Pargid ja peod

Kultuuripealinnaks nimetamine ei tähenda aasta läbi kestvat festivali, vaid on linna arengukiirendi.

OTT KARULIN

Eesti linnadel on jäänud veel veidi rohkem kui kolm nädalat, et esitada oma taotlus saamaks 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. Taotlusi hinnatakse kuues kategoorias, sh linna pikaajalisele strateegiale kaasaaitamine. Selle puhul võetakse hindamisel arvesse nelja tegurit: kandidaatlinnal on taotlemise ajal olemas kultuuristrateegia, mis hõlmab meedet ja sisaldab kava kultuuritegevuse jätkamiseks pärast tiitliaastat; kava kandidaatlinna kultuuri- ja loomesektori tugevdamiseks, sealhulgas kultuuri-, majandus- ja sotsiaalsektori pikaajaliste sidemete kujundamiseks; prognoositav pikaajaline kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik mõju, sealhulgas linna areng, mille tiitel kandidaatlinnale kaasa toob; kava tiitliga kandidaatlinnale avalduva mõju seireks ja hindamiseks ning hindamistulemuste levitamiseks. Sellest lähtuvalt võtsingi ette avastusretke Eesti linnade kultuuristrateegia dokumentide maailma, et näha, milliseid eesmärke on neis kultuurile seatud ja kuidas need saavutada plaanitakse. Vaatan siinkohal nii Euroopa kultuuripealinna kandidaate (oma kavatsusest kandideerida on teada andnud Kuressaare, Narva ja Tartu) kui ka teisi linnu (Pärnu, Rakvere, Tallinn, Viljandi, Võru). Alustan viimastest.

Linnaruum ja elukeskkond

Kultuur on kõigi kõnealuste linnade arengukavas eraldi välja toodud, kuigi üldjuhul samas peatükis spordi ja vaba aja veetmisega. Enne neis alapeatükkides kirjutatu juurde asumist tuleb aga tõdeda, et märksa põhjalikumalt on strateegiadokumentides avatud kõik see, mis puudutab „kiirelt ligipääsetavat ja kõrge kvaliteediga elukeskkonda, mis annab konkurentsieelise ja on ihaldusväärne“ elupaik, nagu see on sõnastatud Pärnu arengukavas. Hea elukeskkonna loomise vahendeid näevad linnad üsna ühtmoodi: ajaloopärandi hoidmine ja atraktiivne esitlemine nii elanikele kui ka turistidele, korras ja hästi toimivad ühendusteed nii linnaosade kui ka teiste linnade vahel (meeldivalt sageli mainitakse eesmärgina ka säästlikku arengut ning kergliiklejate, sh jalakäijate, ratturite ja erivajadusega inimeste mugavust), elamuturu mitmekesisus ehk sobiva eluaseme olemasolu eri maitse ja nõudmistega inimestele (sh majanduslikud võimalused) ning elu- ja ärikeskkonna atraktiivsust tõstvad kultuuri- ja spordiehitised ning suur­üritused, „mis toetavad kohalikku ettevõtlust ja toimivad ka mainekujundusprojektidena“, nagu on kirjas Rakvere arengukavas.

Selles, et kultuuri nähakse suuresti just majandusliku järjepidevuse tagajana – ja seda nii elukeskkonna loomisel potentsiaalsetele töövõtjatele, kelleta on raske linna ettevõtteid meelitada, kui ka turistidelt linna eelarvesse otsesemalt (linna omandis kultuuriasutuste piletitulu) või kaudsemalt (linnas tegutsevate teenusepakkujate kasum) tulu teenijana –, pole iseenesest midagi halba. Kahjuks piirdubki paljude linnade arengukava kultuuri peatükk ainult linnas tegutsevate asutuste ja toimuvate ettevõtmiste loeteluga, kusjuures nende mõju osatakse hinnata vaid külastuste arvu järgi. Eks selles osas näita kaheldavat eeskuju ka kultuuriministeerium. Seetõttu on ka plaanitav sageli vaid nimekiri taristuobjektidest, mida oleks vaja kas siis renoveerida või juurde ehitada, ning muus osas antakse üldsõnalisi lubadusi, nagu: säilitame ja arendame tegevus- ja projektitoetuste süsteemi (Pärnu), taidluskultuuris on endiselt tagatud erinevate huvirühmade kaasatus ja haaratus mitmekülgse tegevusega (Rakvere), avaliku, era- ja kolmanda sektori ühistegevuse soodustamine (Viljandi), loome­inimeste ühistegevuse toetamine (Võru) jms.

Kultuuri horisontaalne mõõde

Mõtteviis, et kultuur on asi iseeneses, kaob visalt. Viimase sajandivahetuse turbulentse (kauboi)kapitalismi pealetungi ajal oli hirm kultuuri instrumentaliseerimise ees ehk isegi põhjendatud, sest peamiselt nähti selle kasumlikkust majandusele, kuid praeguseks võiksime olla veidi edasi liikunud ja näha kultuuri siduskohti ka näiteks julgeoleku tagamise või sotsiaalse kihistumise vähendamisega. Õnneks leiab ka linnade arengukavadest muutuva suhtumise algeid. Nii rõhutatakse Võru arengukavas, et „igal vanusegrupil on võimalik oma vaba aega sisukalt veeta“, kuigi konkreetselt selle eesmärgi saavutamiseks eraldi tegevuskava silma ei hakka. Kõige enam nähakse kultuuri seost muude ühiskondlike suundumustega aga hoopis Tallinna arengukavas, kus käsitletaksegi sotsiaal-kultuurilist keskkonda: „Tallinna elanikele on tagatud mitmekülgsed avalikud teenused hariduse, kultuuri ja vaba aja veetmise ning sotsiaalhoolekande ja tervishoiu valdkonnas“, et tagada „võimalikult võrdne ligipääs sotsiaal-kultuurilistele teenustele ja vältida ühiskonna jätkuvat kihistumist“. Tõsi, enamik planeeritud tegevusest on ikkagi sama, mis teistelgi linnadel (pärandi säilitamine, kultuuriasutuste ja -sündmuste toetamine, taristu ehitamine), kuigi leiab ka mõne huvitavama eesmärgi (raamatukogude ümberkujundamine tegevuskeskusteks ja eri rahvustest inimeste omavahelist suhtlemist toetav kodurahuprogramm). Ma ei julge väita, et Tallinna avaram vaade kultuurile on kuidagi seotud selle kultuuripealinna staatusega 2011. aastal, kuigi ka sel korral eeldatakse kandidaatidelt kultuuri-, majandus- ja sotsiaalsektori vahel pikaajaliste sidemete kujundamist.

Kandidaadid stardijoonel

Sellegipoolest võiks ideaalis kultuuripealinna tiitlile kandideerimise protsess olla linnale põhjus ja võimalus vaadata üle oma kultuuristrateegia ning ka julgemalt eesmärke seada – nii oleks kandideerimisest kasu ka valituks osutumata. Tuleb ka tõdeda, et kandidaatlinnade positsioon stardijoonel on väga erinev. Narva linna üldine arengukava lähtub samast loogikast, mis enamiku Eesti linnade oma. Saaremaa vallas, mille osa on pärast haldusterritoriaalset reformi ka Kuressaare, ollakse arengukavaga alles eelnõu tasandil, kuid selleski on lähtutud kultuuri kitsast definitsioonist. Tartu arengukavas on küll samuti suures osas esil ootuspärased teemad, kuigi märksa põhjalikumalt kui nii mõneski teises. Samuti on kohati tajuda kultuuri rolli laienemist, olgu siis selleks eesmärk kujundada „erinevatele sihtrühmadele avatud ja ligipääsetava kultuurielu ja -asutuste võrgustik“, „IKT-sektori ja kultuuriasutuste koostöö uuenduslike väljundite leidmiseks kultuurielu rahvusvahelistumise ja arendamise eesmärgil“ või ka sellised algatused nagu kultuuriasutuste avamine lastele koolivälise vaba aja veetmise kohana ning kultuurivaldkonna uuringute regulaarne korraldamine. Seega on Tartul teiste kandidaatlinnade ees vähemalt pikaajalise kultuuristrateegia ja -mõju kujundamisel minu hinnangul selge eelis. Seda enam, et vastu on ka võetud „Tartu kultuuri­strateegia 2030“.

On raske uskuda, et Saaremaa vald jõuab veel eraldi kultuuristrateegiani enne kandideerimise tähtaega (kuigi väga loodan seda), Narval on see aga olemas (vastu võetud juba 2014. aastal, seega valmib võib-olla lähinädalail uus). Praegune „Narva linna kultuuri ja spordi arengukava 2025“ algab paljutõotavalt: „Kultuurikeskkond on tänapäeva ühiskonna üheks võtmemõisteks ning kujutab endast mitte eraldi valdkonda, vaid koostoime kompleksset süsteemi, mis võtab arvesse mitmeid tegureid ja ühendab erinevate kultuurivaldkonna struktuuride, organisatsioonide ja esindajate jõupingutusi“. Kahjuks on järgnevas aga suuresti linnas tegut­sevate institutsioonide struktuuri järgitud ja seetõttu ka kultuuri kitsast definitsioonist lähtutud.

Ka „Tartu kultuuristrateegia 2030“ algab paljulubavalt, kui öeldakse, et mõistetakse „kultuuri kui olemise viisi, mis hõlmab endas tartlaste toimimist nii traditsioonilistes kultuurivaldkondades nagu rahvakultuur või kaunid kunstid kui ka spordis ja noorsootöös“ ning tõdetakse: „Kultuuri siirded viivad linnaruumi, ettevõtlusse, haridusse ja kõigisse teistesse linnaelu valdkondadesse“. Seatud eesmärgid on aga üldsõnalised, kuigi elukestvat osavõttu kultuurist ning huvigruppide kaasamist tegevuse ja linnaruumi planeerimisel rõhutatakse läbivalt. Pakutavad ette­võtmised on aga suuresti seotud elukeskkonna parandamise (nt „põlvkonna­üleste arendavate mängupaikade, tööks ja mitmekülgseks vaba aja veetmiseks linnaruumi lahenduste loomine“) ja mitme­külgse kultuurielu tagamisega. Selle saavutamiseks lubatakse „jälgida“ Tartu linnavalitsuse huvirühmade sündmustele ja projektidele ning kultuurivaldkonna taristu arendamiseks eraldatud vahendite kogueelarvet ja osakaalu linnaeelarvest, samuti „noorte hinnangut nende võimalustele olla kaasatud otsustesse üldhariduskoolides, noorsootöö­asutustes ja linnavalitsuse tasandil“ ja kõigi „vanuserühmade kaasatust linnavalitsuse toetatud huvitegevusse ja -haridusse“. See kõik on ilus, aga mittemidagiütlev, sest lubatud siirdeid teiste valdkondadega strateegias ei avata.

Loodetavasti teen Tartule ja teistele kultuuripealinna kandidaatidele liiga ja 1. oktoobril kultuuriministeeriumi jõudvad taotlused on täis algatusi, mis näevad kultuuri võimalusi laiemalt kui mõni juurde ehitatud (rula)park või kahtlemata äge uus festival. Kui mõelda kas või eelmise nädala noortekampade hüsteeriale meedias, oleks lausa patt, kui Euroopa kultuuripealinna tiitliga kaasnevat raha ei kasutataks mitmeteks katseprojektideks, et suurendada kultuuri abil sotsiaalset sidusust ja vähendada kihistumist. See eeldab senisest veidi teistsugust mõtlemist ja ka põhjalikku eeltööd, et probleemkohad selgeks saada. Näiteks: eakatele huviringide pakkumine on muidugi tore, aga ehk on nende vähene osavõtt kultuurielust seotud pigem raskendatud liikumise või paratamatusega, et pole kellegagi koos minna, mistap pole uue ringi avamisest mingit tolku.

Kultuuripealinnaks nimetamine ei tähenda aasta läbi kestvat festivali, vaid on linna arengukiirendi selle arengukava kõigis peatükkides käsitletu kontekstis. Õnneks on veel kolm nädalat jäänud, seega … Kas jõuab?