Üks roll

OTT KARULIN

Tõenäosus, et tegemist on mehega, on kolm korda suurem, kui et tegu on naisega. Tema eesnimi algab ilmselt j-tähega, nagu Jan, Jaanus, Jaan või Jalmar. Perenimi on aga telefoniraamatus kõige sagedamini t-tähe all (olgu siis selleks Tali, Tulve või Tootsen), kuigi enam kui korra on jagunud aupaistet ka k, e, p ja v esindajatele.

Pool kõnealustest on seotud muusikaga. Ja kuigi kõige enam on tunnustust jagunud heliloojatele, ei jää kaugele maha ka dirigendid ja instrumentalistid. Kui ta aga teenib muusadest teatrit – ja sedagi juhtub üsna regulaarselt –, on ta pigem keegi, kes teada nii lavastaja kui näitlejana, aga nimekirja on sattunud ka üks baleriin ja üks dramaturg. Ka kaks kirjandusega seotud inimest on pärjatute seas – üks luuletaja, teine kriitikuna –, nagu ka üks kunstnik ja üks toimetaja. Üks on aga kindel: ükski neist pole vanem kui 35aastane.

Kas tundsite ära?

Esitasin koondportree neist, kes pälvinud presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia, mida antakse välja 2002. aastast ja mille laureaadid on esimesest viimaseni lugedes olnud helilooja Tõnu Kõrvits, kirjanduskriitik Jan Kaus, dirigent Anu Tali, lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa, helilooja Helena Tulve, baleriin Luana Georg, luuletaja Kristiina Ehin, näitleja, lavastaja ja tõlkija Marius Peterson, saatesarja „Ööülikool“ toimetaja Jaan Tootsen, dirigent Risto Joost, ehtekunstnik Tanel Veenre, pianist Mihkel Poll, dramaturg Eero Epner, folkmuusik Jalmar Vabarna ning helilooja ja dirigent Pärt Uusberg. Kolmel aastal on välja antud ka eripreemia: 2002. aastal sai selle rahvamuusik Krista Sildoja, 2011. aastal poeet, esseist, tõlkija ja eelarvamustest vabama ühiskonna kujundaja Igor Kotjuh ning 2014. aastal galerist Olga Temnikova.

Kes on järgmine?

Tavaliselt selgub see suve hakul, aga kui kellelgi tekkis seniste laureaatide nimekirja lugedes tunne, et teab, kes seda jätkama peaks ja sobiks, siis vaid esmaspäevani, 22. maini saabki sel aastal kandidaate üles seada. Auhinna statuut ütleb: „Noore kultuuritegelase preemia, 5000 eurot, on mõeldud 35-aastasele või nooremale Eesti kultuuritegelas(t)ele, kelle kunstilised saavutused on leidnud laialdast tunnustust või kelle looming ning kunstiline tegevus on oluliselt kaasa aidanud Eesti ja tema kultuuri tutvustamisele maailmas“. Kandidatuuri võib üles seada nii iga noor kultuuritegelane ise kui ka tema juhendajad, õpetajad, tööandjad, samuti kõik kultuuri valdkonnas tegutsevad ühendused jt. Peaasi et avalduse ja CV juures on ka senise loomingulise tegevuse kirjeldus ja vähemalt kahe tunnustatud kultuuritegelase või loomeliidu ja ühe tunnustatud kultuuritegelase soovitus.

Miks mitte kandideerida?

Peale au ja raha (noore kultuuritegelase preemiat rahastas esimesel kümnel aastal selle asutaja, presidendi kultuurirahastu nõukogu liige Toomas Luman ning alates 2012. aastast antakse seda välja Indrek Neivelti toel) on viimastel aastatel olnud laureaadil ka võimalus pidada kõne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval 20. augustil, mil eelmine president Toomas Hendrik Ilves tavatses kutsuda kultuuri- ja ühiskonnategelasi oma Kadrioru residentsi Roosiaeda seda tähistama. Kas selle peo traditsioon jätkub ka president Kersti Kaljulaiu ajal, pole veel vist teada ja ega see noore kultuuritegelase preemia kontekstis nii oluline olegi. Igal juhul on aga praegu, mõni päev enne kandidaatide esitamise tähtaega, paslik meenutada üht neist Roosiaias peetud kõnedest. Kas mäletate, kes nii kolme aasta eest arvas: „Enne, kui me ei lase teistel olla oma valikutes vabad, ei ole me ka ise vabad. Seetõttu meenub mulle mitmeid tänaseid ühiskondlikke vaidluseid vaadates miskipärast üks anekdoot. Siil jookseb ümber kännu ja kisab: „Mõnna! Mõnna! Mõnna!“ Põder vaatab teda ja küsib, misasi mõnna on. Siil palub põdralgi joosta ümber kännu. Põder jookseb, kuid ei saa ikka aru, milles asi. Siil vaatab talle üllatunult otsa ja küsib: „Kas sa ei tunne siis, kui mõnus see on, kui rohukõrred kõhu alt kõditavad?“ Mul on tunne, et oleme täna sageli olukorras, kus ühiskond koosneb põtradest ja siilidest, kes mõlemad tahavad olla õnnelikud, kuid kes ei saa aru, miks teisi ei tee samad asjad õnnelikuks kui neid. Või nad saavad aru, aga tahavad, et kõik jookseksid sellest hoolimata ühtemoodi ümber kännu“ (kultuur.err.ee 22. VIII 2014). Vihjeks niipalju, et tsitaadi autor on ainus selle preemia laureaat, kelle ees- ja perenimi algab sama tähega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming