Mängiv keskaeg

Linda Kaljundi

Johan Huizinga, Keskaja sügis. Uurimus 14.-15. sajandi elu- ja mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Tõlkinud Mati Sirkel. Varrak, 2007. 413 lk. Johan Huizinga „Keskaja sügise” äsjane eesti keelde ilmumine pakub tänuväärset jätku viimastel aastatel siinmail trüki- ja tõlkevalgust näinud kultuuriajaloo pioneeride plejaadi teostele: Jacob Burckhardti „Itaalia renessansikultuurile” (2003), Norbert Eliase „Tsiviliseerumisprotsessile” (2005, 2007) ning Huizinga enese „Mängivale inimesele” (Akadeemia” 1992, raamatuna 2004). Nõnda näikse eesti publik uue kultuuriajaloo lätete osas praegu olevat õnnelikumas seisus kui kunagi varem – ning senisest paremaid võimalusi sellega suhestumiseks pakub ka Peter Burke’i nii kultuuriajaloo juuri kui tänast seisu vaagiv „Kultuuride kohtumine”, mis ilmus samuti sel aastal.

Alustuseks tulebki ühtlasi märkida, et juba selle teksti tõlkimine on iseenesest aukartust äratav saavutus – Mati Sirklil on see „Mängiva inimese” järel juba teine Huizinga eestindus. „Keskaja sügise” kirevast tõlke- ja editsiooniloost võiks aga kahtlemata kirjutada omaette raamatu. Ühelt poolt mängib selle raamatu puhul erakordselt suurt rolli mitmekihiline stiil, mis seab endale sihi vahendada lugejalegi autori kaemuslikke kogemusi keskaegsete tekstide lugemisel, aga kätkeb endas ka XIX sajandi sümbolismi mõjutusi.  Keelenüansside olulisust Huizinga tõlgendamisel peegeldavad kas või lõputud vaidlused „Keskaja sügise” ingliskeelsete tõlgete üle. Teisalt aga on tähenduslik seegi, et selle teksti puhul lõplik versioon puudubki: autori eluajal ilmus mitmeid täiendatud ja parandatud „Keskaja sügise” trükke ning nõnda on ka uustrükkide ja tõlgete aluseks olnud mitmed versioonid (eestikeelse puhul teine trükk).

Mängu, allakäigu ja teiste „dekadentlike” teemadega tegelenud Huizinga on alati olnud võrdlemisi kultuslik autor ning just see renomee on teda saatnud ka Eestis juba 1960.-70. aastatest, nagu on hiljuti meenutanud Jaan Kaplinski (Areen, 8. IX 2007). Kummatigi aga oleks ekslik vaadelda „Keskaja sügist”, mida autori kolleegid küll tõepoolest hüsteerilisekski sarjasid, toonaste intellektuaalsete arengutendentside vooluveest täiesti eraldi seisva suure erandina. Omas ajas polnud Huizinga mitte ainult erakordselt produktiivne autor, kelle sulest on ilmunud rohkelt nii esseesid-artikleid kui raamatuid (mille teemade ring ulatub moodsast Ameerikast Rotterdami Erasmuseni) või tuntud avalik intellektuaal, vaid samuti innustunud kultuuriajaloo teoreetik. Nii tema vaateid kultuuriajaloo uurimise ja reviiride laiendamise osas kui suhteid tema kaasajal humanitaar- ja sotsiaalteadustes ilma tegevate uuendustega võtab valgustada ka Marek Tamme põhjalik järelsõna. Huizinga „Keskaja sügist” võiks pidada isegi omamoodi sillapeaks, mis on sündinud veel elavas dialoogis ja vaidluseski toonase klassikalise kultuurilooga (esmajoones Jacob Burckhardtiga). Teiselt poolt suhestub „Keskaja sügis” juba  toona kiiresti arenenud antropoloogia, sotsioloogia ja religioonipsühholoogiaga.

Eelkõige kujutab see endast aga vastuhakku positivistlikule ja „teaduslikule” ajaloo-uurimusele, mis oli XIX sajandi teiseks pooleks kultuuriajaloo marginaliseerinud. „Keskaja sügisega” ei kirjuta Huizinga kindlasti poliitiliste ja sõjaliste sündmuste ega ka klassikalist majandus- ja sotsiaalajalugu, vaid kuulutab: „kultuuriajalool on niisama palju tegu unelmatega ilus ja ülla elu illusiooniga kui rahvastiku arvu ja maksudega.” Ja tõmbab samas teravmeelse paralleeli kaasajaga: „Mõni hilisem uurija, kes uurib tänapäeva ühiskonda pankade ja liikluse kasvu, poliitiliste ja sõjaliste konfliktide põhjal, võib oma uurimuse lõpul öelda; muusikast panin ma väga vähe tähele, nähtavasti polnud ta sel ajal kultuurile eriti tähtis” (lk 99). Nõnda peavadki teda õigusega oma pioneeriks mitmed kultuuriajaloo valdkonnad (mentaliteediajalugu, kultuuriantropoloogia), mis kuulutavad samuti „triviaalsete asjade” tähtsust. Samavõrd võib aga ka medievistika puhul tõdeda, et kuigi Huizinga seisukohtade ümberlükkamisele on praeguseks pühendatud juba loendamatult palju aega ja täheruumi, sai sellest keskaja allakäiku kirjeldanud teosest peale uue kultuuriajaloo ka medievistika kevadekuulutaja, mis mõjutab siiani märgatavalt keskaja kultuuriajaloo, rüütelluse, usuelu, visuaalkultuuri jne uurimist.

 

Maailm, mis ei tõota paremaid asju

Kummatigi tegi see keeleteadlase haridusega mees, kelle väitekiri käsitles  narri-triksteri kuju vanaindia kirjanduses, keskaja poole pöördudes oma ainesega mitu kübaratrikki. Sõja järel, 1919. aastal ilmunud „Keskaja sügis” on, nagu alapealkirigi kuulutab, uurimus XIV-XV sajandi elu- ja mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Vastupidiselt senisele burckhardtlikule nägemusele ei tõlgenda Huizinga seda aga mitte uue ajastu – renessansi – alguse, vaid keskaja lõpuna. Hiljem jõudis Huizinga allakäigu ja languse poeetika rõhutamist pealkirja „sügise” metafooris isegi kahetseda, nähes, kui varmalt tema teost seostati Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäiguga” (1918, 1922), mida ta oli lugenud küll alles pärast „Keskaja sügise” valmimist. Siiski peitub selle taga sügavam vastuhakk ajaloo perioodideks jaotamisele ja ka senisele renessansi kontseptsioonile: Huizinga ei väida mitte ainult, et keskaja vaim ilmutab ennast renessansis märksa sügavamalt, kui meile meeldiks mõelda, vaid et keskaja ja renessansi vahele eraldusjoont tõmmates oleme me ühtlasi tõstnud meile modernsena näivate nähtuste juured renessanssi ning pagendanud muu mugavalt silma alt ära keskaega.

„Keskaja sügise” keskse teema, hiliskeskaegse inimese reaktsiooni toonasele pimedale, aga ühtlasi kirglikumale maailmale, mis toimub läbi selle rüütamise mängu ja rituaali rüppe, on võetud kõige ilmekamalt kokku teose alguses. „Kui maailm oli veel viis sajandit noorem, oli kõigil inimeste elusündmustel palju teravamate piirjoontega väline vorm kui praegu. Mure ja rõõmu, õnnetuse ja õnne vahel paistis olevat suurem vahemaa, kui see meile tundub; kõigele kogetule oli omane see otsesus ja absoluutsus, mis on veel praegugi man laste rõõmul ja murel. Iga sündmust, iga tegu ümbritsesid väljakujunenud ja väljendusrikkad vormid” (lk 11).

Lähtudes eeldusest, et igatsus parema maailma järele on universaalne, lahendused aga ajastuspetsiifilised (maailmast eemale pöördumine, selle parandamine või unistustesse põgenemine), väidab Huizinga, et kuna  keskajal ei olnud maailmast pagemine enam võimalik, selle reformimine aga polnud veel võimalik (ega saanudki võimalikuks enne XVIII-XIX sajandit), siis valis XIV-XV sajandi Euroopa unistusse pagemise. Varjamatult peitub autori enese ideaalne eluvorm ent maailma parendamises, mis loob „lähedasima ja pidevaima kontakti elutöö ja ideaali vahel” (lk 43). Kindlasti võiks küsida, kuivõrd õigustatud on kõrvutada keskaegse inimese arusaama eneseteostusest ühe tegusa moodsa aja hollandlase omaga, aga sellest ehk olulisemgi on hoomata, et just Huizinga nukras vaates ajastule, mil „inimestel puudus kindel tahe maailma paremaks teha” ja ka „maailm ise ei tõotanud paremaid asju” (lk 42), peitub oluline võti tema lähenemisviisi mõistmiseks. Just see pinge tegelikkuse ja unistuse vahel, mis kaob alles tegusa olemasolu puhul, kannustab Huizinga sõnutsi keskaegseid burgunde looma oma fiktsionaalset maailma. Igatsus kaunima maailma järele leiab endale väljundi elu kaunistamises „ideaali vormidega” ja kunstvalgusega: „Pinge eluvormi ja tegelikkuse vahel on tavatult suur; valgus on võlts ja ere” (lk 44). Nõnda seabki „Keskaja sügis” endale sihiks kaardistada just seda unistustemaailma, mis pidi pakkuma aseainet võimalusele ühiskonnavorme ümber kujundada: rüütellusele, armastusele, religioonile, Van Eyckide jt kunstile ja õukonnakultuurile.

Raamatu algus annab lugejale aga ühtlasi võtme selle maailma analüüsimise meetodi kohta, kuulutades, et „Siin on üritatud kirjeldada elu- ja mõttevorme. Tabada olulist sisu, mida need vormid kätkesid” (lk 10). Ühelt poolt seostub see toona paljude humanitaarteadlaste meeli vallanud morfoloogiaga, teiselt poolt aga ei saa unustada  Huizinga enda nägemust „ajaloolisest aimust ehk tundmusest”, kus mängivad olulist rolli psühholoogia ja isiklik kaemus, aga ka esteetika ja ühtlasi võime ajalugu visuaalselt ette kujutada. (Selles valguses võib pidada omajagugi kõnekaks, et Huizinga huvi hiliskeskaja vastu sai alguse just performatiivse ja visuaalse kaudu: sajandivahetusel nähtud rüütliturniiride taaslavastustest ja Madalmaade maalikunsti näitustest.) Seesugune ilmutuslikki mineviku- ja tõlgendushorisondi kokkusulamine eristab Huizinga vaadet muidugi paljuski praegusest teksti- ja diskursusekriitilisest ajalookirjutusest, aga ka kultuuriteooriast üldisemalt, mis otsib üha vähem vormi ja kultuurilise praktika taha peidetud sisu. Samavõrd võib aga alla kirjutada tõdemusele, et kui ka Huizinga igale lausele võiks esitada vastuväite, siis ei vähendaks see sugugi tema käsitluse visionaarsust ja mõjukust, mille toob esile juba seegi, et just kolm Huizinga käsitlust raamistavat teemat (tundmuste ja tajude, mängu ja rituaalide ning hirmu ajalugu) on tõusnud ajalookäsitluses taas tähelepanu keskmesse.

 

Tundmuste ja tajude ajalugu

Huizinga huvi aistingute ja tundmuste ajaloo vastu ulatub tagasi juba tema õpinguaegadesse, mil ta kavatses esialgu oma väitekirja kirjutada valguse ja helide tajumisest. Ometi realiseerus see huvi alles „Keskaja sügises”, misjärel on Huizinga avaldanud suurt mõju nii mentaliteediajaloolaste huvile ajaloolise psühholoogia vastu kui Norbert Eliase „tsiviliseerumisprotsessi” käsitlusele. Sarnaselt Huizingaga võtab ta postuleerida tundmuste kontrolli puudumist keskajal, et seejärel juba vaagida selle järkjärgulist tugevnemist.

Võiks isegi väita, et Huizinga hiliskeskaja ühiskonna ja kultuuri käsitlus tuginebki suuresti tema nägemusele toonaste tundmuste ja tajude ajaloost. Ühel pool seisab siin vägivaldne maailm, mille karmus on kätketud juba selle materiaalsesse kultuuri:  „Haigus erines tugevamini tervisest, talve lõikav külm ja kõhedusttekitav pimedus olid olulisemad hädad” (lk 11). Ent lapsekingades on tema nägemuses ka toonane „veel täiesti tasakaalutu inimene”, kellele on omane lapselik erutuvus ja pime kirg, „mis kõikjal elu hõõgustas”, aga ka sama tugev meeleliigutus – sõnaga, „tänapäeva inimene ei kujuta ette keskaegse meelelaadi ohjeldamatut ekstravagantsust ja süttivust” (lk 23). Kired kaaluvad üles kaalutlused ka riigivalitsemisel, kus „poliitika pole veel täienisti bürokraatia ja protokolli piiridesse pitsitatud”. Enamgi veel, Huizinga ei seo toonaseid tavasid ja tundeelu mitte ainult hingenooruse, vaid ka veelgi varasemate, primitiivsete kultuurielementidega, mille vorme ja riitusi ta näeb peegelduvat keskaja surma-, võitlus- ja armurituaalides.

Sõnaga, „elu on mitmeski mõttes veel muinasjutu värvi” (lk 18), kuulutab Huizinga. Ja seda ta kahtlemata on, sest see on suuresti luule ja kunsti, rahvalaulu ja rüütliromaani maailm, mis meile siit vastu vaatab. Ning autori värviküllase visuaalkultuurist laenatud sõnavara taga aimub ohtralt ka Van Eyckide maalide kirevaid toone. Kuigi viimastel aegadel on tundmuste ajalugu tõepoolest taas tähelepanu keskpunkti tõusnud, painab seda aga siiani üks ületamatuna näiv probleem: mil määral saame me uurida mineviku emotsioone, kui need on paratamatult kirjalikes ja visuaalsetes allikates vahendatud. Ning just keskaeg moodustab tundmuste ajaloos ühe kõige keerulisema perioodi, mille kohta on tuntud ameerika ajaloolane Caroline Walker Bynum ilmekalt tõdenud, et „keskaja inimeste puhul on äärmiselt raske määratleda isegi nende isiksuste kõige põhilisemaid iseloomujooni”. Üheks võimaluseks nende tõlgenduslike probleemide ületamisel võikski aga olla pilgu pööramine nende tundeavalduste sügava sisu püüdmise asemel just nende visuaalsete, kirjalike kui rituaalsete representatsioonide poole.

Seda teed Huizinga tegelikult ka suuresti läheb, asudes kirjeldama seda tooruse ja kommete dihhotoomiat, kus iga rõõmu- ja kurbuseväljendus, „kõik suhtlemise spontaansed õrnused on hoolikalt formaliseeritud”. Ent erinevalt Eliase arvamusest tundmuste kontrolli tugevnemise kohta varauus- ja uusaegses Euroopas ei käsita Huizinga seda mitte pelgalt tundmuse kängitsemisena, vaid ühtlasi nende kadreerimisena kunsti ja mängu. „Kirglik ja vägivaldne vaim, karm ja ühtaegu nutune, pidevalt kõikumas maailma pärast tuntava meeleheite ja maailma kirevas ilus nautlemise vahel, ei suutnud eksisteerida ilma kõige rangemate eluvormideta. Oli hädavajalik hoida emotsioone kokkulepitud vormide kindlas raamis – sel moel oli kooselu vähemalt reeglistatud. Nii muutusid omaenda ja teiste elusündmused kauniks vaatemänguks vaimule, kunstvalguse käes nauditi kannatuse ja õnne pateetilist lavastust. Puhtaks tundeväljenduseks puuduvad veel vahendid; üksnes esteetilisel kujul võib tundmus saavutada väljendusjõu kõrge määra, mille järele aeg karjub” (lk 56). Nõnda kujutab „Keskaja sügis” endast omalaadset „emotsioonide esteetikat”, mis käsitleb õukondlikke kombeid, kunsti ja kirjandust, religioosset vagadust ja rüütellust kui tundmuste kontrolli ja mõtestamise erinevaid vorme.

 

Kultuuri mänguelement

„Mängiva inimese” autori puhul muidugi ei üllata, et see kire ja vormi ühendus leiab mõtestamist just mängu märksõna läbi. „Keskaja sügis”, kus vaadeldud rüütellust, õukonda, tseremooniaid ja kunsti kui „ilusa elu suurt mängu”, pakubki võimaluse tutvuda Huizinga hilisema „kultuuri mänguelemendi määratlemise katse” eellooga („Homo ludens” ilmus 1938. aastal). „Nad viivad tegeliku elu draama valda ja panevad talle koturnid jalga” (lk 58), kuulutab Huizinga ja asub vaagima keskaegse inimese „katset unistust mängida”. Esmajoones on muidugi õukond see keskkond, kus eluvormid saavad areneda ilusaks ja ülendavaks mänguks, tseremooniateks ja rituaalideks, aga ka kurbmängudeks ja maskiballideks, lauakommeteks ja viisakuseks. „Õukond on see vald, kus võib täielikult välja areneda eluvormi esteetika” (lk 46).

Siingi võib vaid imetleda Huizinga oskust tõstatada läbi aegade olulisena kõlavaid teemasid; hiljem on just õukonna rolli tundmuste kontrolli arengus põhjalikult analüüsinud Norbert Elias nii oma „Tsiviliseerumisprotsessis” kui „Õukonnaühiskonnas” („Die höfische Gesellschaft”, valminud 1930. aastatel, ilmunud 1969). Ent ka viimastel aastatel on rituaalide ja žestide, aga laiemaltki performatiivsuse ajalugu taas jõuliselt esile kerkinud. Nüüd aga juba laienenuna: kus ei piirduta pelgalt selgelt rituaalse-tseremoniaalse ja stseneeritud sfääriga, vaid seda on laiendatud kogu inimkäitumisele, mida ka argisfääris tõlgendatakse suuresti just „õpitud käitumisena”. Siinkohal on muuhulgas ühe huvitava tõlgenduse pakkunud Juri Lotman, osutades, et XVIII-XIX sajandi aadelkond ja kodanlus kujundavad oma isiklikku käitumist, igapäevast kõnetarvitust ja lõppkokkuvõttes elusaatust paljuski kirjanduslike ja lavaeeskujude järgi. Seda „elukunsti” on ta vaaginud eesti keeleski ilmunud teoses „Vestlusi vene kultuurist” (2003, 2006).

Huizinga tõlgenduses saadab seda mängu aga terav, dramaatiline pagemise moment, see ei ole uusaegsete kodanlaste habituaalne, rahulik elukunst, vaid dramaatiline vastasseis nii oma vägivaldse ajastu kui iseenda taltsutamata tungidega. „Kõik need kaunid vormid omandavad liigutava varjundi kui mõelda, et nad tärkavad metsiku ja kirgliku sugupõlve tõsisest võitlusest omaenda kõrkuse ja vihaga. … Ikka ja jälle murrab kaunistatud vormidest läbi äge toorus” (lk 53). Vormi ja tegelikkuse vahel valitseb vastuolu: „tegelik elu polnud küllalt ilus, oli karm, julm ja kuri; … kuid hing oli seda [ideaaliihalust] täis, seda taheti läbi elada ja loodi endale ilusam elu kallihinnalises mängus” (lk 87).

Hirm ja segadus

Niisiis sünnib mängu ilu vastandusest tegelikkusega, mis on äge, karm ja julm. „Vihkamise ja vägivalla tuli lõõmab kõrgele, ülekohus on vägev, kurat varjutab oma mustade tiibadega sünget maailma” (lk 35).  Just sellest vägivallast ja hirmust saab Huizinga teose raamistik, selle retooriline ja dramaatiline alus, mis loob fooni ka tema kunsti- ja mängukäsitlusele: „Tolle elu päevapoolelt on väga vähe meieni jõudnud. Paistab nii, nagu pagenuks 15. sajandi lahke leebus ja hingerõõm tema maalikunsti ja kristalliseerunuks selle sajandi õilsa muusika läbipaistvas puhtuses. … Sest kõikjal peale kunstivalla valitseb pimedus” (lk 31).

Selle „hirmu ajalooga” seoses (ja seegi on teema, mille uuest tõusust annavad märku mitmed viimastel aastatel ilmunud monograafiad) võiks aga lõpetuseks osutada veel ühele huvitavale paralleelile ühe teise, ent kena kokkusattumusena samuti tänavu ilmunud Juri Lotmani teosega „Hirm ja segadus”. Kuigi Huizinga (primitiivse) keskaja inimese käsitlus tugineb arusaamale, et ta tajub maailma vahetult, mitte ei konstrueeri seda, siis võiksime kummatigi küsida, mil määral on kroonikatest vastu vaatava vägivalla näol tegemist eri ihalustest ja huvidest kantud representatsioonide ning stereotüüpidega. Juri Lotman on huviväärselt osutanud, et kui ühiskonda ähvardab mingi reaalne oht, siis on ohu allikas selge ning hirmul on reaalne adressaat ja objekt. Ent kui ühiskond on haaratud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad ta enese eest varjatuks, siis sellises olukorras „mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu” (nagu näiteks varauusaegse nõiajahi puhul).

Millega on meil aga tegemist Huizinga keskaegsete inimeste hirmu puhul? Ehkki Huizinga tõdeb, et „tegelikkus on igal ajal halvem ja toorem, kui seda nägi rafineeritud kirjanduslik ideaal” (lk 125), näikse see õõvastav tegelikkus ühtlasi raamatu käigus aiva võimenduvat vastandina kirjanduslikule ja kunstilisele ideaalile ja seal heiastuvale kaunimale maailmale. Siin võib aga oletada ka Huizinga varasemat indoloogiaharrastuse mõju või ka üldisemat olemisõuduslikku ängi: „See pole mitte ainult eluväsimus, vaid ka eluhirm, tagasikohkumine elu eest vältimatute valude tõttu, mis seda saadavad, vaimne hoiak, mis jääb aluseks ka budismi eluvaatele: ehmunud ärapöördumine igapäevase elu vaevadest, hirm häda, haiguse ja vanaduse ees ning vastikus nende suhtes.” (lk 40).

Kummatigi tuleb hiliskeskajast edasi vaadates tõdeda, et see on igal juhul märksa teiselaadne hirm kui näiteks ususõdade ja koloniaalajastu ajal alanud nõiajaht  – Euroopa hirmu ja ohutunde apoteoos on burgundide ajastul alles kaugel ees. Kahtlemata aga võiks praegugi, mil üldise turvatunde tagamiseks tuleb püstitada justkui ajamasinaga Mussolini ajast saabuvaid sambaid, küsida, nagu seda tegi oma klassikalises uurimuses hirmu kohta läänemaailmas XIV–XVIII sajandil Jean Delameau: „Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming