Tõrgetega suhteturul sünnib vähe lapsi

Meeste defitsiit ülikoolides paneb nad abielust hoiduma ja jätab naised üksi.

KAAREL TARAND

Valitsusliidu koalitsioonilepingus on võetud rahvastiku taastootmise alal passiivne hoiak: midagi kehtivat põhimõtteliselt ei muudeta ja midagi uut kah ei hakata leiutama. Kuidagi vaikselt ja märkamatult on Eesti rahvas ja tema juhid lõpetanud vähesest sündimusest ehk teisisõnu väljasuremisest kui probleemist rääkimise. Selleks võib olla kaks põhjust: kas probleem on lahendatud või siis on viimnegi lootus kadunud ja mis sa parandamatut haiget ikka torgid. Esimese variandi kinnituseks võib lugeda Reformierakonna kodulehte:

„Alates 1. jaanuarist 2004 jõustus vanemahüvitise seadus, mis võimaldab väikelapsega emal lapse sünni järel aasta lapsega kodus olla, ilma et ta sissetulekus kaotaks. Tegemist on Reformierakonna ühe olulisema valimislubadusega 2003. aasta Riigikogu valimistel, mis peab peatama Eesti rahva väljasuremise, aitama kaasa meie keele, kultuuri ja omariikluse säilimisele. Juba 2004 esimese poolaasta statistika näitab, et sündide arv on oluliselt suurenenud“ (http://www.reform.ee/ajalugu).

See peatükk erakondlikku ajalooraamatusse on kirjutatud ammu. Aga veel neli aastat tagasi hõiskas erakonna üks juhtfiguure Laine Randjärv (Postimees 1. VI 2011): „Valitsuse pere- ja rahvastikupoliitika kujundamiseks tehtud otsused on ennast õigustanud. Esimest korda taasiseseisvas Eestis ületas sündide arv mullu surmade arvu. Igal aastal sünnib tuhandeid lapsi rohkem kui enne vanemahüvitise süsteemi kehtestamist. Samal ajal on pidevalt vähenenud surmade arv. Lapsi sünnib rohkem ja Eesti inimesed elavad kauem.“

Näiline või tegelik seos

Selleks ajaks olid tuuled õigupoolest juba pöörduma hakanud. Elussündidest, surmadest ja loomulikust iibest vanemahüvitise-eelsest ajast tänapäevani annab ülevaate joonis 1, mida vaadates jõuame paratamatult järelduseni, et korrelatsioon sündide arvu ja vanemahüvitise vahel on nõrk või puudub hoopis. Keskmise eluea tõusuga ei saa see aga üldse kuidagi seotud ollagi.

Ka tänavused sünniandmed ei ole viimaste aastate trendi pööranud. Kümne kuuga on registreeritud 11 775 sündi, mis on 19 võrra vähem kui ülemöödunud aastal ja 112 võrra rohkem kui mullu samal perioodil. Seega vea piires nullilähedane kõikumine. Ja seda ajal, kui aktiivselt viljakas eas on 1980ndatel sündinud naised, keda on sünniaastakäikudes poole rohkem kui 10–15 aastat hiljem sündinud naisi.

Vaadates summaarse sündimuskordaja liikumist, peab samuti tõdema, et kui vanemahüvitise kehtestamine pidi sellele andma tõuke ülespoole, siis pole see kõvera pealt tuvastatav. Majandusolude ja turvatunde paranemisest tingitud tõus algas enne vanemahüvitise kehtestamist ning hilisem langus tuli hüvitise olemasolust hoolimata. Rahvastiku turvaliseks taastootmiseks vajalikust on meil puudu iga neljas laps naise kohta. Ja lõputult loota nn edasilükatud laste hilisemale sünnile ei saa.

Pika sissejuhatuse mõte oli viia küsimuseni, kas ehk kogu poliitiline ja suhteliselt ülikallis (teiste toetushoobadega võrreldes) iibeinstrument vanemahüvitis tähistab midagi eesmärgipärast, kui eesmärgiks on sündide arvu suurendamine. Või oleks ehk aeg hüvitisele pidurit tõmmata ning uurida, kas võiks hoopis mõni muu oluline tegur sünnitamiskäitumist rohkem mõjutada. Maailmas ringi vaadates leiab peagi, et selline otsustava mõjuga tegur on tõepoolest olemas ja esineb Eestis lausa äärmuslikul määral. Kõigepealt natuke tausta.

Kes hooletu, jääb ilma

Avangu tegid oma 1983. aastal ilmunud raamatus „Liiga palju naisi? Sugude suhtarvu küsimus“ Harvardi sotsiaalpsühholoog Marcia Guttentag koos oma abikaasa Paul Secordiga. Sestsaadik on kümned uurimisrühmad uurinud soolise tasakaalu muutuste mõju meeste ja naiste seksuaalkäitumise aspektidele. Kõik need võtavad arvesse asjaolu, et ehkki liigisisene meeste ja naiste üldjaotus on ligikaudu 1:1, siis tegelikult esineb sellest üksjagu kõrvalekaldumist näiteks poliitilistel põhjustel (tuntuim näide Hiina ühe lapse poliitika, mille tagajärjel sünnib iga nelja tüdruku kohta viis poissi), geograafiast tulenevalt (Kaug-Põhjas on meeste suur ülekaal töö iseloomu ja raskete keskkonnaolude tõttu) või siis mingite varanduslike, seisuslike, usuliste vm piiride tõttu ühiskonna sees. Piirangute tagajärjel moodustuvad väiksemad suhtlus- või paaritumisturud, kus noored inimesed otsivad endale kogu eluks paarilist. Need turud võivad sageli olla vähem või rohkem tasakaalust väljas. Nii mõnigi uurimus on tuvastanud, et järsud muutused mõlema soo käitumises algavad juba paariprotsendilise kõrvalekalde puhul tasakaalupunktist.

Diaadilise (mitmeastmelise) võimu hüpoteesi järgi saavutab arvulises vähemuses sugupool võimu heteroseksuaalsetes suhetes just oma suhtelise defitsiitsuse tõttu. Selles käsitluses käib kõik mikromajanduse nõudluse-pakkumise reeglite järgi. Guttentag lisas sellesse mudelisse meeste üleüldise ja traditsioonilise domineerimise ja võimu, millest järeldub lühidalt, et naiste võimu suurendav naiste defitsiit suhteturul kompenseerib meeste üldist ülemvõimu ja soosib nii püsivaid ja õiglasemaid paarisuhteid (kuigi mitte tingimata võrdõiguslikkust poliitilisel tasandil, sest selle on naised paradoksaalselt saavutanud just meeste defitsiidiga sõjajärgsetel perioodidel).

Kui aga kuskil tekib naiste ülekaal, tähendab see, et meeste tavavõimule lisandub veel ka nende defitsiidist lisanduv võim ja soolise ebavõrdsuse süvenemine paarisuhetes. Lühidalt: palju naisi ei tähenda palju õigusi ja võrdõiguslikkust. Ulatuslikult on karikeeritud haritud naiste küllase New Yorgi suhteturu probleeme telesarjas „Seks ja linn“. Veelgi äärmuslikuma naiste ülekaalu kunstilise kirjeldusena on Eesti lugejale aastakümneid tuntud Henn-Kaarel Hellati „Naiste maailm“ või ka Robert Merle’i „Kaitstud mehed“.

Mis juhtub sooliselt tasakaalustamata suhteturul just aktiivselt püsisuhet otsivates vanuserühmades (20–40aastased), kui seal on „ülearuseid“ naisi? Noortel meestel on seal vabameelsuseks rohkem võimalusi. Uuringud näitavad, et suhete juhuslikkusest hoolimata on naised just seksuaalselt aktiivsemad ja jõuavad läbikäimisesse tihedamalt ning rohkemate meestega. See, milleni nad ei jõua, on püsisuhe, abielu ja lapsed. Mida suurem on meeste osakaal, seda suurem on nendevaheline võistlus südamedaamide pärast ning vastavalt suurem valmisolek anda eluaegseid siduvaid lubadusi ning suhtele pühenduda. Mida väiksem meeste osakaal, seda lõbusam neil on enese täielikku sidumist edasi lükata ning kasutada ära naistevahelisest konkurentsist tõukuvat kombelõtvust.

Haritud meeste defitsiit

Kust hädad alguse saavad? Eks ikka ülikoolist, sest püramiidi tipus toimuv mõjutab kõiki allpoolseid kihte. Ülikoolide feminiseerumine on juba aastakümneid väldanud nutulaul, kuid seda on vähe seostatud demograafia põhinäitajatega, mis on väikerahvale üliolulised. USAs võrdsustus noorte naiste ja meeste vastuvõtt ülikoolidesse 1970ndate lõpul ja sellest ajast on naiste ülekaal tasapisi kasvanud. Selle mõjudest paarisuhetele, abielule ja selle püsivusele on kirjutatud värskelt ülevaatliku raamatu majandusajakirjanik Jon Birger („Date’onomics: How Dating Became a Lopsided Numbers Game“, Workman Publishing, 2015, vt ka jonbirger.com/date-onomics/). USAs on jõutud suhtarvuni 57 : 43 naiste kasuks, mis tähendab, et kõrgharidusega noorte suhteturul jääb rohkem kui iga neljas noor naine hariduslikult võrdväärse paariliseta. Ka Euroopas kohtame paljudel maadel ligikaudu samasuguseid näitajaid, rikastest riikidest eristuvad üldisest trendist selgelt vaid Šveits, Kreeka, Iirimaa ja Saksamaa.

Eestis on sõdade ja okupatsioonide kaasmõjul naiste domineerimine ülikoolis hoopis varasem nähe kui mitmel pool Lääne-Euroopas. 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et kõrgharidusega naisi on meestest rohkem kõigis vanuserühmades (joonis 3).

Viimasel kümnendil kõigub nais- ja meesüliõpilaste suhtarv vahemikus 58 : 42 kuni 62 : 38. Eeldusel, et kõik soovivad endale hariduselt võrdset paarilist kogu eluks, on selles süsteemis iga kolmas noor naine üleliigne, rahvaloenduse andmete järgi koguni iga teine! On ilmvõimatu selles mitte näha vähimatki mõju sündide üldarvule Eestis, samuti esmasünnitaja keskmise vanuse järsule kasvule, kui arvestame, et kõrghariduse omandab tänapäeval umbes pool igast sünniaastakäigust. Kuigi mul pole kasutada ühtki värsket uuringut selle kohta, kas Eesti meesüliõpilased võiksid käitumiselt muu maailma tudengitest erineda, julgen arvata, et vaevalt küll, sest paaritumisturul kehtivad reeglid ei rajane teadlikkusel, kodanikutundel või Eesti pühadest hiitest ammutatud erilisel tarkusel, vaid puhastel darvinistlikus konkurentsis loodusest sündinud tõdedel.

Mis jääb noortel kõrgharitud naistel oma suhteturul teha, kui seal haigutab pooleteise- kuni kahekordne meeste defitsiit? Ühed võtavad ette seikluse välisturgudele, kus meeste ülejäägiga hiilgavad paraku vaid meile kauged ja võõrad kultuurid (Türgi, India, Indoneesia, Jaapan, Mehhiko ja Pakistan). Teised peavad leppima sama saatusega, millega nende okupatsiooni ajal sundkorras maaharitlaseks tööle saadetud vanaemad ehk toreda või siis joodiku ja peksuhimulise traktoristi-mehhanisaatoriga. Kõrgharidusega naiste ülejääk võiks ju tasakaalustada meeste ülejääki keskharidusega noorte paaritumisturul, aga sinna polegi nii lihtne pääseda, sest selleks ajaks, kui ülikoolis meheta jäänud naismagister töörahva hulka jõuab, on temaealised mehed suuremas osas juba jaotatud ning järel vaid riismed, sest nagu osutatud, meeste ülejäägiga turgudel on need valmis kiiresti ja pikaajalisi suhtelepinguid sõlmima. Oma mõju turgudele avaldab see, et igal aastal siseneb praegu turule eelmisest väiksem aastakäik (väikseima sündide arvuga oli Eestis 1998. aasta) ja et traditsiooniliselt otsivad noored naised pigem endast natuke vanemat (s.t juba ka aineliselt kindlustatumat), mitte nooremat meest.

Teiselt poolt survestab keskharidusega eesti noormeeste turgu ka sotsiaalset redelit pidi ülespoole ronida ihkav venekeelsete tüdrukute grupp. Seda, et viimane toimib tagajärjekalt, kinnitavad näiteks sünnitajate rahvusliku enesemääratluse andmed. Noorte venelannade laste isadest veerand on muust rahvusest kui venelased. Seega on turgude tasakaalustamatusel kaudne positiivne mõju lõimumisprotsessile, kuid nii jäävad ahela viimases lülis üle noored vene poisid, kelle suhtetrauma kasutas viimati 2007. aasta kevadel otsustavalt ära vaenulik naaber nn pronksmehe juhtumis. Paarisuhte puudumine pole küll otsetee tänavarahutusteni ega muidu vägivaldsema käitumiseni, kuid kergemini provotseeritavaks see noore mehe kindlasti teeb.

Eeltoodut kokku võttes võiks öelda: siin on sulle, poliitik, alus tegelikult töötava iibeinstrumendi loomiseks. Kvootidega soolist tasakaalu üliõpilaskonnas paika loksutada ilmselt ei saa. Seejuures on haridussüsteemis üldteada see, miks poisid koolis kehvemini edasi jõuavad kui tüdrukud ja vastavalt väiksemas hulgas ka ülikooli sammasteni välja veavad. Bioloogilise küpsemise kiiruse soolist erinevust kemikaalidega muuta ei saa, poleks aga kuigi keeruline otsustada, et edaspidi lähevad poisid kooli lihtsalt aasta vanemana kui tüdrukud. Kui siia lisada sookvoodid naisenamusega õpetajaskonna mehisemaks muutmiseks, oleks paar tugevat kangi suhteturgudele tasakaalu loomiseks rakendatud. Ülikoolide paaritumisturgu hakkaksid need otsused mõjutama küll alles 15 aasta pärast, aga ega me nüüd kiiremini ka välja ei sure.