Muutumatu minevik muutuva oleviku vaatepunktist

Piret Lotman

 

 

Peter Burke, Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost.

Inglise keelest tõlkinud Ainiki Väljataga.

Varrak, 2006. 320 lk.

 

Nii võiks parafraseerida üht Peter Burke’i väidet äsjailmunud kogumikus. Peter Burke’i töödest ei saa mööda minna keegi, kes tegeleb kaasajal kultuuriajalooga. Eesti keeles on varem ilmunud ajakirjas Tuna (2004, nr 4) käesolevaski kogumikus leiduv artikkel “Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus” koos nii autori loometeed kui “uue kultuuriajaloo” mõistet tutvustava artikliga Marek Tamme sulest.

On mõistagi kahetsusväärne, et selle kultuuriruumi, kuhu me loomuldasa kuulume, ajalookirjutuse uued ja viljakad ideed jõuavad eestikeelse lugejani märkimisväärse hilinemisega. Ehkki tõlgitud kogumiku originaal ilmus alles 1997. aastal, on Peter Burke aktiivselt tsiteeritud autor juba möödunud sajandi 70.-80. aastatest. Tuleb aga tõdeda, et Peter Burke’i huvi keskmes on küsimus, mis ei puuduta ainult ajaloolasi ja ajaloohuvilisi, vaid iga mõtlevat inimest ja on sellisena aegumatu, tänases Eestis ehk eriti päevakohane. Tekkis isegi mõte, et iga tekst jõuab lugejani siis, kui too on selleks valmis.

Kõnesolev väljaande kaheteistkümnest artiklist viis on pühendatud kultuuriajaloo problemaatikale. Põhjalikumalt käsitleb Peter Burke seda teemat monograafias “Mis on kultuuriajalugu” (“What is cultural history”, 2004). Kogumiku avaartiklis kirjutab autor: “19. sajandil hakkas laienema lõhe, kus ühele poole jäi kultuuriajalugu, mis muutus pigem asjaarmastajate pärusmaaks, ja teisele poole professionaalne ehk positivistlik ajalugu, mis keskendus üha rohkem poliitikale, dokumentidele ja “käegakatsutavatele faktidele”. Hoolimata viimase põlvkonna jooksul toimunud muutustest, sealhulgas kultuuriuuringute tõusust akadeemiliselt tunnustatud valdkonnaks, võib siiski veel olla vara väita, et see lõhe on ületatud. Oma panuse silla ehitamisse püüavad anda ka järgnevad esseed.” (lk 30).

Marek Tamm kirjutab, et  Peter Burke’ile on omane pidevalt avardada oma uurimisvaldkonda. Burke on veendunud, et “kultuuriajalugu on praegusel killustumise, spetsialiseerumise ja relativismi ajastul vajalikum kui kunagi varem. Ja võib-olla just sellepärast on kultuuriajaloo poole pöördunud teadlased ka teistest valdkondadest, kirjanduskriitikast sotsioloogiani” (lk 201). Eestiski, kus üleolevat suhtumist kultuuriajalukku on pool sajandit võimendanud omakorda ka okupatsioonivõimude sihilik poliitika, on viimasel ajal hakanud ilmuma häid akadeemilisi kultuuriloo käsitlusi, eriti mis puudutab kesk- ja  valgustusaega. Kuid ka Eesti ühiskonnas hetkel käärivad pinged juurduvad nii või teisiti kultuuriloos, kinnitamaks, et kultuuriloo uurimine ei ole pelk akadeemiline harrastus. Kultuurilugu on meie kollektiivne mälu, rahvusmälu, meie identiteedi tuum.

Londonis 1937. aastal iiri katoliiklase ja poola-leedu juuditari peres sündinud Peter Burke koges kultuurilist mitmekesisust juba varases eas. Oma ja võõra probleem, kultuuride vastastikused mõjud ja konfliktid on kõiki tema töid läbiv teema. Ajalugu ei ole midagi muud kui jutustus meist endist. Eriti kõik see, mille võiksime määratleda kultuuriajaloona, on tihedalt seotud meie identiteediga. Peter Burke kirjutab, et ajalugu kui kollektiivne (või kollektiivide) mälu sarnaneb indiviidi omaga selles mõttes, et on emotsionaalne ja valikuline, kuid ka teistpidi, indiviidi identiteet on tihedalt seotud ühiskonna mäluga.

Paljud meidki puudutavad probleemid on palju üldisemad – ja ka triviaalsemad, kui tahaksime tunnistada. Peter Burke kirjutab: “Miks erinevad kultuurid suhtuvad minevikku nii vastandlikult? Sageli öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad. Sama hästi võiks ka öelda, et võitjad unustavad ajalugu. Nemad võivad seda endale lubada, samas kui kaotajad ei saa leppida toimunuga ja on määratud selle kallal juurdlema, seda uuesti läbi elama ning mõtisklema, kuidas oleks võinud minna teisiti. Seda saaks seletada ka kultuuriliste juurte kaudu. Kui juured on olemas, siis võidakse endale lubada nende võtmist enesestmõistetavana, aga kui need kaotada, tekib vajadus neid otsida.” (lk 63). 

Mäletamise juurde kuulub paratamatult unustamine – ühtaegu nii teadvustamatu kui teadlik protsess. “Ühiskondliku mälu toimimise mõistmiseks tasub uurida ka seda, kuidas on ühiskondlikult korraldatud unustamine, millised on väljajätmise, mahavaikimise ja tõrjumise reeglid, ning küsida: kes tahab, et unustataks, mida ja miks. Ühesõnaga tuleb uurida ühiskondlikku amneesiat” (lk 66). “Kunagi oli olemas selline amet nagu meeldetuletaja, mis eufemistlikult tähendas lihtsalt võlgade sissenõudjat. Tema ülesanne oli tuletada inimestele meelde asju, mille need oleksid parema meelega ära unustanud. Ajaloolase üks tähtsamaid kohustusi on olla meeldetuletaja” (lk 69).

Intervjuus oma ajaloolasest abikaasale Maria Lúcia G. Pallares-Burke’ile (kellele kogumik on ka pühendatud) ütleb Peter Burke: “Mis on ajalugu? Mineviku käsitluste tundmine  aitab meil orienteeruda maailmas, milles me elame. Ajalugu tuleks õpetada tagurpidi. Mõistame tänast paremini, kui teame, mis juhtus kuuekümnendail, et mõista kuuekümnendaid, peaksime tundma eelnevaid põlvkondi, etc. Teine võimalus on oma kultuuriliste juurte otsimine. Kuid õppida ainult oma ajalugu on ohtlik, see kultiveerib kitsarinnalisust ja üleolekut. Tahan öelda, et on süvamälestusi (kaasa arvatud kollektiivmälus ja ajaloolises mälus, vähemalt mõnedes struktuurides), mida ei ole võimalik unustada. Ainuke lootus on nende teadvustamine ja “läbitöötamine”, arutledes nende üle näiteks koolis, nii et lastel oleks võimalus mõista ka teise poole seisukohti, nii jõuaksid nad samm sammult lähemale “poolte” idee hülgamiseni üldse. /…/ Võib ka olla, et sõjaõuduste mälestused ärgitavad poliitikuid järgima demokraatiareegleid. Võiksime ehk öelda, et halvad mälestused on head poliitikale?”

Maria Lúcia G. Pallares-Burke kirjutab, et võti Peter Burke’i tööde mõistmiseks peitub tema väsimatus seoste otsimise rõõmus. Ta ehitab kirglikult sildu keelte, kultuuride, ajastute, teemade, metodoloogiate, teadusharude vahel – ja kõnnib neist siis üle, et näha, mis asub kõrval. Autori eruditsioon ja oskus leida üllatavaid ja sügavaid seoseid kajastub ilmekalt tema varauusaegsele  Itaaliale pühendatud esseedes. Esmapilgul kaugena tunduv ei ole seda enam lähemal vaatlusel. Marc Bloch, kel on oluline osa Peter Burke’i vaimses kujunemises, kirjutab oma “Ajaloo apoloogias” (Enn Tarveli eestinduses ilmunud 1983. aastal), et  “kogu meie Õhtumaa tsivilisatsioon on, erinevalt teistest kultuuritüüpidest, alati palju oodanud oma mälult. Ta kandis seal kõike, nii kristlikku pärandit, kui antiigi pärandit. Kreeklased ja ladinlased, meie esimesed õpetajad, olid ajalugu kirjutavad rahvad.” Samast rüpest kasvanud kirjakultuur on kujundanud eestlasegi identiteedi, isegi neopaganlikud pärimused on tegelikult kirjakultuuri sees sündinud ja sellest eraldunud konstruktsioonid.

Piirid erinevate kultuuride vahel ei ole nii jäigad, kui need tunduvad poliitilise ajaloo konstrueerituna. Raamatus “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” (“Popular culture in early modern Europe”, 1978) kirjutab Peter Burke näiteks vaimulikest kui trükikunsti-eelsest meediumist ja siin on äratuntavaid seoseid ka Eesti ajaloo jaoks. Peter Burke’i raamat peaks ärgitama ka Eesti kultuuriloolasi uurima sügavamaid kihistusi ja seoseid. Õpetlik on see nii metodoloogilisest aspektist kui oskuse poolest näha ja välja tuua mittetriviaalseid probleeme.

Peter Burke’i tööde ladus stiil on Maria Lúcia G. Pallares-Burke’i  arvates üks põhjus, miks tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse kõigis maailmajagudes. Ka Ainiki Väljataga eestinduses on “Kultuuride kohtumist” mõnus lugeda. Eriti köitvaks teevad Burke’i tööd aga neis rajatavad sillad kultuuride ja ajastute, keelte ja rahvaste vahel, nii et lugejagi tunneb end ühtaegu nii silla osana kui sillal kõndijana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming