Vene õiglus ja Allahi käsk

Aimar Altosaar

Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar on põhjalikult käsitlenud islami, slaavi õigeusu ja läänekristluse tsivilisatsiooni. XXI sajandi lõpuks võivad neist jääda arvestatavaks tegijaks vaid kaks, sest slaavi õigeusu maailm on kolmest nõrgim ja vähem mõjukas. Kuigi kristlik maailm on meie kujutlustes enam-vähem ühtne, võib tegelik olukord viia ka teiste järeldusteni. Saar kirjutab: „Püüdsin analüüsida ja mõista, miks läänemaailma inimestele jääb nii sageli arusaamatuks teisest tsivilisatsioonist pärit inimeste käitumine ja selle põhjendamine ning vastupidi. Lisaks on arutletud slaavi-õigeusu ja islami tsivilisatsiooni mentaalse lähenemise/läheduse üle, mille mootoriks on sarnane väärtuseline taust ja mõlemas regulaarselt avalduv läänevastane positsioneerumine.“

Lugeja saab võtme suurte tsivilisatsioonide omavaheliste suhete mõistmiseks, kuid ka vastuseid rahvusvahelise elu päevapoliitilistele küsimustele. Esitan siinkohal mõne neist. Miks kannatab tänapäeva Euroopa Vene revanšismi ja islami džihaadi käes? Mis ühendab neid kaht näiliselt erinevat agressiivset ideoloogiat? Miks NATO liige Türgi, hoolimata Vene jultunud jõudemonstratsioonidest tema piiri läheduses ning vaatamata allatulistatud Vene lennukile, ei ole siiamaani teinud valikut Põhja-Atlandi liidu ja Kremli vahel? Miks on lääs jäänud mõlema oma naabertsivilisatsiooniga vastakuti, kusjuures lõhed nende maailmade vahel näivad süvenevat?

Vene õigeusk ei ole Lähis-Idast üle võtnud mitte ainult pühakodade sibulkupleid. Paljudes fundamentaalsetes kategooriates, millel püsib meie maailmapilt, jagavad islami- ja õigeusumaailm peaaegu samu väärtusi, erinedes läänekristlikust maailmast järsult. Läänes prevaleerivad üksikisiku õigused, õigeusus ja islamis kollektivistlikud, läänes on usutunne privaatne, islamis ja õigeusus avalik. Lääs toetab demokraatiat, ida autoritarismi. Läänelik arusaam on, et väide on tõene vaid siis, kui põhineb faktidel. Õigeuskliku ja islami arusaama kohaselt on tõde seotud eelkõige autoriteediga. Tõe kriteeriumiks on religioosne pärimus ja traditsioon, mida autoriteedid pidevalt üle kinnitavad. Autor toob välja ka venelaste püüu alati välja selgitada, kellel on õigus ja kes on süüdi: kellel on õigus, pole kunagi süüdi, kel pole õigust, on alati süüdi. Mida kõrgemalt positsioonilt tõde väljendatakse, seda usutavam. Lääne inimesed vastupidi kalduvad instinktiivselt võimuesindajaid umbusaldama ning võimuisikute öeldut kahtluse alla seadma.

Lääneliku õigustraditsiooni järgi kuulub inimelu ja inimese tervis kõige kõrgemalt hinnatud ja hoolikamalt kaitstud väärtuste hulka, inimene on väärtussüsteemi tipus. Üksikisiku usaldamine ja seadmine esiplaanile soodustab arengut. Kategooriline imperatiiv ehk lääne kõlbluse kuldreegel on keeld kasutada teist inimest mingite kõrgemate eesmärkide saavutamise nimel. Kollektivistlikus kultuuris peab aga säilima ja arenema eelkõige grupp, inimese saatus ei ole niivõrd oluline. Islami ja slaavi õigeusu tsivilisatsioonist pärit inimesed on vähem mures oma õiguste pärast ning peavad esmatähtsaks kohustusi koosluse ees.

Ehkki Venemaa lennukid pommitavad praegu Süüriat, näeb Jüri Saar hoopis slaavi-õigeusu ja islami tsivilisatsiooni mentaalset lähenemist ja lähedust.

Mil.ru / Wikimedia Commons

Lääs hindab kõrgelt üksikisiku vabadust. Liberaalses õhkkonnas on inimene edasipüüdlik ja aldis uut avastama. See lõi aga eeldused teaduse ja tsivilisatsiooni arenguks. Vabadus kui põhimõte nõuab üksikisikult oma eesmärkide püstitamist, mitte seda, et eesmärgid on ühised ja ette antud, nagu see on totaalsetes institutsioonides. Muslim saab olla vaba ainult Allahi tahtele allumise kaudu. Mida kuulekam on inimene, seda vabam on ta islami järgi. Ka igalt õigeusklikult oodatakse oma vabaduse allutamist usule ja kollektiivsetele eesmärkidele. Indiviidi vabadus nii islami kui ka slaavi õigeusu tsivilisatsioonis seisneb kollektiivi teenimises ja enese ohverdamises kollektiivsete eesmärkide nimel.

Läänekristluses on väärtussüsteemi keskpunktiks orienteeritus arengule: lääne inimesed usuvad progressi, sellesse, et olevik on minevikust parem ning tulevik veel parem. Usutakse teaduse ja tehnoloogia võimesse inimese elukvaliteeti parandada ja üldse probleeme lahendada. Traditsioonilises kultuuris käib aeg ringiratast: kõik jääb samaks ja ülim eesmärk on enese kollektiivne hoidmine selles ringliikumise rütmis. Moslemite ja õigeusklike maailmas väärtustatakse vaimset leplikkust ning usutakse, et inimesel pole lootustki maailma kaost tekitavat stiihiat üle mängida. Moslemid ja õigeusklikud venelased vaimustuvad oma minevikusündmustest, mille abil käib pidev oma identiteedi taastootmine. Ajaloo tähthetki kasutatakse oleviku argumentidena: islamistid kutsuvad üles looma kalifaati, Moskva patriarhaat toetab aga Venemaa suuruse ja hiilguse taastamist ja naabrites austuse tekitamist hirmutamisega. Saar nimetab selliseid kultuure arenguimmuunseteks.

Lääne kultuuri, mida on väga suurel määral mõjutanud protestantlik pööre, iseloomustab usk rikkuse loomise piiritusse potentsiaali, loovasse töösse, mida ei piira ressursid (loodusvarad, inimvarad), vaid ainult aeg. Materiaalset rikkust saame aga kõik alati juurde luua. Läänes usutakse, et kõike saab reguleerida lepingute ja kokkulepitud reeglitega ning rahvusvahelises kaubanduses ja riikidevahelistes suhetes võivad võita kõik. Islamiäärmuslaste ja Venemaa käitumismuster ja hinnang rahvusvahelisele olukorrale on aga ühesugune: ollakse solvunud, pettunud „lääne väärtustes“, läänt ja eriti USAd süüdistava retoorikaga kaasneb rahvusvaheliste käitumisreeglite ja kokkulepete eiramine, jõukultus ning avalik vihakülv nende kontrolli all meedias.

Saar hoiatab, et me ei tohiks kaasa minna solvumise ja kättemaksu kultuuriga, sest „Läänelt ihatakse nii slaavi-õigeusu kui islami suunalt tegelikult tunnustust, kuid Lääs on valmis pakkuma vaid sallivust ja see tundub mitteküllaldane ja ebaõiglane. … Putinlik Venemaa ja islamistlik Iraan (riik, mis on ametlikult teokraatlik) kasutavad mõlemad toimetulekut alandatuse tundega propagandarelvana, viha õhutamise ja sõjahüüdena. Mõlema riigi juhtkonna sõnum on: „Iial ei peta ega alanda te meid nagu varem.“ (D. Moisi)“.