Reaalpoliitika kiituseks

TÕNU ÕNNEPALU

Kes minuvanustest ei mäletaks oma lapsepõlvest Kissingeri – kui alatasa raadiouudistes korduvat imelikku nime. Nimi, muide, ongi imelik, tuletis Baieri kuurortlinna Bad Kissingeni nimest, mille Henry Kissingeri vana-vana-vanaisa Meyer Löb endale uueks liignimeks võttis.

„Maailmakord“ ei ole aga ei memuaarid ega elulooraamat, vormilt on see poliitilis-ajalooline essee. Kuid selle lugemine range poliitika- või ajalooteadusena oleks väga eksitav. Kissinger justkui ei räägi endast (natuke moka otsast siiski räägib), kuid arusaamine, mille ta nõndanimetatud maailmakorrast esitab, on siiski sügavalt isiklik. Pole ka ime. Kord, mille nii-öelda etümoloogiat ja ühtlasi võimalikku tulevikku ta selles raamatus uurib, ongi talle sügavalt isiklik asi. Sest ta on Kissinger. See on ideoloogiline raamat, kõige täpsem vist oleks öelda: Henry Kissingeri (geo)poliitiline testament.

Muiste armastasid kuningad ja keisrid koostada testamente, katsudes oma maailmanägemist põlistada, valitseda veel üle haua ääregi. Nende testamentide saatus oli enamasti kurb. Ka Kissinger üritab oma testamendis võidelda korra eest, mida ta ise luua aitas ja mille lagunemise tunnistajaks ta on – aga ei, mitte passiivseks tunnistajaks! Olgugi 93 aastat vana, ei ole Kissinger veel sugugi lõplikult tagasi tõmbunud. Alles detsembris on ta The Independenti andmetel soovitanud valitud presidendil leppida Krimmi kuulumisega Venemaale. Sealjuures on ta kaks aastat varem toetanud Ukraina territoriaalset terviklikkust. Realpolitik kõige halvemas variandis?

Reaalpoliitika on kahtlemata sõna, mis seostub Henry Kissingeri nimega väga tihedalt. Tunnuslik on, et seda terminit „Maailmakorras“ just palju ei kohta. Ja ometi pole see raamat muud kui reaalpoliitika ülistamine. Reaalpoliitika, mille sünonüümina armastab Kissiger tarvitada hoopis teist mõistet: „Vestfaali süsteem“ (ja see sõnapaar kordub tema essees nagu mantra).

Vestfaali rahu või Vestfaali lepingud, mis sõlmiti 1648. aastal kahes saksa linnakeses, Münsteris ja Osnabrückis, tegid teatavasti lõpu kolmkümmend aastat Euroopat rängalt laastanud ususõdadele, pannes aluse protestantide ja katoliiklaste n-ö rahulikule kooseksisteerimisele ning suveräänsete riikide võrdse kohtlemise senitundmatule kontseptsioonile. See oli loobumine riikidevahelises poliitikas universaalsetest (usulistest) doktriinidest ning üksteise siseasjadesse sekkumistest rahu kasuks. Ja kuigi kõigi lepinguosaliste riikide motiivid olid pigem küünilised ja egoistlikud, pidas nn Vestfaali süsteem vastu poolteist sajandit, kuni Napoleoni uus universalismi laine selle minema pühkis. Kuigi mitte päriselt ega igaveseks! Kissingerile on Vestfaali süsteem midagi tänini elavat. Selle kinnituseks tsiteerib ta lausa Hiina Rahvavabastusarmee ülema asetäitjat, kes alles aastal 2013 on öelnud, et tänapäeva peamisi ülesandeid on hoida alal „nüüdisaegsete rahvusvaheliste suhete põhiprintsiip, mis on kindlalt paika pandud 1648. aasta Vestfaali rahuga, eriti suveräänsuse ja võrdsuse põhimõtted“ (lk 164).

See ongi Kissingeri „Maailmakorra“ meetod: otsida ajaloost õigustusi ja põhjendusi Ameerika XX sajandi välispoliitikale, niisiis teatud mõttes iseendale. Ja ometi pole see eneseõigustusraamat. Kuigi süüdistusi, millest ennast puhtaks pesta, Kissingeril jaguks. Kui sa oled tõesti pühendunud reaalpoliitik, tuleb sul arvestada, et väga ei armasta sind keegi. Kissingeril on vaenlasi olnud nii vasakul kui paremal. Tema kohta on levitatud (kinnitamist mitte leidnud) kuuldusi, et ta on endine Nõukogude spioon ja 2001. aastal pidi ta kiiresti lahkuma Pariisist, kui tal paluti ilmuda „tunnistajana“ Tšiilis Pinocheti võimu ajal kaduma läinud viie prantslase asjus peetavale kohtuprotsessile. Muu hulgas jõudis ta omal ajal külge saada isegi „antisemiitliku juudi“ sildi, sest ei toetanud tingimusteta Iisraeli poliitikat.

Siiski pole „Maailmakord“ isiklik raamat isikliku arveteõiendamise või otsese eneseõigustuse mõttes. Isiklik on Kissingerile Ameerika. Ameerika ja tema hegemoonia, need on Kissingeri sügavalt isiklikud asjad. „Maailmakord“ on tingimusteta ja kirglik truudusevanne Ameerikale. Teda seob selle suure maaga vereside, mis on palju tugevam kui neil, kes Ameerikas sündinud, kelle jaoks Ameerika on loomulik antus. Kissingerile on see midagi enamat. Ameerika on talle pääste. Ta võlgneb Ameerikale ei vähem ega rohkem kui elu. Väga tõenäoliselt oleks Baieris Fürthi linnas 1923. aastal sündinud Heinz Alfred Kissingerist saanud vaid veel üks Euroopa tapatalgute nimetu ohver, kui tema vanematel poleks in extremis, 1938. aastal, õnnestunud Londoni kaudu Ameerikasse pageda. (Saksamaale tagasi pöördub ta juba Ameerika ekspeditsioonivägede luureüksuse koosseisus.)

Niisiis ta lausa kehastab kogu oma elukäiguga seda maailmakorda, mille väljapaistvaks kujundajaks ta viimaks sai, eriti USA riigisekretärina algul Nixoni ja seejärel Fordi administratsioonis. Väljatõmbumine Vietnamist, suhete loomine Rahva-Hiinaga (mis algab Kissingeri „salavisiidiga“ Pekingisse) ja lõpuks see kuulus pingelõdvenduspoliitika Nõukogude Liiduga, tuumadesarmeerimislepingud, mis tegidki temast ka omaaegsete Eesti NSV raadiouudiste igapäevase tegelase.

Kõiki neid tema geniaalseid või vähem geniaalseid avanguid võib vaadelda kui reaalpoliitikat. Kissingeri raamatu väljaütlemata eesmärk ongi tõestada, et reaalpoliitika on rahvusvahelistes suhetes mitte ainult paratamatu pahe, vaid õigupoolest ainuke meetod, mis töötab.

USA president Gerald Ford, Leonid Brežnev ja Henry Kissinger Vladivostoki tippkohtumisel 24. XI 1974.

David Hume Kennerly / Wikipedia  

Üks riigisekretär, ka Ameerika oma, muidugi ei kehtesta maailmakorda. Maailmakord kehtestatakse sõjas (vähemalt tänini on see nii olnud). Aga maailmakord pole jäik ega muutumatu. Suurriikliku diplomaatia eesmärk kissingerlikus mõttes ongi hoida maailmakord paindlik, mitte lasta tal pingestuda ja jäigastuda, sest liiga jäik kord ähvardab ühel hetkel murduda – sõjas.

Kissingeri vaates on maailmarahule kõige ohtlikum liiga väärtuspõhine diplomaatia. Seda kehastab tema raamatus hoiatava näitena Woodrow Wilson. Nobeli rahupreemia laureaat, nagu Kissinger isegi, oli Wilson ju õieti Ameerika maailmakorra rajaja, kui ta – väga vastu tahtmist – USA viimaks Euroopa sõtta viis. See esimene, wilsonlik maailmakord pidi tuginema teatavasti rahvaste enesemääramisõigusele ja rahvaste liigale, kus need ennast määranud vabad rahvad pidid igasuguse vastastikuse agressiooni juba eos ära hoidma. Ajalooline anekdoot jutustab, et Pariisi rahukonverentsil, nähes kõiki neid impeeriumide rusudest ilmunud „uusi“ rahvaid, olevat Wilson ise ohanud: „Oleksin ma teadnud, et neid nii palju on!“

Tõepoolest, ka Eesti vaatepunktist on see wilsonlik pärand kahe otsaga asi. Ühest küljest on enesemääramisprintsiip meie riigi iseseisvuse moraalne alus, teisest küljest on Kissingeril kahtlemata õigus, kui ta ütleb, et sellesse paljudele nõrkadele riikidele ja nende sama nõrgale ühendusele (Rahvasteliidule) rajatud süsteemi oli uus sõda (ja niisiis nende nõrkade riikide lõpp või allutamine) juba algusest peale sisse kirjutatud. Oli küll pandud alus uudsele rahvusvahelisele õigusele, aga iga jurisprudents ja kohus vajavad ka politseid, kes nende otsused jõustaks. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud Ameerika veel valmis seda Euroopa politsei rolli enda kanda võtma. Ja tõesti, erinevalt Viini kongressi küünilisest (sala)diplomaatiast ja jõudude tasakaalust, tagas see avalik ning moraalne kord rahu vaid täpselt seniks, kuni eelmise sõja kaotaja oli jõudnud taasrelvastuda. Seevastu külma sõja aegne maailmakord meenutas palju enam Viini kongressi järgset riikide kontserti (ÜRO julgeolekunõukogu), kus saladiplomaatia, pühad (või mittepühad) liidud ja ka kõigi (hambuni relvastatud) suurjõudude ilulev rahukõne teenisid vaid üht eesmärki: status quo säilitamist. Sest igasugune suurem sõjaline konflikt ähvardanuks mitte ainult suurriikidevahelist, vaid ka nende igaühe sisemist elukorraldust.

Kissingeri raamat pole ainult testament, see on kahtlemata ka testimony, väärtuslik, olgugi veidi ülespuhutud stiili alla peidetud tunnistus ühelt Ameerika maailmakorra loojalt. See tunnistus seestpoolt võiks meile olla õpetlik, sest eks me siin Euroopas ole harjunud kuidagi hämaralt uskuma, nagu oleks Ameerika olemas ikkagi põhiliselt meie jaoks, nagu tegutseks ta (kuigi tihti oskamatult) ikka oma ajaloolise emakontinendi huvides. See veidi ekslik perspektiiv on samuti külma sõja pärand: NATO kujutas endast ju sisuliselt USA ühepoolset sõjalist garantiid Lääne-Euroopa piiridele. Euroopasse endasse oli pärast Saksamaa jagamist jäänud vaid üks hegemoon, Venemaa, mis oma (taas)liidetud ja allutatud aladega ei kartnud enam ka Briti traditsioonilist merepolitseid. Kui nüüd USA oma sõjajõududega võttis üle vana Inglismaa rolli Euroopa tasakaalustamisel, siis ei teinud ta seda vaid maailmarahu huvides, või ütleme nii, et maailmarahus nägid ameeriklased ühtlasi omaenda riiklikke huvisid. Sest Nõukogude Liit ei olnud impeerium, nagu oli olnud Austria või Venemaa. See oli idee-impeerium, misjoni-impeerium, mille jaoks igasugune jõudude tasakaal oli tegelikult kõlvatu, sest ainus moraalne eesmärk oli kõigi maailma tööliste vabastamine. Meil, kes me elasime seitsmekümnendatel selle nõrgeneva kolossi sees, on raske näha, kui reaalse ja akuutsena nähti Ameerikas kommunismiohtu. Selle tõrjumiseks olid head kõik vahendid ja kuna tuumaheidutus muutis peamise vahendi kasutuks, siis nähtigi ainsat võimalust uues Vestfaali süsteemis. Ameerika liitlasteks (tõsi, maailma hegemoonil ei olnud siis ega ole nüüd liitlasi, on vaid sõltlased, kliendid, vasallid) võis väga hästi olla ka autokraatlik või lausa verine diktatuuririik. Ameerika nägi end rohkem demokraatia kaitsja kui levitajana. Punase katku ohjeldamiseks tuli see kõigepealt karantiini panna, vältida selle edasist levimist ja ära oodata, kuni ta oma piirides ise enda nahka paneb. See ka juhtus. Kissingerlik reaalpoliitika oli erakordselt edukas. Saabus aastakümme (siis tundus, et saabub aastasada, kui mitte aastatuhat), kui Pax Americana valitses peaaegu kogu ilmas: 1991–2001.

Kõikvõimsuse tunne tekitab muidugi ohtlikke illusioone ja sellesse ajajärku jääb ka reaalpoliitika hülgamine ning väärtuspõhise diplomaatia esiletõus demokraatia ja liberaalse turumajanduse levitamise lipu all. Ameerikast sai misjonärriik ja vana kissingerlik Vestfaali kord (mis oma perifeerias tugines stabiilsetele diktatuuridele) hakkas kärisema siit ja sealt. Lisaks tõusis uus liikumine – võitlev islam, mille meelest igasugune jõudude tasakaal on sisult taas jõledus, nagu see oli ka marksistlikele misjonäridele. Sellele ongi pühendatud vana riigisekretäri raamatu viimane, murelik osa: riikide (ja paraku ka uue nähtuse, sõjaliste mitte-riikide) jaoks, mille väljakuulutatud eesmärgiks on Prohveti ainuõige õpetuse levitamine, saab iga tasakaal olla vaid ajutine, taktikaline, ja rahu ei saabu enne, kui kogu maailm on õigesse usku pööratud.

On ilmne, et katse luua uus idealistlik külma sõja järgne maailmakord on läbi kukkunud. Ameerika on küll ainus järelejäänud planetaarne suurvõim, liiga suur, et keegi teda otseselt ähvardaks, aga liiga nõrk, et igal pool oma tahe maksma panna. Uus reaalpoliitika sesoon on avatud.

Eestis armastatakse rõhutada, et meie ainus võimalus on väärtustepõhise maailmakorra kompromissitu toetamine. Aga kui see väide (nagu Kissinger näib kaudselt vihjavat) on mitte ainult ekslik, vaid ka kahjulik? Väärtuspõhine diplomaatia armastab tõmmata punaseid jooni ja kuulutada, et mitte üks samm tagasi (või edasi). See muudab süsteemi jäigaks, pinged ja solvumised kuhjuvad, ja siis tehakse see samm ikkagi, võib-olla liiga hilja ja veel suuremate ohvrite hinnaga.

Kissingeri valgusel tasuks mõelda ka Euroopa uue olukorra üle. Mõnes mõttes elab Euroopa endiselt, nagu külm sõda veel kestaks ja nagu oleks selle rindejoon lihtsalt kõvasti ida poole nihkunud. Ja nagu ulatuks NATO vihmavari ehk Ameerika ühepoolne garantii siin lihtsalt nüüd üle laiema ala. Aga kui kolmas maailmasõda ikkagi ei jäänud ära, vaid leidiski aset, külma sõja kujul, ja kui Ameerika ongi oma olukorda selles täiesti uues, sõjajärgses maailmakorras hakanud ümber mõtestama? Kommunistlikus Venemaas nägid ameeriklased korraga välist ja sisemist ohtu: see oli eksistentsiaalne väljakutse. Kommunistlikku Venemaad enam pole, aga Venemaa on: natsionalistlik ja imperialistlik Venemaa, mis pürib pigem regionaalse suurvõimu positsioonile, nagu Vene impeerium muistegi. Kas selle Venemaa kavalad manöövrid Euroopas, katsed luua isemoodi natsionalistliku internatsionaali, ohustavad veel USA eksistentsiaalseid huve või annab tal neid mõnikord hoopis enda kasuks ära kasutada? Ameerika välispoliitika on alati võnkunud idealismi ja pragmatismi vahel. Õieti ei tee ameeriklased ise vist oma idealismil ja pragmatismil alati üldse vahet, kuivõrd see, mis on Ameerikale hea, näib neile universaalse heana, ja see, mis Ameerikale halb, lihtsalt kurjana.

Kissingeri maailmast on saanud eilne maailm. Uuel Ameerika poliitikute põlvkonnal pole enam seda isiklikku suhet ei Euroopa, Teise maailmasõja ega sellest sündinud maailmakorraga, mis oli temal, holokaustist pääsenud Saksa juudil. Euroopa on neile taas kauge, võõras ja arusaamatu (nagu tegelikult on meile ka Ameerika). Liiga palju riike, liiga palju keeli. Mida nad seal õieti tahavad? USA küll laiendas oma ühepoolse garantii üle terve Ida-Euroopa, aga kas selle garantii teostamine on veel või on ka tulevikus tema riiklikes huvides? Arvata võib, et see on üks küsimus, mille üle uued riigisekretärid pead murravad. Nende maailmanägemine võib muidu küll olla kaunis erinev Henry Kissingeri omast, aga ühes on nad temaga vist ikka ühel meelel: maailmakord, mida nad ehitavad, saab olla ainult Ameerika kord, mille südamikus on USA riiklikud huvid. Me muidugi ei tea ega oska täpselt arvata, kuidas nad neid huve enda jaoks defineerivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming