Kuhu kivistud, rahvakunst?

Kaarel Tarand

 

Eile algas neli päeva (13.–16.VII) vältav Võru folkloorifestival (pildil).  Viljandi pärimusmuusika festival võtab teatepulga üle järgmisel nädalal (20.–23.VII).

 

Kevadel vaieldi Eestis tuliselt selle üle, mismoodi on ÕIGE tuljakut tantsida. Mullu koolitati vanade rahvalaulude esitajaid seda ÕIGESTI tegema. Selles mõttes on nii muistsetelt põlvedelt päritud tekst kui ka viis osa Eesti ajaloo tervikpildist, mida tänaseni ümber joonistatakse, et ÕIGE tulemus kätte saada.

Suured folkfestivalidki Võrus ja Viljandis ei lähe sellest probleemist päris mööda. “Meie nõue on autentsus,” kuulutavad eile alanud Võru folkloorifestivali korraldajad. Viljandi pärimusmuusika festival haakub tegijate kaudu kultuuriakadeemias tekkinud teadmisega, mis muutub kanoniseerimise ehk õppekavaks vormimise käigus aina lõplikumaks. Aga kas pärimusmuusika arengul saab olla piire? Kas pärimusliku ja rahvaliku sünd on ajateljel punktina fikseeritav?

Vaevalt küll pastor Hurt pärimuse üleskirjutamist algatades soovis jõuda lõpliku tõe ja täieliku koguni, mille sisu aja kuludes enam täieneda ei saa. Aga ta nägi agraarühiskonna kujunemist tööstuslikuks linnaühiskonnaks ja mõistis, et maal elujõuline võib linnas hääbuda. Seetõttu oli Hurdal kogumisega kiire. Päästeoperatsioon õnnestus.

Linnaühiskond tekitab valdava osa rahvakultuuri ilmingutest linnakeskkonnas. Kas sel on eeldusi samuti kunagi pärimuskultuuri ametlikuks osaks saada? Või loeb igavesti ainult see, mis talupoeglik ja loodud enne Hurta?

Lootust on. Tänavu lõõtsadele keskenduv Viljandi festival kasutab juhtmõttena Igor Tõnuristi tsitaati: “Peale torupilli oli vist lõõtspill see muusikariist, mille ilmumine XIX sajandi keskel meie rahvatraditsiooni oli omamoodi revolutsiooniline samm, sest oli niivõrd uudne ja niivõrd erinev kõikidest pillidest, mis seni kasutusel olid. Esimene lõõtspill sündis Saksamaal 1822 ja alustas oma üsna skandaalset võidukäiku üle terve Euroopa, nii läänes kui ka idas.” Kultuuriakadeemia konservatiivse õppekava alusel võib tõdeda, et lõõts on XIX sajandi tulnukatest ainus rahvapillide hulka pääsenud instrument. Wirkhausi pasunad ei kvalifitseerunud ja “rahvalikke puhkpille” on endistviisi kolm: torupill, plokkflööt ja pikkvile. XX sajandi saabujatest ei ole ametlikuks rahvapilliks suutnud saada ükski. Ka alanud aastatuhat pole nimekirja täiendanud. Kas nii jääbki? Või oleks aus öelda, et XX sajandil tehti kaalukas osa rahvamuusikast (st sellest, mida just mitteametlikel rahvakogunemistel ja väljaspool kõrgkunstilist reeglistikku tehti) kitarri ja XXI sajandil levinuima peokülalise – süntesaatori – abiga? Mis sest, et neid pille pole eesti talupojad leiutanud.

Festivalid, nagu nimigi ütleb, on rõõmupeod. Rahvas on rõõmus, kui saab teha seda, mis parasjagu meeldib. Festivalid saavad dikteerida seda, mis ja kuidas peab jõudma õppekavadesse, vastasel juhul kipuvad nad surema, nagu suuline pärimuski sellel hetkel, mil ta esimest korda kirja pannakse ja sellega võetakse võimalus muutuda, teiseneda, aja ja eluga kaasas käia. Kui kaua ja kui ehe ning autentne on see, kui ühed linlased kirjalike arhiividokumentide järgi teistele linlastele etendavad värskelt pärisorjusest vabastatud talupoegade väidetavat tegevust raske põllutöö vahelistel jõudehetkedel? Ärge pahandage, ma ju ainult küsin lootuses, et samade küsimuste esitajad festivalidelt vastuseid leiavad.

Festivalidel peaks vastuseid saama, sest nad pole kivistunud, vaid on läinud teist teed. Nad on rahvusvahelised, rõhutades sellega üle helikeele paratamatut universaalsust ning tunnistavad, et kultuurivahetus ja laenamine on üks rahvakultuuri elujõu põhiallikas. Küllap tunnistab ka akadeemiline teadmine ükskord sedasama.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming