Kunsti rahastab riik kümme korda vähem kui heli- ja näitekunsti!

Professor LEONHARD LAPIN, kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali esimees

Valituna uuesti kunsti sihtkapitali esimeheks, imestasin, miks on nüüdne stipendiumide määramine palju pingelisem kui kaheksa aastat tagasi, mil viimati seda ülesannet täitsin. Lihtne statistika kultuuriministeeriumist aga tegi sellegi selgeks: nimelt finantseerib Eesti riik kultuuriministeeriumi kaudu (pluss väiksemad summad hasartmängumaksust ning Rahvuskultuuri Fondist) kujutavat ja rakenduskunsti vaid 2,1 protsendiga kogu kaunitele kunstidele ja spordile eraldatavast summast! Samas saab helikunst riigi rahast 22,9, näitekunst 22,2, kirjandus 15,5 ja rahvakunst 15,2 protsenti. Seega saab kunst raha helikunstist 10 korda vähem, isegi rahvakunstist 7 korda vähem! See on Eesti Vabariigi kultuuripoliitika, millele analoogi pole mõtet otsida nõukogude ajast: see pole vana kommunistlik traditsioon, see on täiesti uus ja ainulaadne suhtumine kunsti. Seega saab rahvakunst riigilt aastas 129, 5 miljonit, kunst aga ainult 17, 5 miljonit krooni; isegi arhitektuur saab rohkem, 29 miljonit krooni. Kultuurkapitali jaotusi pole siinjuures arvestatud, sest siit saavad rahvakultuur, audiovisuaalne kunst, helikunst ja kujutav ning rakenduskunst sel aastal lisaks võrdselt 12 miljonit. Vaeslapse osas on siin arhitektuur, kellele jagub umbes 8 miljonit krooni. Seega on raha jaotamine kultuuris täiesti ebavõrdne, ütleksin ebaõiglaselt ebavõrdne!

Kui näiteks helikunsti alt eraldab riik Estonia teatrile aastas ligi 90 miljonit krooni, siis teine Eesti sümboliväärtusega tähtis kultuuritempel Kunstihoone saab riigilt ainult pool miljonit! Tulemus on Kunstihoone pidev majanduslik kiratsemine ning tema toimimine aasta läbi on võimalik vaid tänu Kultuurkapitali pidevale toetusele. Kui riik eraldaks sellele kunstitemplile aastas vajaliku 10 miljonit, oleksid ka olemata praegused probleemid Kunstihoone haldamises ning juhtimises, sest siis langeks ära ka niigi vaese kunstnike liidu kohustus seda toetada, millega käib kaasas ühenduse huvi olla üks näituseplaanide üle otsustajatest. Arvan, et iseseisvate kunstiinstitutsioonide olemasolu tagaks aga palju paremini meie kunstielu demokraatlikuma edasiarengu ning vajaliku positiivse konkurentsi.

Kui summasid võrrelda ühe või teise loomingulise liidu liikmeskonna suurusega, siis kunstnike liidus on 950 liiget, heliloojate ja interpreetide liitudes kokku 208 liiget, kirjanike liidus 294 liiget, kinoliidus 163 liiget. Seega ületab kutseliste kunstnike hulk teisi mitmekordselt! Tõsi, Eesti Teatriliidus on kokku 1700 liiget, seda aga koos tehniliste töötajatega, seega võib loomingulisi inimesi olla seal umbes sama palju. Aga kui teatrirahva finantseerimine oleks vaid kaks korda suurem kunstnike rahastamisest, ei kirjutaks ma sellest. Kümnekordne vahe sunnib kirjutama, sest see on meie suhtes ebaõiglane!

Pealegi finantseerib riik teatrite ja orkestrite toetamise kaudu ka nende kunstialade töökohti, mis kunstnikel üldse puuduvad, sest kunstnike ainsad ametikohad on õpetajakoht koolides ja kõrgkoolides. Kui kirjanikud, osaliselt ka kujunduskunstnikud, hakkavad nüüd lisatoetust saama raamatukogudest, siis kunstinäitustel osalemiseks tuleb kunstnikel endil peale maksta. Näitlejad ja muusikud saavad iga esinemise eest mingi tasu, millega küll nende andi tihti alahinnatakse, kuid kunstnikul ei ole üheltki näituselt midagi saada! Ütlete, kunstnikud müüvad teoseid, kuid kõigile kunstiga seotud isikuile on teada tõsiasi, et Eestis Lääne-Euroopale iseloomulik kunstiturg puudub: selle kolmekümnendate aastate eod hävitati okupatsiooniajal.

 

2

Sellal tellis riik ise kunstnikelt teoseid, asendades kunstiturgu, ent tellis vaid kindla ideoloogilise suunitluse ning reeglite järgi loodud teoseid. Tihti polnud neil mingit kunstilist kvaliteeti ning paljud tolle ajastu rahvakunstnikud on tänaseks unustatud. Ajal, mil loomulik kunstielu ning sellega kaasnev kommertsgaleriide süsteem on alles kujunemas, on möödapääsmatu, et rahvusliku kujutava kunsti edasikestmise eest hoolitseb riik. Nii nagu ta hoolitseb teatri ja muusika eest, kes atraktiivsemate meediatena on juba leidnud endale publiku, nii et vähegi tasemega teatritükile või kontserdile on raske pileteid saada. Kunstisaalides haigutab siiski veel tühjus.

Kunstiharidusest kõneldes rõhutatakse selle rakenduslikkust, unustades, et kunst rakendub ju meie igapäevases elus nende elegantsete rõivaste, autode, majade ja lauanõude ? kaunite asjade ja toidugi kaudu kõigi riigiametnike, rahvusliku ja ärieliidi elus igal hetkel niikuinii. Seesama esteetika, mis vormib Pariisi moemajade või Ameerika autofirmade tooteid, levib ju ka meie kujutavas ning rakenduskunstis ning vormistab paljusid pisiasju, mida me justkui tähelegi ei pane. Aga ilma selle kunstikultuurilise taustata oleksime me mingi banaanivabariik, kus vaid eliit elab lääne XXI sajandis, ülejäänud rahvas aga mingis ennemuistses etnograafilises ilmas. Selle eest, et ka keskmine eestlane ei pea end tavaeurooplase ees ?maarahvana? tundma, on hoolitsenud eelkõige meie kaunid kunstid, millega on kujundatud meile euroopalik kultuuriruum. Isegi abstraktsionist, kelle üksikutest maalidest rahvas ei pruugi aru saada, on oma loova tööga osalenud eesti kultuurikeskkonna kujundamises. Seda on kaunid kunstid teinud juba aastakümneid, vähemalt sada aastat ? umbes niikaua on eksisteerinud meie modernistlik kunst.

Kui ma viitasin näitlejate ja muusikute riiklikult finantseeritud töökohtadele, siis on riigil võimalik tööga hõivata ka kunstnikke. Seda väga lihtsal viisil, seadustades, et 1 ? 3 protsenti iga üle 10miljonilise maksumusega ehitatava hoone või infrastruktuuri rajatise maksumusest nähakse ette kunstile, seega avaliku ruumi kujundamisele. Analoogsed seadused on paljudes lääneriikides, näiteks ka Soomes, kus isegi teede- ja sillaehitusest eraldatakse raha kunstile, nii et selle maa uutel teedel sõites võime teepervel näha suurejoonelisi skulptuure või maastikukunsti teoseid. Sellise seadusega lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga: tagatakse tööhõive kunstnikkonnale ning tõstetakse avaliku ruumi kvaliteeti, tõstes lisaks arhitekti ja inseneri tööle esile ka kunstnike loomingu. Justkui iseenesest jõuavad sedaviisi rahva hulka uuemad kunstivoolud, tagades masside mõistva suhtumise kunstiellu ja kunstnike ellu üldse, mis omakorda on vallandanud uute kohalike galeriide ning muuseumide rajamise buumi koos sellega kaasneva kunstituruga. Mis tahes Euroopa arenenud riigi lennujaama sisenemisel ootavad meid juba ühendustunnelites kunstiteosed ? vaadake aga, kui kõle on selles mõttes Tallinna lennujaam, raudteejaamast kõnelemata. Eestis luuakse välismaa disainerite abil ?oma märki?, mujal Euroopas tervitavad meid riikide väravates aga selle maa kunstnike teosed. Ja kui neid küllalt tundub olevat, kaasatakse avaliku ruumi kujundamisse veel ka teiste maade kunsti ja arhitektuuri tipptegijad. Tõsiasi on seegi, et minu 1990. aastate ainsad avalikku ruumi püstitatud kunstiteosed asuvad hoopis Soomes ning Vabaduse kella, ainsa selle kümnendi avaliku teose ehitamisega kaasnes meie valdavalt kollase mentaliteediga ajakirjanduse nõme ning asjatundmatu ilkumine. On tunne, et avalikke kunstiteoseid meil lausa ei taheta!

 

3

Eelöeldust tulenevalt polnud üllatus, et pidime kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali viimase jaotuse, 2,5 miljonist kohe 1 miljoni ära andma Tallinna ja Tartu Kunstimuuseumile, Kunstihoonele ning Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele, et need saaksid korraldada oma igapäevast näitusetegevust: osta fondidesse kaasaegset kunsti ja läbi viia rahvusvahelisi suurüritusi, finantseerides kõike seda, mida normaalses lääne demokraatlikus kultuurriigis teeb riik! Olin Kultuurkapitali asutamise juures, kus pidevalt rõhutati, et kultuuriministeeriumile peavad edasi jääma tema endised funktsioonid riiklike suurprojektide rahastamisel ning Kultuurkapitali stipendiume antakse ikka peaasjalikult üksikutele loojatele või loomingulistele rühmitustele. Ministeerium pidi jääma traditsioonide ülalpidajaks, kapital uute ideede ning ettevõtmiste toetajaks. Kujutati ette, et suurem rahakott on ikkagi ministeeriumi käes, kes annab kaunitele kunstidele peatoiduse, ning kapital lisab sinna oma pisku desserdiks. Tundub, et Eesti Vabariigi senine kultuuripoliitika on teiste kunstide osas seda liini ka hoidnud, ainult miskipärast on kõik visuaalse sfääriga seotud kunstid tõrjutud teisejärguliseks. Lisaks kunstile on tegelikult alafinantseeritud ka arhitektuur (saab rahast 3,4 protsenti) ning audiovisuaalne(kino) kunst (6,1 protsenti). Seda ajastul, mil maailmas on visuaalne kultuur juhtpositsioonil ning avaliku ruumi lahendused on saanud linnalise elukvaliteedi peamiseks näitajaks.

Arvan, et ka näitlejad, kirjanikud, heliloojad ja isegi rahvakunstnikud on meil kõik alafinantseeritud, üksikud rahvusvahelised tähed välja arvatud. Kõigil on raha vähe ja keegi tipptegijatestki ei saa kunagi mõelda sellise abimeeskonna pidamisele, nagu see on võimaldatud meie nimekatele sportlastele, kuigi oleme Kultuurkapitalis kõik sõbralikult koos. Spordi ja kaunite kunstide finantseerimise võrdlus ei kannata üldse mingit kriitikat. Kui palju kära on olnud näiteks kunstimuuseumi ehitamise ümber, kuigi see läheb maksma sama palju kui Tartu vangla, samas kui paljud spordihallid ning veekeskused on kerkinud poliitikute ja ärimeeste hõisete saatel. Muusikaakadeemia hoonegi kerkis vaid maestro Neeme Järvi ähvarduste saatel. Seepärast ei soovi ma siin sugugi teistele kaunitele kunstidele antud raha vähendamist, pigem lisanduvate summade, ülelaekumiste ja lisaeelarvete suunamist kõigepealt kujutavasse kunsti, see tähendab, kultuurile raha lisamist, eelistavalt kõigepealt kunstile, siis arhitektuurile ja restaureerimisele ning filmikunstile ? visuaalse keskkonna ning avaliku ruumi peamistele kujundajatele tänapäeval. See eeldaks kultuuriministeeriumi ametnikelt vajalikku analüüsi, kust selline suur ebakõla erinevate kunstide finantseerimine pärit on. See eeldaks ka heatahtlikumat suhtumist praegu vaeslapse ossa jäetud kunstidesse, sest kirjeldatud ebaproportsionaalsus on välja kujunenud uuel iseseisvusajal, viimasel kümnendil. Alguses olime ju kõik ilma rahata ning pinge Kultuurkapitali raha jaotamisel oli algaegadelgi küllaltki suur, aga mitte sugugi nii hullumeelne nagu nüüd.

Millest siis selline kunsti alahindamine? Leheruum ei võimalda pikemat analüüsi, ent ikkagi ei saa ma lahti mõttest, et oleme ka ise selles süüdi. Juba 1990. aastate algusest peale on mitmed kriitikud läbi aastate päevalehtedes, just rahvale suunatud väljaannetes, kunsti pidevalt alavääristanud, näitusi ning kunstisündmusi vastutustundetult halvustanud, üksikuid loojaid lausa mõnitanud, otsides vaid skandaali ning kuulutades pidevalt kunsti lõppu või tänavatõde, et igaüks võib olla kunstnik. Kui sellised sõnumid kunstnike mõttetust ning ebatervest tegevusest jõuavad massideni, jõuavad need sealt ka poliitikute ja ametnikeni, kes kunsti rahastavad. Pole siis ime, et lolluste eest raha ei anta!

 

4

Üks põhilisi argumente kunstimuuseumi ehitamise vastugi oli ju see, et Eestis üldse ei olegi tasemel kunsti, seda peaks hoopis Pariisi vaatama sõitma! Ometigi võib meie modernismis, näiteks Põhjamaadega võrreldes, leida palju sellist, mida seal polegi või on väga tagasihoidlikult ? näiteks konstruktivistlikku või metafüüsilist maalikunsti.

Pop-art tuli meile enne, kui see jõudis Soome. Nagu häppeningki, kui tuua vaid mõningaid näiteid. Põhjamaades puudub aga täielikult sots-art, nõukogudeaegne põrandaalune avangard jne. jne. Oma uuendusliku kunstiga on meil põhjust uhkustada ka lätlaste ja venelaste ees, leedulastest kõnelemata. Eesti kunstnikud pole saanud vähem rahvusvahelisi auhindu kui muusikud, meie kunstnike töid võib leida väga soliidsetes muuseumides ning neist on kirjutatud ka mitmetes välismaa tuntud uurijate raamatutes. Kui me ise vaid tahaksime seda kõike tunnistada, sest meie ?veri on paksem kui veri?. Arvan, et lähitulevikus toimuval kunstnike liidu kongressil oleks paljugi sel teemal arutada, mida me ise võime enda olukorra parandamiseks ära teha. Uppuja päästmine on uppuja enda asi?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming