Konservatiivina sotside poolt

Valle-Sten Maiste

Kui neoliberaalsete tõdede auklikkusest räägitakse praegu nii maailmas kui Eestis laialdaselt (päris liberaalsete väärtuste eest ei seisa meil programmiliselt kahjuks keegi) ning ka sotsiaaldemokraatia uuenemisvajadus on tihti teemaks, siis toimiva konservatiivse ideoloogia ja erakonna olemasolu Eestis võetakse aksioomina. See on kummaline, sest erinevalt reformiparteist, kelle osalusel on eesti lugejani toodud Erhardi, Hayeki ja  Misese mõtteid, ning sotsidest, kes on eestindanud vihu Giddensit, pole konservatiivid pidanud vajalikuks oma ilmavaate alustekste Eestis tutvustada.

Konservatiivsust halvimas mõttes, s.t muutuste vältimist võimu ja varanduslike eesõiguste nimel esindab täna oma nime vähe vääriv reformipartei. Rahvusluse, religiooni jt konservatiivsete teemade arendamine pole paremerakondadel aga laabunud orgaaniliselt,  vaid omandanud sageli dogmaatilise ja mehaanilis-instrumentaalse kuju. Kuigi meie konservatiivsus pole päris McCarthy nägu, on seda enim mõjutanud konservatiivsuse antikommunistlik traditsioon. Nagu on näidanud Tony Judt, on ka (meie konservatiivide poolt nii armastatud) neoliberaalse ideoloogia seksikus tuginenud tema iseväärtuste kõrval ikka ka kommunismivastasusele. Meie konservatiivse mõtte sisu dikteerib jätkuvalt  kommunism, olgugi et Vene imperialism laiutab Eesti parempoolsetega samu väärtusi jagades. Õhuke riik, varanduslik ja seisuslik kihistumine, kesine sotsiaalsüsteem ja kodanikuühiskonna nõrkus ning sellega kaasnev juhtivate poliitikute soov meediat reguleerida on täna Eesti ja Venemaa ühisväärtused, millega eristutakse suurest osast Euroopast.

On riskantne rääkida mingitest konservatiivsetest tuumseisukohtadest. Võib ju mõni  ühiskonda raputav nähtus paari aastakümnega nii omaseks muutuda, et nõuab konservatiivset kaitset. Eestis, kus pered lähiminevikus iga põlvkonna järel talust aguliurkasse, sealt paneelmajja ja edasi küprokkasti on kupatatud, ei saagi konservatiivsus olla sama kui sajanditepikkuste paikkondlike traditsioonidega Inglismaal. Kuid tundub, et just mehaanilisest puuslike külge kinnistumisest on saanud meie konservatiive iseloomustav  joon, millele on ohvriks toodud nii olulised konservatiivsed teemad nagu kogu- ja paikkondlik hoolivus, milles Robert Nisbet näeb konservatismi algupära. Tähendab ju konservatiivsus eelkõige äratundmist, et ratsionaalne mõistus on liialt küündimatu ja elu lühike selleks, et väljakujunenud toimivat ümbrust ilma erilise põhjuseta muutma hakata. Konservatiiv hoolib vahetust ümbrusest, sest ta teab, et ideaali ei  ole kusagil ning kui kaob armastav hool lähikonna suhtes, liigub ideaalseimgi süsteem allamäge.

Tõeline konservatiiv on Patrick Allitti kirjeldatud daam, kes pole iial lahkunud Inglise kolkast, sest seal elavad parimad inimesed, ja kes vastab, kui küsitakse, kust ta seda teab, kui pole kusagil käinud, et tal pole vaja ära käia, sest parimad on juba siin. Michael Oakeshotti sõnul seisneb konservatiivsus oskuses näha ja hinnata vaevumärgatavat  sidet, mis hoiab kogukonda elus ja koos, ning sel delikaatselt edeneda ja kesta lasta. Just niisugust konservatiivsust Eestis pole. Veerandit ühiskonnast ei peeta üldse millekski, kuna tegu on okupatsiooni pärandiga, olgugi et konservatiivid on ajaloos väärtustanud hullematki, näiteks orjust. Maapiirkondadel, kus kogesin stagnalõpul malevlasena veidrat, kuid ometi toredat elu, on lastud manduda ning tekitatud 20 aastaga jäik  regionaalne kihistumine. Meie konservatiivid arvavad, et vaatamata Eesti ühiskonna väiksusele pole siin tarvis suuremat osa inimesi tähele pannagi. Keskenduda tuleb „äratajatele” ning massi asi on, kuidas ta nende järgi samme ja sihte seada suudab.

Peab olema sõge, et tahta igavesti ja olemuslikult sots olla. Kuigi reaalsus kõneleb sageli muust, on trööstitu aktsepteerida igavese tõena seda, et elu ongi üks pidev võitlus  ja huvid. Veenev pole ka sotside pika ajalooga püüdlus otsida järjest ideaalsemaid ratsionaalseid ühishuvi vorme. Konservatiivne vaade ühiskonnale, kus ei prevaleeri klassi- ja seisusevõitlus, vaid vanemlik tingimusteta hoolimine kogukonna liikmetest ning soov elukeskkonda tasakaalus hoida, peaks vähemasti ideaalina tundlikule südamega inimesele lähedasem olema. Paraku on tasakaalu ja hoolivuse mõiste sisu neile, kes end meil konservatiivideks nimetavad, arusaamatu ning neil, kes neist väärtustest lugu peavad, pole olnud muud valida kui olla sotside poolt.