Latte-vanemad ja lapse õnn

Eelarvamuste põrkumisest sotsiaalses ruumis

MELE PESTI

Kristi Grišakov tutvustab 5. veebruari Sirbis¹ Põhjamaade perede trendi valida väikestele lastele elupaigaks kesklinn ja arutleb, kuidas linnaplaneerimine neid aidata võiks. „Pika vanemapuhkuse puhul kardavad emad ja eriti isad eelkõige eraldatust, kesklinna jäämine tundub aga olevat võimalus säilitada vaimne tervis ja kontakt eelmise eluga,“ kirjutab Grišakov Soomes tehtud teadustöö põhjal. See on tänuväärt teemapüstitus meie iibemurest tiinel ajal.

Jätkuloos võtan teemaks inimese identiteedi muutumise seoses lapsevanema rolliga ja „lapse vajaduste“ universaliseerimise. Kultuurinormidest ja ametlikust poliitikast mõjutatud ootused, mis vormivad väga erinevad isiksused homogeenseks massiks, võivad noore vanema elukvaliteeti halvendada või potentsiaalse vanema lapsesaamisest lausa eemale hirmutada.

Kodune lõks

Eesti helde vanemahüvitiste süsteem sunnib ühe vanema, tavaliselt ema, pikaks ajaks koju jääma. Hoolimata paljudest ilmsetest plussidest, nähakse sotsiaalpoliitika-alases kirjanduses sellise struktuuriga toetuses ka ohte: pikk kodusolek võib osutuda veel pikemas plaanis lõksuks.² See lõks varitseb kindlasti ka Eestis, kus naised sisuliselt ostetakse pooleteiseks aastaks tööturult välja, kusjuures märkamata jäetakse tööturule naasmisega seotud eri laadi raskused. Ühene hüvitise sidumine palgaga ahvatleb ka jokkskeeme genereerima: Eestis on levinud nii fiktiivne kõrge palk sünnitamiseelsel aastal kui ka sünnituse varem esilekutsumine soodsama finantslahenduse nimel.³

Hüvitise saamise ajal karistatakse rahaliselt neid, kes suudavad ja soovivad lapsekasvatamise kõrvalt veidi tööd teha, olgu siis professionaalsuse ja vaimuteravuse säilitamiseks või finantsseisu parandamiseks, kuid ei soovi luua oma firmat. Selline binaarne süsteem (oled kas sada protsenti lapsevanem või sada protsenti professionaal) on ajale jalgu jäänud. Paljud inimesed elavad märksa nüansirikkamat elu, sidudes vanemapuhkuse aja osakoormusega, vabakutselise töö või mõne muu projektiga. Lahendus peitub süsteemi paindlikumaks muutmises ja noorte vanemate osalise tööajaga töötamise toetamises.

Ütle mulle, kus sa elad …

Selline lapsevanema sundvaliku ette panemine (täiskohaga lapsevanem või tööinimene) tekitab ettekujutuse homogeensest vanemate massist, väljendub aga ka noore pere elukohaga seotud ootustes. Grišakov kirjeldab eelviidatud artiklis, kuidas modernistliku linnaplaneerimisega hakati 1950. aastatel suunama lastega peresid eeslinna, kuhu isa ilmub vaid õhtuti ja nädalavahetuseti. „Modernistlik mõtteviis, et lapse­saamisele peab perekonnas järgnema autoost ja eramaja rahulikus rohelises piirkonnas, on visa kaduma,“ lisab ta.

Tõsi, ka oma tutvusringkonda jälgides on mul tekkinud tunne, et sünnitusosakondades jagatakse vist autosid, sest seni ühissõidukeid eelistanud sõprade kodudesse ilmus lapsega üsna samal ajal ka neljarattaline pereliige. Ja eks autota elu ongi raske riigis, kus nüüdisaegse transpordisüsteemi väljaarendamise arvelt investeeritakse jätkuvalt asfalti. Selge see, et väike riik ei jaksa korraga ülal hoida imelises korras teid ja moodsat ühistransporti, vähe on aga räägitud nende kahe valikuvõimaluse psühholoogilistest ja sotsiaalsetest kaasnähtudest. Igal õhtul äärelinnadesse vuravad pere­autod on kui steriilsed konservid, kus kehtib oma mikromaailm ja empaatiat ülejäänud maailma vastu võib väheks jääda. Alati vaid autoga sõidutatav laps ei näe suvalisi teistsuguseid inimesi ega harjugi erinevustega.

Sellise kapseldumise vastu võib aidata elupaik kas kesklinnas või mõnes muus linnaosas, kus tänavatel on veel elu ja saab liikuda jala, ratta või ühissõidukitega või neid võimalusi mugavalt kombineerida. Noorele perele olulised rohealad, lapsevankrile sobivad teed, mugav ühistransport jms peaksid olema igas Eesti linnas prioriteet, et saada juurde tööealist elanikkonda, väärt maksumaksjaid.

„Latte-vanemate“ artiklist ainest saanud raadiosaates „Vasar“⁴ käsitleti peamiselt just elukoha valiku küsimust. Artikli autori mõtted jäid veidi valjuhäälsemate saatejuhtide Peeter Helme ja Mihkel Kunnuse räägitu varju, nood kordasid üle aga just nimelt neid stereotüüpe, mis on põhjustanud vajaduse laste linnas kasvatamine rehabiliteerida.

„Kui lapsed ei saa muru peal paterdada ja natuke mulda suhu toppida, siis see on nende immuunsüsteemile väga halb, sellega on seotud linnaühiskondade haigus ehk allergiad,“ teatas saates Kunnus. Ja juhatas peatselt jutu sujuvalt Tammsaare väärtusilma, kus maal leiti igale lapsele oma funktsioon.

Tihti ongi lastel maal või ka suure aiaga äärelinnas tore kasvada. Väikese isiksuse arenguks oluline töökasvatus võib olla maaperes sujuvam kui linnas. Aga – igaühele oma. Nii väga kui me ka tahame oma võsukestele parimat, ei saa me lapsi maale omapäi mulda sonkima ja immuunsüsteemi tugevdama jätta, vanemad peaksid ilmselt ikka läheduses viibima. Kui maaelu on tõesti ka XXI sajandil õnneliku lapsepõlve mõõdupuu, siis peaksid vanemadki rasedustestil kaht triipu nähes asjad pakkima, linnakodu Airbnb vahendusel turistidele jätma ja esivanemate taludesse pöörduma. Aga see ei ole ju enamikul juhtudel kuigi realistlik. Kui me jääme korrutama, et ainus hea kasvukeskkond lastele on maa, siis võivad meie rahvuslased kõlavalt välja hüütud kahe miljoni (ja peatselt ka ühe miljoni) eestlase eesmärgi küll heaga unustada.

Kunnus tsiteerib samas „Vasara“ saates Oswald Spengleri tähelepanekut, et suurpere isa linnas on karikatuur. Ma ütleksin pigem, et tänapäeval näib inimene (sõltumata laste olemasolust ja arvust) karikatuurne siis, kui ta ponnistab pealesurutud väärtusi järgides elada talle sobimatus keskkonnas. Kujutlege vaid, kui Õunpuu filmis „Roukli“ maal ellujäämisharjutusi tegevatel kultuuri­inimestel olnuks neli-viis põngerjat kaasas. Idüllist oleks siin asi kaugel olnud, pigem oleks tegu düstoopiaga.

Äärelinna latte?

Võimetuses näha õnneliku lapsepõlve potentsiaali mujal kui vaid maal, käed mullas, kajab vastu unistus vana hea esimese vabariigi aegsetest väärtustest. Modernistlikuma mõttelaadiga inimesed projitseerivad selle ideaalmudeli äärelinna, kus maaelu elemendid on suuremast porist puhtaks rapsitud ja tõstetud autosõidu kaugusele pereisa kontorist. Kolmas ja tundub, et tänapäeval üha suuremale hulgale ahvatlev võimalus on muuta kesklinn või mõni muu linnaliste väärtustega asum peresõbralikuks, et nii emad kui ka isad saaksid osaleda laste kasvatamises ning endale sobivas mahus töises, ühiskondlikus, kultuurilises ja sotsiaalses elus.

Kui esmapilgul tundub, et kesklinna ja äärelinna eristamine on Eestis võimalik vaid Tallinnas, mööndustega ehk ka Tartus,⁵ siis tegelikult on ka palju väiksemates linnades need erinevused selgelt olemas. Isegi kui keskplatsilt jõuab kümne minutiga kiire kõnniga linna serva ja veel viiega loodusesse, ei tähenda see sugugi, et selle kiirkõnni trajektoori otstes ühtviisi elataks. Asi pole mitte geograafilises kauguses, vaid elustiilis. Ja pealegi – mida väiksem linn, seda pikemaks võivad selle elanikud distantsi enda peas mõelda. Pole haruldane, kui väikelinnas ei võeta omaks mõnd keskplatsist ühe-kahe kvartali kaugusel avatud poodi või kohvikut, sest see olevat „linnast liiga kaugel“.

Nii saab ka kõvasti alla saja tuhande elanikuga väikelinnas elada nii latte-vanema kui ka koduse kummelitee-emme elu, variante on märksa enamgi. Mind on alati hämmastanud, kui lapsevanemaid peetakse homogeenseks seltskonnaks, kes peaks käituma, mõtlema ja olema ühtmoodi, lähtuma vaid ühest uuest identiteeditähistajast, vanemsusest. Justkui varasemad tähistajad nagu kirjanik, (elu)kunstnik, kassapidaja, tudeng, keskastme juht või näiteks beib, nohik või rebell lahustuksid sünnitusosakonnas ära ja järele jääks, vähemalt paariks aastaks, puhas Ema või Isa. Eriti intensiivselt esineb sellist identiteedi sundlahustamist muidugi vastavas kirjanduses. Toon radikaalse näite Perekooli foorumist: küsimusele „Kas lapse uneajal te koristate või vaatate televiisorit?“ hakkasid kümned emad usinalt kahe valikvastuse plusse-miinuseid arutama, selmet mõnd alternatiivi märgata. Kui juba Ema, siis olgu eksistentsiaalne valik tolmuhari või Kanal 2.

Tegelikult pole inimesed, isegi lapsevanemad, sugugi ühesugused. Ka ühe inimese identiteedis põimuvad erinevad tahud. Kui kultuurinormide ja poliitikaga suunatakse noori vanemaid neist osa maha suruma, on kahju nii psühholoogiline kui ka sotsiaalne. Näiteks on lõpuks ometi probleemina tõstatunud palgalõhe päris kindlasti seotud nii meie paindlikkuseta hüvitissüsteemi kui ka emasid lapsekasvatuses isale eelistava kultuurinormiga. Ka need emad, kellele pooleteiseks või kolmeks aastaks või ka terveks eluks koduperenaisena kojujäämine psühholoogiliselt tõepoolest sobib ja kes ei unistagi sotsiaalsemast latte-vanema rollist, ei kaotaks midagi, kui lihtsustataks lapsevanema osaajaga töötamise võimalusi ning linnaruumis koos lapsega tegutsemist ja liikumist.

Lapse vajadused

Ja nüüd peamise vastuargumendi juurde, mida kuulen oma artikli taustal juba valjult kajavat: aga lapsele on ju ometi parem … (kolme punkti asemele käib kas: maal kasvamine, emaga kahekesi kolm aastat kodus olemine vms). Ei tasuks nii egoistlik linnavurle olla ja elustiilist või sotsiaalsest sidususest jahvatada, kui oled juba ema. Laps on tähtsaim!

Jah, nõus, ongi tähtsaim, aga laste vajaduste esikohale seadmise retoorikat kasutatakse hirmus tihti muu väljavabandamiseks. Tunnen peret, kes kolis väikelapsega maale, sest „talle nii meeldib omaette õues joosta ja mullas sonkida“. Kui nad paar kuud hiljem maaelus pettununa Tallinna kesklinna tagasi kolisid, kõlas põhjendus „laps vajab sõpru, maal on nii igav kasvada“. Usun, et mõlemal korral tehti elutähtis otsus ikkagi vanemate eelistuste ja vajaduste järgi – ja see ongi normaalne.

Toon laste vajaduste relatiivsuse kohta kaks näidet, ühe isikliku ja ühe uuringutepõhise. Veetsin eelmisel talvel palju aega oma kaheaastasega Portugalis Portos. Kui järjekordsel argipäeval rongiga randa mängima sõitsime, tabas meid, nagu alati, hämmingus pilkude kaskaad. Kuni proua vastaspingil andis kuju vaguni lae all hõljuvale hiiglaslikule küsimärgile: „Aga mis teil ometi juhtus, miks ta lasteaias pole?“ Selgitasin, kuidas oskasin: oleme välismaalased, pole lasteaiakohta, ja pealegi, tore ju kaheaastasega kodus olla, minu kodumaal on see tavaline … „Vaene, vaene laps!“ Ja nüüd kõlas juba mitmehäälne sisendusjõuline vastus: „Ta ju vajab oma­suguste seltskonda! Nii hirmus, kui laps on pikalt kodus, nii jäävad lapse sotsiaalsed oskused täiesti kängu!“ See ei jäänud Portugalis ainsaks korraks, kui pidin võhivõõrastelt seesuguse sisuga loengut kuulma.

Teine näide „laste vajaduste“ kultuuri­sõltelisusest on seotud sooga. Rootsis ja Norras ei kipu isad sugugi oma vanemapuhkust täiel määral realiseerima, peaaegu iga mees küll kasutab seda, aga kiirustab ikka peatselt tööle tagasi. Sellest hoolimata vastasid nii emad kui ka isad küsitluses⁶ sada protsenti ühtemoodi: isapuhkus on väga hea idee, millest kõik võidavad. Ja nüüd kõige huvitavam nüanss: isa beebiga kojujäämist ei põhjendanud nad sugugi sugude võrdsusega, mis oli ilmselt isapuhkuse algne põhjendus, vaid hoopis lapse vajadustega. Kui laps näeb enda juures sünnist saati kaht vanemat ning isa panus ei piirdu pangaarve kasvatamise ja nädalavahetusel lapse hüpitamisega, on pere ning lapse hoituse ja armastatuse tunne märksa tugevam, usuvad mõlemast soost Rootsi ja Norra vanemad.

Eestis on sugude kodusesse töö­jaotusesse suhtumise palett kirevam, aga üsna laialdaselt on tänini levinud bioloogiline essentsialism, uskumus, et väikelaps vajab ema mitu korda rohkem kui isa, seda esiteks juba imetamise tõttu, aga ka teistes rollides.⁷ Imetamist ei taha keegi emadelt võtta, aga sellegi saab korraldada nii, et ka tema saab vähemalt osaajaga töötada, kui ta ise tahab, kui lapse isa või mõni teine hooldaja seda tahab ja avalik arvamus ning poliitika seda toetab. Tihti tugevnevad lapse sünniga sidemed vanavanematega, seegi tugevdab sotsiaalset sidusust ja aitab väärtustel ajas edasi kanduda.

Kokkuvõtteks

Nagu Kristi Grišakov väga õigesti märgib, toovad ebarealistlikud ootused kaasa potentsiaalsete vanemate stressi, sest vanemaroll tähendab juba nagunii suurt muutust. Ühelt poolt võib selline foon väljenduda isegi iibe languses, aga vähendab ka sotsiaalset sidusust.

Laste vajaduste ainutähtsustamine avalikus retoorikaks ei ole hea tee kõigile peredele toimivate lahenduste leidmiseks. Laste vajadusi tõlgendatakse kultuuriti väga erinevalt, pidades enda arusaamu universaalseiks. Pealegi muudavad pikemalt kehtivad normid või hüvitiste süsteem ning neist tulenev tugevalt inimeste uskumusi selles osas, mis on lastele parim. Peale lapse õnne peaks silmas pidama ka vanemate heaolu, päris kindlasti kandub see ka lastele üle.

1 Kristi Grišakov, Latte-vanemad ehk Lastekasvatamise võimalikkusest kesklinnas. – Sirp 5. II 2016.

2 Vt T. Fitzpatricku, H. Kwoni, J. Midgley ja G. Pascalli raamatu „International Encyclopedia of Social Policy“ peatükki „The Poverty Trap“ (lk 1059–1061).

3 Kui kahe lapse sünni vahele jääb vähem kui 30 kuud, siis arvestatakse hüvitist esimese sünnituse eelse palga alusel, mis on tavaliselt märksa suurem kui väikelapse kasvatamise ajal saadud tulu. Sellega seoses on Eestis levinud järgmise lapse sünni täpne ajastamine 30 kuu sisse, kui vaja, siis ka loodusele vastu astudes ja sündi esile kutsudes.

4 http://vikerraadio.err.ee/v/vasar/saated/b5163609-191a-4f55-99b4-c799875e05b8/vasar-latte-vanemad-ja-tegevused-linnaruumis

5 „See on ikka puhtalt Tallinna teema. Juba Tartus ei pea sa kuigi kaugele minema, et mudas püherdada“. Peeter Helme, „Vasar“, 5. II 2016.

6 Christina Bergqvist, Steven Saxonberg, Nursing mothers and „latte pappas“ on parental leave. The interplay between family policies and cultural values in Norway and Sweden. 2013. http://www.asszisztencia.hu/casm2/upload/111/A-0072.pdf

7 Näiteid leiab ohtralt eri sfääridest. Vt nt: Lapsega haiglasse läinud isa tekitas hämmeldust. – Postimees 20. II 2016, lk 9.