Talent on ainult lubakiri

Voldemar Panso

1976. aasta 1. septembril luges Voldemar Panso Eesti Draamateatri (siis TRA Draamateatri) väikeses saalis teatrikoolis alustavale IX lennule sõnad peale. Nagu alati. See jäi Panso viimaseks 1. septembri avakõneks. Täna, Panso sünniaastapäeval, tähistab EMTA lavakunstikool (asutamisel Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder ehk Panso kool ehk lavakas) oma 50. sünnipäeva. Sirp õnnitleb teatrikooli ja avaldab Voldemar Panso toonase kõne, mis esimest korda ilmus Lea Tormise üleskirjutusena ajakirjas Kultuur ja Elu aastal 1978 pärast Panso lahkumist siitilmast. arhiivifoto

Esimene erialatund, kõige olulisem tund. Ütlen mõningaid olulisi asju, mille juurde peate tagasi tulema siis, kui istute siin juba vanema kursusena. Või siis, kui teil on ebaõnne olnud ja teid koolist välja visatakse. Või siis, kui teil on juba näitlejana õnne olnud – või ebaõnne olnud.

Lavakunsti õpetamine on praktiline asi, kõik targad asjad öeldakse otsese töö juures. See üks, tänane tund, millest te praegu pooli asju aru ei saa – sellele vaatate hiljem tagasi.

Tahaksin, et te mõistaksite, et olete tulnud õppima üht väga rasket ametit, mille eest vähe palka makstakse. Võib-olla, jah, õpetaja- ja arstikutse on meie ühiskonnas sama vähetasuvad ja andumustnõudvad. Võib-olla selles on mingi seaduspärasus: vaatamata ükskõik millele, ma lähen seda õppima. Nii on see vist teatris alati olnud, ka varasematel epohhidel, kui olid teised eetilised vastunäidustused.

Kui ma 1938. aastal  teatrikooli läksin, küsis vanaema: „Kas teid läbi rõnga hüppama ka õpetatakse?” Ütlesin, et ei tea – arvasin, et ei, aga tegelikult oleme hullematki teinud.

Kõige raskem on näitleja kutse, aga on üks veel raskem – näitejuhi, lavastaja kutse. Need, kes teie õpetajaks saavad, on käinud läbi sama tee. See nõuab tahet, entusiasmi, jõudu, kontsentratsiooni, sest kui õppejõud tahab olla elava elu keskel, peab ta oma aega jagama teise tööga, teatritööga. Näitlejakutse nõuab väga tugevat tervist. Ei tunne teist nii julma kutset – seab palju alternatiive. Kas kõik või mitte midagi. Mitte nii, et ma täna saan olla, homme ei saa. Täpselt kell seitse peab algama etendus, igaüks peab kohal olema. Võib muidugi juhtuda, et inimene jääb haigeks, on haige isegi kaks  või kolm nädalat, sureb välja või paraneb välja //ja tuleb kooli sinise lehega//. Aga ei saa olla – märkige siia juurde üks-kaks hüüumärki!! – ei saa olla ühe-kahepäevaseid haigusi. Pidage meeles praegust kellaaega, minu silmi – et ei tuleks nelja aasta jooksul ütlemist: „Ma polnud tunnis, sest tundsin end kehvasti.”

Teine julm imperatiiv: võistlus kestab kuni hauani. Kunstis ei kao võistlus kunagi. Ja olümpiamängud tehaksegi võistluse jaoks. Võistlus, mis käib kõigi mängureeglite järgi, kus ei maksa küünarnukid, ilus nägu, vahekorrad, vaid minu talent ja töö, millega ma selle välja lihvin. (Järgneb lk 9.)

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming