Seksi kontrrevolutsionäär

Tõnis Kahu

Igaüks saab oma erootilise mina kokku panna talle etteantud seksuaalsust trotsides. Michel Foucault, SEKSUAALSUSE AJALUGU I. TEADMISTAHE. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Valgus, 184 lk.

Üks anekdootlik lugu kõigepealt, loetud väärikast Briti ajalehest. Nimelt andis David Bowie mõned aastad tagasi intervjuu ja ütles seal, et aastaks 1970 olid Derrida ja Foucault muutnud oluliselt tema ?arusaamist ?absoluudist?, reaalsusest?. Ühe kriitiku sapises, umbusklikus reaktsioonis selgitati, et maestro pidi lugema kuulsaid prantslasi nende originaalkeeles, sest ka elukutselised filosoofid hakkasid nendega tegelema alles pärast esimeste ingliskeelsete tõlgete ilmumist 70. aastate algul. Nii et natuke nagu piinlikult kukkus välja.

 

Foucault ja popkultuur

 

Aga ehkki pop tervikuna on ehk juba oma põhiloomultki kergelt fake ja natuke wannabe, võib ometi öelda, et tollane Foucault seisis tagantjärele nähtuna tõesti veidras sünkroonis tollase popkultuuriga. Seesama ?Seksuaalsuse ajalugu? näiteks, mille esimene köide nüüd eesti keeles ilmus, on pärit aastast 1976 ning räägib asjadest, mis leidsid popmuusika toimeväljal kommenteerimist juba enne seda.

Üks, mida Foucault? kõnealune raamat kindlasti tegi oli rõõmurikkumine. Ta pisendas kogu seda ekstaasi, mille oli 60. aastatel esile kutsunud nn seksuaalrevolutsioon. ?Küllap mõjub üllatavalt too ind,? kirjutab ta kokkuvõtvalt meie lähiajaloo kummaliste suundumuste kohta, ?millega me enda arvates püüdsime pimedusest välja tuua seksuaalsust, mida nii meie diskursused, harjumused, institutsioonid, seadused kui ka teadmised produtseerisid päise päeva ajal ja valju müra saatel. Ja küllap mõeldakse, miks me tahtsime nii kangekaelselt kergitada vaikimise katet nähtuselt, mis oli ju meie kõige kärarikkam tegevus? (lk 170).

Too seksrevolutsioon oli käivitatud ulatuslikuma poliitilise murrangu ootuses: seks pidi olema midagi vabastavat, Eros pidi võitma Thanatose, külma, kurja, tehnitsistliku, militaarse maailma. Aga see polnud mitte lihtsalt võitlus võimu vastu. See oli ka tõe ja vale võitlus, päris loomuse ja selle allasurumise vaheline võitlus. Kui mõelda popmuusikale tolle ühiskondliku teadvusenihke järel, siis sai selle esteetiliseks nurgakiviks ?seksuaalne ausus?. Oma seksuaalseid tunge ja ihasid tuli avalikult näidata ? see oli näiteks rokis esialgu pea eranditeta reegel. Nende varjamine oli vale, repressiivne. Või nagu kirjutas muusikakriitik Simon Frith John Lennoni kohta: ?Tagasi lükanud popmuusika romantilised valed, suutis Lennon oma armastust Yoko Ono vastu autentsena näidata vaid nende ühisest seksuaalelust avalikult rääkides.? Ütleme siis nii, et seksuaalrevolutsiooni idee popkultuuris oli panna taas (nagu lähiajaloos selle erinevates punktides tihti varemgi) võrdusmärk seksi ja tõe vahele.

Foucault teab ja tõrjub sellist võrrandit, niisugust taandamist. Ta kirjutab meie ühiskonna seksisõltuvust kirjeldades: ?Seks on seksuaalsuse dispositiivi loodud imaginaarne punkt, millest igaüks peab läbi käima, et pääseda iseenda mõistmise juurde /—/, oma keha kui terviku juurde /—/ ja oma identiteedi juurde? (lk 167). Selle nõudmise taga on ?biopoliitiline? surve ? ?võimumehhanismid on suunatud kehale, elule, kõigele, mis tugevdab inimest kui liiki?? (lk 158).

Võib siis öelda, et seksuaalrevolutsioon, kogu see jutt vabastavast seksist, ei saa tema, ja olgu öeldud, et ka mitme tema väärika kaasmõtleja (Lyotard, Baudrillard, Deleuze) arvates kaasa tuua mingit tõelist poliitilist murrangut. Seks on n-ö elujaatav ja see ?jaatavus? lihtsalt sisendab inimelu iseenesliku väärtuslikkuse ideoloogiat ütlemata midagi seesuguse elu kvaliteedi kohta. Me peame olema justkui rõõmsad ja tänulikud ainuüksi oma eksistentsi eest. Selle eest, et me veel surnud ei ole. Ja Süsteem, Kapital (või kuidas teda nimetada) õpetab meile kogu aeg, kuidas orgaaniliselt elus püsida: kuidas iseendaga tegeleda, kuidas piisavalt liikuda ja sportida, mida ja kui palju süüa. (Vahest pole võimatu, et seksuaalsuse kui keskse eludiskursuse koha võtab endale mõni muu bioloogiline funktsioon, kas või toosama söömine. See ju ongi juba tõe mõõdupuu väärtusse tõstetud: ?sa oled see, mida sööd? jne). Orgaanilise elu avaldused aga, seks sealhulgas, on selle ideoloogia kohaselt meie ?loomulikud vajadused?, need päriselt inimlikud.

 

Päriselt inimlik?

 

Päris inimlikkusest rääkides meenub mulle Ridley Scotti 1982. aasta film ?Blade Runner?. Inimestega detailideni sarnased robotid, nn replikandid, on läbi näinud oma sünteetilise päritolu ja tulevad inimeste sekka endale pikemat eluiga, tegelikult isegi masinlikku ülemvõimu nõutama. See on suure eksperimendi fiasko, sest algse idee kohaselt pidid nood replikandid jäämagi kujutlema, et on päriselt inimesed: neile on konstrueeritud mälu, unistused, kõik see, mida inimolemuse all mõistame. Ja film esitab oma tegelaste, oma sü?eeliinide edenemise kaudu enesestmõistetava küsimuse: kuidas siis nüüd inimestel ja replikantidel vahet teha? Ja tegelikult on see väga foucault?lik küsimus, kui vaid veidi teise nurga alt vaadata.

Sest Foucault?d on ikka ja jälle huvitanud just seesama ? inimindiviidi programmeerimise tõhususe küsimus. Ja näib, et tema järeldused palju selle filmi omadest ei erinegi. Sest on ju nii, et mida tõhusamalt ja peenemalt meid programmeeritakse, seda suuremas teadmatuses me sellest oleme. Ning kui meid võltsitakse tõepoolest täiuslikult, jäämegi uskuma oma orgaanilist, loomulikku loomust. Me arvame, annab Foucault mõista, et oleme indiviidid oma autonoomsuses ja iseseisvuses, kuid tegelikult oleme pelgalt erineva distsiplineerimispraktika kokku pandud, treenitud ja dresseeritud. Distsipliin, võim selle kõikidel tasanditel, ei tähenda mingit sellist jõudu, mida vastandina määratleda ja eritleda. Võim on anonüümne, ta on kõikjal, laiali pisiasjades, meie olmes ja meie ise oleme selle võimu keskne ühik.

Selle ühiskondliku mõtte aluseks, mille avalduseks oli ka too seksrevolutsioon, on hoopis teistsugune kujutlus. See ütleb, et inimene on oma põhiolemuselt just nimelt vaba ja iseseisev ning alles seejärel, alles sellisena juhtub temaga midagi: võim näiteks alistab ta endale või hakkab ta vastu nüüd või kunagi hiljem. Ja ka tema seksuaalsus on vaba ja terve, kuni see siis allutatakse ning seejärel lõpuks jälle vabastatakse. Juba kogu selles võitlusloogikas eneses on midagi orgastilist.

Kuid, nagu ma algul lubasin, formaalselt oli selleks hetkeks, kui Foucault oma raamatus seksuaalsust analüüsis, vastav kontrrevolutsioon popkultuuris eneses juba toimunud. Niinimetatud glam-rock?i (Bowie, Roxy Music jt) väide oli just selline: seksuaalsus kogu selle paljuräägitud, ülevalgustatud kujul ei ole tõde, seksuaalsus ei ole loomulik kehaline vajadus ega vabadus, igaüks saab oma erootilise mina kokku panna talle etteantud seksuaalsust trotsides ? nii, nagu talle meeldib. Ja tohutu hulk rituaalseid, keha biopoliitilisest kontrollist kaugenevaid erootilisi rituaale saabus popkultuuri. (See polnud enam see Foucault? mainitud scientia sexualis ? ?tõeste diskursuste produtseerimine seksi kohta?, lk 77). Glam?i (ja hiljem ka punk?i) idee oli Dorian Gray vaimus muutuva pealispindse ilu ja inetuse idee. Sa ei pea kinni olema selles, mida sa justkui päriselt oled, sest mis ikkagi on see päris? Kui me vaatame Roxy Musicu plaadiümbriste ebaloomulikult ilusaid naisi, siis milline on nende sisemine, bioloogiline ausus? Ja mis on meie sees? Ei midagi. Paremini kui Sex Pistolsi (bändinimi, mis demüstifitseeris seksrevolutsiooni, arvan ma) laulusõnad on seda raske öelda: ?We´re so pretty oh so pretty vacant??

John Lydon, tollesama Sex Pistolsi laulja, ütles kord, et seks pole midagi muud kui pool minutit lirtsuvaid häälitsusi. Foucault otsis oma sõnastuses vist umbes sedasama: ?Kui soovime seksuaalsuse mehhanisme taktikaliselt umber pöörates maksma panna kehasid, naudinguid ja teadmisi kogu nende mitmekesisuses ja vastupanuvõimes, siis peame vabanema just seksi instantsist. Seksuaalsuse dispositiivile antav vasturünnak ei peaks toetuma mitte ihaldusväärsele seksile, vaid kehadele ja naudingutele? (lk 169).

Ja siin kusagil astub tahapoole Foucault kui teoreetik ja algab Foucault kui popkultuuri praktik, algab normatiivsest seksist ülemate naudingute otsimine kusagil San Francisco sadomasoklubides, koos narkootikumide ja muuga.