jõud, mis nullistab seda laadi kahtlemised. Igapäevasemas ja ilmalikus keeles nimetatakse säärast ilmingut fanatismiks. Fanaatik on oma tõekspidamiste kehtivuses veendunud nii täielikult, et selle kehtivuse vaagimine ei saa tulla kõne allagi ja nii jääb ta tervemõistuslikkusest lähtuvale selgitustööle lähenematuks. Selline lähenematus aga annab õiguse rääkida religioossusest.

Terroristlikus võitluses, kui läheneda kõige üldisemalt, väljendub ennekõike protest tugevama õiguse vastu. Täielikult pole see ju ühelgi ajal lakanud, kuid alles XXI sajandil on ilmunud tingimused, mis lasevad sellel protestil võimenduda tõeliselt ülemaailmseks võitluseks. Eriline osa kuulub antud juhul islamile; eks ole tegemist usundiga, mis on puhastatud kõigi varasemate religioonide eksimusist ja mille varem või hiljem peavad omaks võtma kõik uskumatud. Paraku tuleb ühtaegu tunnistada kaasnähtust: osa inimkonnast, kes näib võtvat kõikvõimsa Jumala käske käegalööva üleolekuga, tunneb end maailma isandana ja tahab oma tahtmisi peale suruda ka kõikvõimsa Jumala teenijaile. Kolmas maailmasõda on ilmalikkuse sõda religiooniga, loodusteadusliku maailmapildi võitlus sõnalise maailmapildiga. Selle kulg ja sümboolne lõpetus, mis ehk kunagi edaspidi saab teatavaks, võiks olla epohhaalse tähendusega.