Miks demoniseeritakse uusi tehnoloogiaid?

Leiutise vastuvõtt või selle tagasilükkamine sõltub samavõrra nii oludest ja juhtide kujutlusvõimest kui ka tehnoloogiast endast.

ALLAN AKSIIM

Joseph Schumpeter uskus, et kapitalism peab ellujäämiseks pidevalt arenema ja et muutus on kapitalistliku majanduse paratamatu osa. See põhitõde maksab seniajani. Calestous Juma raamat „Innovatsioon ja selle vaenlased. Miks inimesed vaenavad uusi tehnoloogiaid?“ („Innovation and Its Enemies: Why Peop­le Resist New Technologies“, 2016) on innovatsioonimõtlemise viimane sõna. Juma ajalooline haare on lai. Avanud nii kohvi kui ka trükipressi omaksvõtuga kaasnenud vaidluste tausta, jõuab ta välja praeguste aruteludeni geneetiliselt muundatud organismide ja tehisintellekti üle, peatudes sekka margariini, traktorite, külmkapi ja helisalvestusseadmete kasutuselevõtul ja sellega kaasnenud poleemikal.

Raamatut läbib mõte, et muutused pole alati valutud. Edendada innovatsiooni ja hoida samal ajal kehtivat korda ja stabiilsust on tihti raske, kui mitte võimatu. Pingeid võimendab meie aja eksponentsiaalne areng nii teaduses kui ka tehnoloogias. Poliitikute ja avalikkuse mõtlemine ja maailmamudel ei suuda tihtipeale muutuste tempoga sammu pidada. Seetõttu ei osata ka tulevikku tõetruult ennustada. Ühiskond kaotab töövõime, kui institutsioonid pole järjepidevad ja stabiilsed. Seega on muutuste ja järjepidevuse tasakaal oluline.

Ajal, mil arutatakse üha enam isejuhtivate sõidukite sotsiaalse ja majandusliku mõju üle ning paljude inimeste ülemuseks pole enam inimene, vaid algo­ritm, võib tunduda, et vaidlused tehnoloogia ja innovatsiooni ümber on midagi uut, moodsale ühiskonnale ainuomast.

Ometi on ajaloost tuua näiteid, kus avalik debatt uute tehnoloogiate üle on kestnud aastakümneid, kui mitte sajandeid. Kohviubadest teatavasti niisama kohvi ei tee: vaja on jahvatus- ja destilleerimisseadmeid. Pidi sündima kohvik. Tänapäeva süütu ajaveetmiskoht tundus hilise kesk- ja renessansiaja absolutistlikele valitsejatele eelkõige võimu ohustajana, kus ergutava joogi kõrval leidis tihti aset elav mõttevahetus filosoofia, ühiskonna, võimu ja õigluse üle. Vaidlused kohvi kasutuselevõtu teemal kestsid Mekas, Londonis ja Stockholmis peaaegu kolm sajandit.

Enam-vähem sama kaua aega vaagis Osmanite impeerium trükipressi hüvesid ja ohte. Ainuüksi İstanbulis tegutses arvestatav hulk (ümber)kirjutajaid ja kalligraafe (veel XVIII sajandi keskel peaaegu 80 000), kelle elatis ja prestiiž uue seadeldise tõttu ohtu sattus. Peale laialdase leviku oli tekstide (eriti koraani) ümberkirjutamine ja kalligraafiakunst ka ühiskonna valitsejate ja usujuhtide hulgas suures soosingus. XVI sajandil kasvasid kõige kiiremini aga need Euroopa linnad, kus trükipress oli eelmise sajandi jooksul kasutusele võetud. Kui impeeriumis oma tehnoloogilisest mahajäämusest aru saadi, algas paaniline moderniseerimine.

Juhtide eeskuju ja eeskoste osutusid eriti kohvi ja trükipressi puhul arvestatavaks asjaoluks. Kui kohalik asevalitseja Mekas keelustas kohvi ja selle joomise kohad, siis Kairo kaliif, kes oli ise kohvijooja, tühistas keelud kiirelt. Sama triki tegi kristlikus maailmas paavst Clement VIII, kes Itaalia veinikaupmeeste ja piiskoppide kiuste mitte ainult ei kaitsnud kohvijoomist, vaid seda kiitis, öeldes: „Aga miks keelata? See Saatana jook on ju nõnda maitsev … oleks kahetsusväärne jätta see ainult uskmatutele nautida. Me petame Saatana ära: me ristime kohvi ja sellest saab tõeliselt kristlik jook“.¹

Sama tähtis oli Preisi kuninga Friedrich Suure kohvikeeld 1777. aastal, kui kohvijoojaid süüdistati muu hulgas riigi­truudusetuses ja püüti kohvijoomist näidata vastiku ja kahtlase riigivastase tegevusena. Tegelik põhjus oli ikkagi tollane merkantilistlik majanduspoliitika: kohvi pidi ju importima ja see viis riigist raha välja. Samasugust retoorikat kasutati tollal ka Rootsis ja Inglismaal, ikka eesmärgiga hoida elanikkond eemal liig aktiivsest avalikust arutelust ning kaitsta traditsioonilisi jooke nagu õlu ja vein, mida toodeti riigis kohapeal. Kõnekas on Inglise kuninga Charles II sõnavõtt kohvi vastu 1673. aastal: „Kohvi, tee ja šokolaadiga seoses ei tea ma ühtegi kaasnevat hüve, ainult nende müügikohtadest on saanud mugav koht, kus igasugu rahvas pool päeva istuda ja muu hulgas riigiasjade üle arutada saab. Kohvikutes levitatakse valesid, süüdistatakse ja antakse hinnanguid kohalikele valitsejatele, pidades ennast seejuures targemaks ja õilsamaks kui nende valitsejad, ja kui selline olukord liiga kaua kestab, võib see osutuda kahjulikuks ja hävitavaks“.²

Ka tänapäeval kohtame tihti uute tehnoloogiate ja nende kasutajate demoniseerimist, pingutusi piirata uuenduste kasutamist pealtnäha õigustatud seadusandlike meetoditega ja lihtlabast tehnoloogia keelustamist. Seda näeme nii Uberi, Airbnb ja GMOde puhul. Nende ja ajaloost teada näidete varal on Juma tuvastanud kolm peamist põhjust, mis võivad viia tehnoloogia osas ühiskondlike vastuoludeni. Tajutakse, et uue tehnoloogia hüvesid saab nautida väike osa ühiskonnast, kuigi riski jagavad kõik. Teiseks on risk olemas juba praegu, kuid hüved jäävad kaugesse tulevikku. Tulevaste põlvede teoreetiliselt parema elu nimel on praegu nõus kannatama vähesed. Kolmas põhjus on identiteedi ohustamine: pärast uuenduste vastuvõtmist on raskem vastata küsimusele „kes ma olen ja mis määrab mu staatuse?“.

Paljusid kunagisi ja tänapäeva arutelusid uute tehnoloogiate üle on raamistanud riskide, moraali, tervise, turvalisuse ja keskkonnaohu küsimused. Olulisem on aga see, et uued tehnoloogiad toovad tihti kaasa ka uued institutsioonid. Iga institutsiooni, isegi kaduva, eesmärk on end hoida ja säilitada, seda isegi siis, kui see koosneb mõtlemisvõimelistest ja laia silmaringiga inimestest, kes peaksid teoreetiliselt seisma ühiskonna kui terviku huvide eest.

Avalikul arutelul uute tehnoloogiate teemal on suur ühisosa mõttevahetustega uute arusaamade üle ühiskonna, religiooni ja inimese rolli kohta. Juma usub, et riigijuhid ja arvamusliidrid, kes selle ära tabavad, saavad tehnoloogilisi muutusi paremini hallata ning valitsusi ja ühiskonna institutsioone ümber korraldada, olla uute tehnoloogiate abiga õppimis- ja kohanemis­võimelised. Oluline on Juma tähele­panek, et tähtis on just tajutavate riskide ümber käiv arutelu – tegelikud riskid on teisejärgulised. Õieti polegi inimene evolutsiooni­psühholoogilistel põhjustel eriti kõlbulik tänapäevaste riskide hindamiseks. Meie esivanemad nagu ka me ise nendelt saadud geenide tõttu oleme ehitatud vaagima, kas joosta lõvi eest ära või jääda paigale ja võidelda, aga mitte kaaluma seda, kas isejuhtivasse autosse istumine tähendab turvalisemat sõitu.

Juhid peavad olema ise nõus kasutama uusi tehnoloogiaid ja selle käigus tõestama avalikkusele nende ohutust. Juhi rolli on kätketud vajadus teha seda, mida varem pole tehtud, ning tagada seejuures järjepidevus, hoida ühiskonnakorda ja stabiilsust. Selliste juhtide olemasolu või puudumine võib määrata nii innovatsiooni saatuse kui ka kogu ühiskonna edu või huku. Arutelud tehnoloogia üle meie ajal on üha demokraatlikumad: kõigil on võimalik sõna võtta ja kõiki seisukohti arvesse võtta. See tähendab ka, et peaaegu kõik saavad valeinfot levitada ja uusimaid mõjutamispsühholoogia nippe kasutades oma isiklikku, riiklikku või korporatiivagendat edendada. Selle kõige taustal peab ühiskond ise olema teadlik tehnoloogilisest arengust ja selle tegelikest hüvedest ja probleemidest.

Meie ajal tähendab innovatsiooni edendav valitsus ka seda, et näiteks president, peaminister või mõni arvamusliider on nõus tegema isejuhtiva autoga katsesõite, panema pähe virtuaalreaalsuse prillid ja sööma avalikult geneetiliselt muundatud toitu. Just isikliku eeskuju tähtsus kumab ajalookogemusena tänapäeva. Vastupidise tulemuse saavutamiseks võiksime neidsamu isikuid pidevalt näha kõnealuseid tehnoloogiaid sarjamas ja nende kasutajaid mõnitamas, kusjuures debatti vürtsitataks moraali, tervishoiu, turvalisuse ja keskkonnaohu argumentidega.

Tuleb ka teadvustada, et innovatsiooni vastased pole ka üdini irratsionaalsed ludiidid, kuigi meil on toimunu alusel neile kerge põlastav hinnang anda. On üksnes loomulik kaitsta kas oma elatist, identiteeti või kehtivat sotsiaalset ja moraalset korda. Need mured pole tühine küsimus ning stabiilsuse ja progressi tasakaalu leidmine on seniajani oluline teema.

1 Mark Pendergast, Uncommon Grounds: The History of Coffee and How It Transformed Our World, rev. ed. Basic Books, New York 2010, lk 8.

2 The Harleian Miscellany: A Collection of Scarce, Curious, and Entertaining Pamphlets and Tracts, as Well in Manuscript as in Print. Volume 8, 1744, lk 32.