Õnnelik leid!

 

  Programmid ja lubadused on omandanud mefistofelesliku läike. Isegi need poliitikud, kes on oma valimistrükistes ja etteastetes säilitanud haritud inimesele kohase väärikuse ning pole asunud iiveldama ajavale roojaselt pugejalikule teele, mille kvintessentsiks on teles laialdaselt ette kantav Ansipi kohtumine pensionäridega, annavad liiga palju ja harali lubadusi. Kultuur ei vajagi poliitikutelt hetkel palju enamat kui nii kõrg- kui alternatiivkultuuril areneda võimaldavat eelarvet ning sekkumatust.

Kõrgelt arenenud kultuuril ja teadmistel põhineva ühiskonna poole liikumine nõuaks ammu juba selget eelarveosakaalu tõusus väljenduvat hüpet, mitte hämaralt liikuvaid kviitungeid väljavalitud tantsuringidele. Aga ei ole jõudu, kes need ühiskonna arengu jaoks olulised sammud läbi viiks ega hooliks sellest, et neid pole pensionäride ja integratsiooniprobleemide käes vaevlevas ühiskonnas võimalik kiirelt häälte vastu vahetada.

Kultuurisfääri iseseisvust on nähtud uusaegse ühiskonna ühe alustoena. Parempopulistlikus Eestis oleks selle nõrgenemine väga halb suund. Seepärast ei tahaks enam ministreid, kelle arvates kulka eraldiste üle on normaalne tagantjärele ametkondlikult juurelda, ja saadikuid, kelle meelest on endastmõistetav avalik-õiguslike institutsioonide politiseerimine.

Valle-Sten Maiste

 

IRLi käest, kes lubab kultuurkapitalist jagatavat projekti- ja stipendiumiraha kahekordistada, tahan küsida: mille arvelt te seda topeldada kavatsete? Kas ma pean nüüd poole rohkem õlut jooma ja nädala peale tubakakoti asemel kaks ostma?

Sotsid lubavad kultuurivaldkonna rahastamise riigieelarves lihtsalt kolmelt protsendilt neljale kergitada. Aga miks mitte viiele?

Keskerakonna jaoks algab kultuur spordist.

Tarmo Teder

Teiste erakondadega võrreldes on Reformierakond oma kultuuriprogrammi selgelt ja konkreetselt lahti kirjutanud. Teatud summa, protsendi “seadustamisest avaliku ruumina käsitletavate ehitiste investeeringuteks mõeldud summast” kunsti- ja disainiteoste sihttellimuseks on räägitud järjekindlalt vähemalt kümme viimast aastat. Kas selle tulemusena visuaalse kunsti haridus paraneb, praeguse kunsti ja selle vastuvõtmise lõhe aheneb, on iseasi, kuid kunstimaine peaks tõusma küll.

Ka disaini sihtkapitali loomine kultuurkapitali juurde on igati tervitatav, iseäranis olukorras, kui on ikka veel segane, mis kuulub disaini, mis (tarbe)kunsti alla; kui tarbekunst kipub asuma ei-kellegi-maal, vorpima mitte-kedagi-kõnetavaid esemeid ja (kujutava) kunsti sihtkapitalis jääma vaeslapse rolli. Loodetavasti disaini sihtkapital mitte ainult ei toeta kaunite unikaalobjektide loomist, vaid suudab soodustada nii meie oma disaini ajaloo uurimist kui ka omamaist tootmist – annab tarbekunstile tema identiteedi tagasi.

Reet Varblane

 

Reformierakonna põhiseaduse parandusettepanek viitab ilmselt sellele, et eesti kultuuri seos eesti keelega pole enam nii enesestmõistetav asi kui varem. Nii et keelega on asjad kahtlased. Kuna “Eesti keele arendamise strateegia” on 2004. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud ja selle täitmise kohta ka seiredokument avaldatud, poleks pidanud olema raske keelestrateegilisi eesmärke püstitada ja lubadusi jagada. Seires on pealegi eraldi välja toodud ka seni täitmata ülesanded, kuid näiteks riigile eriti oluline asi, Euroopa Liidu institutsioonide tõlkijate toetamise riikliku süsteemi väljatöötamine, pole üheski valimisprogrammis kohta leidnud. Põhilisi keelestrateegilisi suundi lubavad arendada ja toetada kõik suuremad erakonnad (v.a Keskerakond ja Rahvaliit, kes seda dokumenti ei näi tundvat), mis on kena.

Reaalne elu, mis igal sammul igalt inimeselt tõlkeoskusi nõuab, võinuks viia ka ettepanekuteni, mil viisil iga inimese tõlkeoskusi parandada (tõlkide ja tõlkijate kutsestandardid on seni välja töötamata). Johtuvad ju paljud asjad nagu õppekirjanduse puudumine, halb asjaajamis- ja ajakirjanduskeel ning üldine eestlaste “kirjaoskamatus”, mida erakonnad parandada lubavad, võimetusest võõrkeeles omandatut omas keeles edasi anda. Tõlkekeskuste loomist või tõlkimise õpetamist puudutavat tegevuskava ma kuskil ei tuvastanud. Lubadustest õpetada eestlastele ja venelastele eesti keelt jääb väheks, et igapäevaste tõlkeülesannetega kvaliteetselt toime tulla. Keeletehnoloogilise arengu toetamine on hea, kuid tõlkeoskuses tuleks sooritada samuti tiigrihüpe.Aili Künstler

 

Tore. Tore, et erakonnad oma programmides üldse kultuuri juures peatunud on. Kuna enamasti on sääl mängus rohkem poliitikainimeste käpp, siis on välja kukkunud muidugi suurelt jaolt selline deklaratiivne jama: teravust, originaalseid ideid leiab näpuotsaga. Ikka, et keel ja rahvas ja laulupidu… Hobuse unenägu. Nt Rahvaliit, kel muidugi minimaalsed võimalused pärast järgmisi valimisi üldse mingit programmi ellu viia, on piirdunud imelühikese nägemusega, kust jääb miskipärast meelde lause “Eesti toit on osa rahvuskultuurist”. Mitte keegi teine ei maini seapekilembust oma kultuuriprogrammis…

Jürgen Rooste

 

Paljude vaimustavate lubaduste puhul kerkib küsimusi: mis, miks või kuidas? Millise võlukepiga suudab IRL kahekordistada kultuurkapitali kaudu jagatava raha hulka? Reformarid lubavad taastada ja uuendada erinevates Eestimaa piirkondades asetsevad kultuuriasutused mitmeotstarbelisteks tõmbekeskusteks. Mis on tõmbekeskused? Lubatakse ka tõsta Wiedemanni keeleauhinna preemiasumma miljoni kroonini, aga kuidas parandada meie kooliõpikute hirmkoledat eesti keelt? Keskerakond on osa asju juba saavutanud ja on ilmselt “jõulisim tegija” – kuidas ikka suudab üks erakond hoida teatrikülastajate arvu vähemalt 900 000 külastuse tasemel aastas, kui näiteks on kehv teatriaasta ja rahvas lihtsalt ei tule teatrisse? Nad lubavad ka hoida keskmise teatripileti hinna mitte üle 1% riigi keskmisest palgast – kuidas? Just eile oli mul valida kahe teatripileti hinna vahel: kas 490 või 590 krooni. Tegelikult tuleks erakondade ohjeldamatult roosamannalised lubadused ilusasti kokku köita ja järgmise valitsuse kultuuriministri kabinetti julgelt sisse marssida…

Margot Visnap

 

Huvitav, et mõni partei pöörab tähelepanu ka eesti sugulasrahvaste muusikakultuurile. IRL lubab “pöörata rohkem tähelepanu hõimurahvaste kultuuri kaitsmisele”. No kui oma rahva kultuuriga on kõik korras, eks siis siirdugem tõesti teiste rahvaste manu. Nagu teada, on see mõttemall olnud eriti edukas USA missioonil Iraagis. Ent veelgi paljutõotavam on Reformierakonna nägemus: lubab arendada kultuuripoliitikat, millega tõotab tagada “laulu- ja tantsupidude püsiva rahastamise ka pidudevahelisel ajal.

See asjaolu, et meie laulupidude vahel toimuvad ka mitmed Euroopa mastaabis suurfestivalid nagu “NYYD”, “Orient” ja ka eesti muusika päevad, ei vääri reformikate programmis äramärkimist. Ent nad tõotavad rahastada laulu- ja tantsupidude programmi ka siis, kui midagi ei toimu (vt “pidudevahelisel ajal”).

Kui õige toetaks tervet eesti kultuuri ka sel juhul, kui laulu- ja tantsupidude vahel midagi ei toimu? Kui ei, siis käib kogu eesti kultuurielu ikka omasoodu edasi, aga kui te ei toeta, siis ise vastutate.

Igor Garšnek

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming