Pragmatismist „eksistentsialismi“

Filosoofiaprofessor Huw Price: „Kui arvate, et põhjuslikkus on midagi sellist, mille jumal lisas maailma enne meie saabumist, siis olete eksinud.“

BRUNO MÖLDER

Huw Price (1953) on Bertrand Russelli filosoofiaprofessor Cambridge’i ülikoolis. Ta on ka 2012. aastal koos Martin Reesi ja Jaan Tallinnaga asutatud Eksistentsiaalsete Riskide Uurimiskeskuse akadeemiline direktor ning Intellekti Tuleviku Leverhulme’i keskuse akadeemiline direktor. Varasemalt on tal olnud professor Sydney ja Edinburghi ülikoolis. Ta on Briti Akadeemia ja Austraalia Humanitaarteaduste Akadeemia liige.

Price on avaldanud raamatuid füüsika filosoofiast, nt „Ajanool ja Arhimedese toetuspunkt“ („Time’s Arrow and Archimedes’ Point“, 1996), samuti sellistel teemadel nagu tõde, pragmatism ja ekspressivism: „Faktid ja tõe funktsioon“ („Facts and the Function of Truth“, 1988), „Peegliteta naturalism“ („Naturalism Without Mirrors“, 2011), „Ekspressivism, pragmatism ja representatsionalism“ („Expressivism, Pragmatism and Representationalism“, 2013).

Pidas 27. ja 28. juunil Tartu ülikoolis Gottlob Frege loenguid teoreetilisest filosoofiast.

Olete tegelenud ajafilosoofiaga, õhutanud füüsikuid ja filosoofe lähtuma „eikunagi“ vaatepunktist, see tähendab, ületama meie tavalise inimliku vaatenurga, mis teeb rangelt vahet minevikul ja tulevikul. Ma tahan küsida viimase kohta: kust pärineb see inimlik, eksitav vaatenurk ajale?

Ma tulen tagasi sõna „eksitav“ juurde: me peame olema sellega ettevaatlikud. Vaatenurk pärineb tõsiasjast, et oleme teatud laadi olendid. Me kogume informatsiooni ühes suunas ning meil on võime toimida selle info põhjal, sekkuda maailmasse. Meil on omad huvid ning seega püüame saavutada teatud tulemusi, aga mitte teistsuguseid. Mitmel huvitaval alal, nt ajafilosoofias ning sellega seotud aladel, nagu põhjuslikkus, püütakse mõista, kuidas see viis, mismoodi me mõtleme ajast ja põhjuslikkusest, tuleneb tõigast, et me oleme sellist erilist laadi olendid. Seega ei lähtu me eikunagi-vaatepunktist. Otse vastupidi, meie vaatepunkt juurdub meis endis – see on selliste olendite vaatepunkt, kes kujutavad endast ajas ulatuvaid struktuure, toimijaid, aga ka vaatlejaid.

Üks vanu ettevõtmisi nii filosoofias kui ka füüsikas pärineb ajast, mil need olid üks ja seesama distsipliin ning püüab välja selgitada, millised naiivse maailmapildi aspektid asuvad tõepoolest maailmas ning millised aspektid on pärit meilt. Wilfrid Sellars nimetas seda eristuseks teadusliku ja ilmneva pildi vahel. Mu mõningad huvid langevad selle ettevõtmise alla ning on keskendatud meie enda ajalise struktuuriga seotud mõistetele – küsimused, kas peaksime asetama eristuse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel teaduslikku või ilmnevasse pilti ning samalaadsed küsimused põhjuslikkuse kohta. Minu seisukoht on, et mõlemal juhul kuuluvad need ilmnevasse pilti.

Põhjuslikkus on iseäranis huvitav, kuna pole selge, kas teadus ilma põhjuslikkuseta on võimalik. Mida me võime sellest õppida, on see, et Sellarsi metafoor – eristus teadusliku ja ilmneva pildi vahel – on üksnes idealiseering. Sellarsi mõttes ei saa kunagi olla puht teaduslikku pilti.

Põhjuslikkuse staatus on üks selle põhjus. Minu meelest sugenevad teised põhjused mõtisklustest keele üle. Kõike, mida me maailma kohta ütleme, kuulugu see teaduslikku pilti või ilmnevasse pilti, ütleme keeles. Kuid keel ise peegeldab tõsiasja, et me oleme teatud laadi olendid, s.t keelekasutajad! Muu seas eeldab see, nagu Brandom ütleks, et meid valitsevad konkreetsed normisüsteemid. Kuid normatiivsus „pärineb meilt“ ning ka see näitab, et ei saa olla puht keelelist teaduslikku pilti, nagu algne metafoor on välja pakkunud.

Oletame, et ilmses pildis esineb tunnuseid, mida teaduslik pilt ei kajasta. Mida nende kohta öelda? Kas see osa ilmsest pildist on ekslik?

Nagu ma ütlesin, peame siin olema ettevaatlikud. Üks võimalus selle küsimuse mõistmiseks on võtta seda kui küsimust, milline on maailm meist täiesti sõltumatult. Niimoodi mõistetult, kui arvate, et põhjuslikkus on midagi sellist, mille jumal lisas maailma enne meie saabumist, siis olete eksinud. Põhjuslikkuse nägemine meie enda vaatenurga sünnitisena aitab seda viga parandada. Aga kui võtta sõna „ekslik“ selles tähenduses, et me ei tohiks enam niimoodi kõnelda, siis sellega pole ma nõus. Sama kehtib ajavormilisuse kohta. Muidugi peaksime jätkama ajavormilise keele kasutamist – väidetavalt on see olemuslik. Seega pole ajavormiline keel süvatähenduses väär või eksitav. Kuid eksitav võib olla konkreetne tõlgendus selle kohta, mida me selle keelega teeme.

Tuleksin tagasi Wilfrid Sellarsi juurde. Te rõhutasite Sellarsi olulisust ning mulle tundub, et Sellars ei ole nii laialt tuntud, kui ta olla võiks. Kas täpsustaksite, milles tema olulisus seisneb?

Rõhutaksin, et ma ei ole millegi poolest Sellarsi ekspert. Ma ise olen jõudnud alles hiljaaegu mind huvitavate Sellarsi filosoofia üksikasjadeni. Mind huvitab Sellarsi juures see, et ta tegeleb teemadega, mida ma seostan ekspressivismi ja pragmatismiga. See vaatenurk on olemas ka Sellarsil. Näiteks on Sellarsi moraalse ja põhjusliku kõnepruugi käsitlus minu terminoloogias ekspressivistlik käsitlus. Sellars teeb väga selgeks, et õige viis neid käsitleda pole mitte keskenduda sellele, mida võime nimetada materiaalseks küsimuseks – „Mis on põhjuslikkus? või „Mis on moraalne hüve?“ –, vaid metasemantilisele küsimusele põhjusliku keele ja moraalikeele või põhjuslike ja moraalimõistete kohta.

Ekspressivism on tuntud vaade moraalifilosoofias, mille järgi täidavad moraaliväited mõnda muud ülesannet kui maailma kirjeldamine. Teie olete pakkunud välja globaalse ekspressivismi. Mille poolest erineb see lokaalsest ekspressivismist ning miks tuleb seda teed minna?

Ehkki enamik inimesi tunneb seda vaadet moraali vallas, on mõned mõtlejad, nende seas Sellars ja Simon Black­burn, märganud paralleelset vaadet ka modaalses vallas. Kuid isegi niimoodi üldistatult paistab see väga lokaalsena, vaatena, mida rakendame valikuliselt mõnele sõnavarale.

Nagu Blackburn märkas, lasub lokaalsel ekspressivistil ülesanne seletada, miks käituvad need sõnavarad väga sarnaselt ehtsate kirjeldavate sõnavaradega. Näiteks: miks nimetame moraaliväiteid „tõeseks“ või „vääraks“? Blackburn nimetab projekti, mis püüab seda seletada kvaasirealismiks. Kuid tema jäi kindlaks arusaamale, et kvaasirealistlike ja päris realistlike juhtumite vahel on erinevus. Ühelt poolt on meil sellised juhtumid nagu moraalikeel või modaalne keel, mida sobib käsitleda kvaasirealistlikult ning teisalt on teaduskeel, millele kvaasirealismi polnud vaja (sest selle osas saame olla päris realistid). Mulle on alati tundunud see samm liiga rutakas. Iseäranis seetõttu, et sarnaselt Blackburniga paelus mind deflatsionistlik vaatenurk semantilistele mõistetele, nagu osutus ja tõesus. Ma ei suutnud näha, kuidas saab olla deflatsionist osutuse ja tõesuse suhtes ning arvata, et mainitud juhtumite vahel on olemuslik erinevus. Üsna suur osa minu viimase kümnendi tegevusest on langenud sellesse vahemikku – minu ja Black­burni lahkarvamusele ekspressivismi ulatuse üle.

Kui küsida, miks olla globaalne ekspressivist, siis teie vastus oleks, et see on kooskõlalisem?

See on osa vastusest, et see on kooskõlalisem. Teine osa vastusest on see, et kui olla deflatsionist nende semantiliste mõistete suhtes, mida on vaja ehtsalt kirjeldavate väidete piiritlemiseks, siis on väga raske näha, kuidas saab sellele olla mingit alternatiivi. Veel üks vastus oleks, et see annab meile parema arusaamise sellest, kus läheb tarvis pragmatismi. Oma lokaalses ekspressivismis on Blackburn pragmatist kahes kohas: pragmatism käib selle kohta, kuidas väljendavad moraaliväited teatud laadi hinnangulisi hoiakuid. See on käsitlus sellest, mida me moraaliväidetega teeme – me kasutame neid, väljendamaks konkreetset laadi psühholoogilisi hoiakuid. Teine pragmatistlik lugu käib selle kohta, miks peetakse selliseid psühholoogiliste seisundite väljendusi võimeliseks olema tõesed või väärad. See on kvaasirealistlik osa sellest loost ning ka see on pragmatistlik.

Seega leidub antud lokaalsetel puhkudel Blackburnil pragmatismi juba kahel tasandil. Mina väidan, et teise tasandi pragmatism töötab väga hästi ka kõigil muudel juhtudel. Brandomilt laenates on siin võimalik esitada äärmiselt väljaarendatud käsitlus sellest, kuidas toimib väitev keel üldiselt – käsitlus, mis nagu Brandom rõhutab, on läbinisti pragmatistlik.

Kahetasandilist pragmatistlikku käsitlust läheb meil tarvis igal juhul. Meil on vaja üldist pragmatistlikku käsitlust sellest, mida me teeme väitva sõnavaraga, ning meil on tarvis konkreetset pragmatistlikku käsitlust selle praktilise ülesande kohta, mis eristab ühte sõnavara teisest. Moraalisõnavara puhul oli selleks ülesandeks teatud laadi psühholoogiliste hoiakute väljendamine.

Minu tööks on õpetada üliõpilastele metafüüsikat, aga teie olete võrrelnud metafüüsikat ringijalutava kummitusega, kes ei tea, et ta on surnud. Võtame näiteks reaalmetafüüsika, mis üritab jõuda maailma alusstruktuurini. Kas teie meelest on selline ettevõtmine kättesaamatu ja seega tarbetu?

Ma leian, et see on vääriti püstitatud. Üks viis seda selgitada on öelda, et mõiste „maailmast“ kui teatud laadi ühest tervikust, mida saab uurida, on filosoofiline eksimus.

Et ei leidu ühte õiget viisi maailma kirjeldamiseks?

Üheski sisukas üldises tähenduses ei leidu ühte maailma ning seega me isegi ei jõua küsimuseni, kas leidub üks õige viis selle kirjeldamiseks, sest „seda“ ei ole. Selle küsimuse lokaalsetel versioonidel läheb paremini. Näiteks füüsikas saame küsida, kas füüsika pürgib ühe lõpliku teooria poole või on vältimatult nii (nagu näiteks Quine uskus), et alati on alternatiive ning nende vahel saab valida ainult pragmaatilistel kaalutlustel. Selles küsimuses kaldun ma Quine’i ja pragmatistide poole. Kuid tänapäeva metafüüsikud peavad silmas midagi sellest palju üldisemat ning vähem teaduslikumat. Nende käsitus maailmast ei ole maailm, nagu seda kirjeldab füüsika.

Olete üks Cambridge’i eksistentsiaalsete riskide uurimiskeskuse asutajaid. Miks te selle asutasite?

Teatud mõttes juhuslikult. Mul tekkis võimalus viia kokku kaks inimest, kes mõlemad olid oma alal silmapaistvad ning mures selle pärast, et me ei pööra piisavalt tähelepanu nendele nähtustele, mis võivad ohustada meie liigi säilimist. Viie aasta eest juhtusin konverentsil kohtuma Tartu ülikooli vilistlase Jaan Tallinnaga ning kuulsin, et teda huvitavad eksistentsiaalsed riskid, iseäranis tehisintellektiga seonduv risk. Ma olin tollal siirdumas Cambridge’i ning tundsin seal Martin Reesi, kes on nendel teemadel kirjutanud. Mul tuli pähe, et võiksin tutvustada Jaani Martiniga ning et sellest võiks areneda välja kasulik koostöö.

Oma Sydney perioodil nautisin akadeemilise ettevõtja rolli. See on inimene, kes aitab midagi teoks teha, ühendades elemente uuel kasulikul moel (ning leides rahastuse selle eest tasumiseks). Tulin Cambridge’i uusi projekte otsima ning see kukkus mulle sülle.

Mida te keskuses teete?

Ma olen endistviisi ettevõtja rollis, paljuski olen ma vahetalitaja. Meil on nüüd peaaegu kümnest järeldoktorist ja teadurist koosnev suurepärane rühm ning keskus tervikuna peab osalt enda ülesandeks midagi sellist, mida me kutsume akadeemiliseks insenerluseks. See kõlab mõneti suursuguselt, kuid me peame silmas lihtsat asja. Selleks et sedalaadi riskidega – eriti võimsate uute tehnoloogiatega seotud riskidega – kõige paremini toime tulla, peame viima inimesed kokku uuel viisil. Neil teemadel mõtlemiseks on vaja mitut eri valdkonda, aga praegu ei suhtle inimesed omavahel õigel moel laskmaks eri suundadest pärit oskustel koos toimida. Meie ülesandeks on konstrueerida seda võimaldav akadeemiline kogukond.

Kuidas saaks filosoof aidata uurida eksistentsiaalseid riske?

See on koht, kus filosoofi oskused – võime astuda samm tagasi konkreetsest ainevaldkonnast ning mõelda üldistele struktuuridele, sellele, missugused korraldustöö võimalused aitaksid valdkonnal areneda – võivad tulla kasuks. Selles mõttes pole juhus, et ma tegelen sellega filosoofina. Teised inimesed on märganud, et pole juhus, et selles vallas tegutseb nõnda palju filosoofe. Filosoofid oskavad hästi mõtelda probleemidele avaral kombel ning rakendada oma oskusi uutel aladel.

Kas te ei karda, et selleks on juba liiga hilja? Me alles hakkame mõtlema tulemustele, kuid tehisintellekt (TI) on juba nii kaugele arenenud?

Naljatlev vastus sellele küsimusele kostaks, et kui Jaan, Martin ja mina neid probleeme arutama hakkasime, siis polnud meil võimalust alustada kümme aastat varem. Parim, mis me teha saime, oli alustada „nüüd“. Mõistagi oleks olnud parem, kui rohkem inimesi oleks hakanud varem nendele asjadele mõtlema. Sellised rühmad, nagu on Oxfordis Nick Bostromi inimsuse tuleviku instituut, väärivad teerajajana suurt tunnustust.

Me teame väga hästi, et leidub looduslikke ohtusid – asteroidid või megavulkaanid jms –, mis võivad meie liigi minema pühkida, kuid nendel puhkudel on meil üsna hea ettekujutus, milles oht seisneb. Teame, et see oht on võrdlemisi väike, kui arvestada inimese eluiga (ning on head väljavaated, et vähemalt asteroididega suudame toime tulla). Tehnoloogiliste riskidega on asi selles, et neid pole eriti uuritud. Leidub vaid käputäis inimesi, kes on nendele tõsiselt mõelnud ja me ei teagi tegelikult, milles risk seisneb. Need ohud, mis on olemas, muutuvad väga tõenäoliselt kiiresti koos tehnika arenguga. See tundus olevat asi, millele väikesel keskusel on potentsiaali avaldada märkimisväärset mõju ning see oli üks põhjus, miks otsustasime keskenduda uute tehnoloogiatega, nagu TI, sünteetiline bioloogia ja nanotehnoloogia, seonduvatele riskidele.

Mõned filosoofid esitavad tehisintellekti vastu aprioorseid argumente. Näiteks, kui Searle’i Hiina toa argumenti tõsiselt võtta, siis ei saa arvuteil kunagi olla semantikat ega tõelist arusaamist. Kas see ei muuda võimatuks üliintelligentse arvuti, mis võib meist targemaks osutuda?

Mul on väga hea meel, et te selle teema tõstatasite, kuna sellist väidet esineb sageli. Mõtleme Hiina toale. Selle argumendi kogu mõte on selles, et väljastpoolt on Hiina toa sisendid ja väljundid täpselt samasugused, nagu need oleksid kellegi puhul, kes mõistab hiina keelt. See on Searle’i mõte: me ei saa mõista arusaamist sisendite ja väljundite kaudu, ilma et me pööraks tähelepanu sellele, mis asub sees. Kujutame nüüd ette, et teid ajab taga Terminaator. Kas teile on lohutuseks teada, et see asi on seestpoolt nagu Hiina tuba; et see, mis ta teile teeb, ei tulene tõelisest arusaamisest nagu ka Hiina toa väljund ei tulene tõelisest hiina keele mõistmisest; et see, mida Terminaator tahab teile teha, ei pärine sellest, et tal oleksid tõelised uskumused ja soovid? Kahtlemata ei ole see mingi lohutus, kuna kogu Hiina toa eksperimendi mõte oli selles, et masina tegevus on kummalgi juhul täpselt sama – ning just Terminaatori tegevus on see, mis loeb. Nii et Searle’i argument näitab tegelikult vaid seda, et kui on olemas mingi selline arusaamise mõiste – mis ühel neist asjadest on, aga teisel mitte –, siis on see täiesti kõrvaline küsimuse suhtes, kas need masinad on tõenäoliselt kahjulikud või mitte.

Kuid Searle ütleks, et Terminaator on kahjulik sellepärast, et keegi on ta programmeerinud olema kahjulik.

Hästi, kuid see oleks teine väide ning viiks meid teistsugusele jahimaale. Üheks mureks on seal võlukunsti õpipoisi probleem. Me programmeerime masina niimoodi, et see teeks midagi hästi, näiteks kirjaklambreid, kui kasutada Bostromi näidet. Me lisame mitme­suguseid turvameetmeid, sätestades, et kirjaklambreid valmistades peaks see vältima kahjulikke võimalusi, nagu näiteks inimeste kasutamist toormaterjalina. Ent kui see on piisavalt tark, siis võib see avastada palju efektiivsema viisi kirjaklambrite valmistamiseks, mis – ehkki olles kooskõlas kõigi eksplitsiitsete turvameetmetega – on sellegipoolest meile hävitav mõnel ettenägematul moel. (Näiteks muudab see kogu meie toidu kirjaklambriteks.)

Keegi ei programmeerinud sihilikult seda kahjulikuks – otse vastupidi – ning kindlasti pole sel endal vaenulikke tundeid, see on pelgalt kirjaklambrivabrik. Kuid tegu on ikkagi katastroofiga.

Mitte miski selle probleemi juures ei sõltu sellest, et need masinad poleks algselt meie poolt programmeeritud või et neis oleks midagi Searle’i arusaamise laadset või et masinad või nende programmeerijad oleksid millegi poolest kurjad.

See seostub veel ühe teemaga. Mõnikord öeldakse, et me isegi ei tea, mis on intellekt. Kas pole siis ennatlik asutada Cambridge’is keskus selle tuleviku uurimiseks? Ma vastan, et me ei pruugi mõelda sellest, mis intellekt on, vaid võime mõelda sellest, mida ta teeb. (Siin kajab muidugi vastu pragmatism!) Mõelge sellele, mida intellekt meil laseb teha: ta annab meile rohkem võimu meie planeedil toimuva üle, kui seda on mistahes teisel liigil. Tehisintellekti puhul peaksime muretsema võimaluse pärast, et kui meil on masinad, mida me soovisime muudel põhjustel – sest nad oleksid väga kasulikud –, kui meil on sellised masinad, mis kasutavad ära tohutu erinevuse enda ränipõhise tehnika ja meie peas asuva aeglase tehnika vahel, siis on neil masinatel samasugune praktiline kontroll toimuva üle nagu meil, aga palju-palju suuremal määral. Sel hetkel võime hätta sattuda – mitte seetõttu, et need masinad oleksid pahatahtlikud, vaid seepärast, et lähtuvalt eesmärkidest, mis me neile olime andnud, panevad nad toime asju, mis on kahjulikud nii meile kui ka planeedile. Me ei suuda neid peatada, sest nad toimivad sellisel tasandil, kuhu me ei küüni. See tekitabki muret.

Kas võiksite lõpetuseks anda nõu noortele filosoofidele. Millistele uurimisteemadele on mõtet kulutada oma aega ja tähelepanu?

Ma tõrgun veidi sellele küsimusele täpset vastust andmast, sest minu soovituseks on ise otsustada ning mitte lasta end mõjutada moel ning (näilisel) autori­teedil.

Mitmed mind huvitanud teemad on asunud äärealadel. Isegi mu huvi eksistentsiaalsete riskide vastu seondub teemadega, mida on sageli peetud marginaalseteks või veidrateks – üks meie keskuse eesmärke ongi nihutada neid peavoolu poole. Nii et kui ma võin anda nõu oma kogemuse põhjal, siis soovitan hoida silm peal teid ennast huvitavatel küsimustel ja lähenemistel, mida praegu ignoreeritakse või mis asuvad äärealadel. Ärge kartke arvata, et suur hulk inimesi võib eksida. Seda juhtub ikka nii filosoofias kui ka teistes valdkondades.