Willkommen to kabaree! 14. oktoobril 2008

Tiit Hennoste

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008, kui kogu ajakirjandus kõmab sellest, et maailma majandus on kriisis ja see kriis kestab veel vähemalt paar aastat? Kuigi Andrus Ansipi pilkumatud pilusilmad kuulutavad meile endiselt kustumatut edu ja kohe-kohe mööda minevat ajutist ebahetke. Aga ta on ka õppinud Nõukogude armee politruk.

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008, kui kogu ajakirjandus kõmab sellest, kes mida võitis? Kui juba kuulutatakse nädal ette, et laupäeval hakkab keegi taas miljonit võitma. Mängige. Vaadake teiste mängimist. Mängige. Sest töö on ainult vaeste inimeste ja vanade hobuste päralt. Ja võib-olla lollide ajaviide ka. Tõsi küll, mõni saab vaid paarsada krooni poeskäigu raha ja mõni viiakse hullumajja mängusõltuvusest taastuma. Nojah, elu pole laadaloterii, kus iga loos võidab.

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008? Tunnetest, mis valdavad 20 aastat teadurina töötanud kõhetut meest, kelle kuupalk on 11 500 (maksud maha ja mitte sentigi preemiat), kui ta loeb lehest oma rektori juttu, kuidas töötasu on otseselt seotud haridustasemega ja meenutab kuulutust, kus otsitakse vangivalvureid, väljaõpe kohapeal, kuupalk 13 000?

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008, kui Eesti poliitilise ülbuse tipp Jürgen Ligi hakkab kõnelema solidaarsusest? Alguses olid liberaalid, siis said neist natsionalistid ja nüüd sotsialistid? Kas on näpud nii põhjas? Või on näpud nii sahtli vahel?

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008? Kunagi kirjutas vist Sofi Oksanen sellest, kuidas Hitleri ja tema jüngrite hirmuteod on endiselt tõsiselt võetavad, aga Stalin ajab pigem naerma. Ma mõtlesin selle üle pikalt, aga pihta ei saanud. Sest mind ajab pigem Hitler naerma ja Stalin kohe mitte kuidagi. Aga viimasel ajal olen pannud tähele, et samasugune asi on kahe Eesti sambaga. Pronkssõdurist kõneldakse endiselt tõsiselt ja süngelt, kõnelejad võivad lausa kaklema minna, aga vabadusrist ajab kogu seltskonna naerma. Mis siin taga on? Midagi igatahes on. Marx olla ütelnud, et inimkond jätab naerdes jumalaga oma minevikuga ja ajalugu korduvat farsina.

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008? Sellest, et tantsutähed astuvad võitlusse laulutähtedega? Või sellest, kas Ingrid Tähismaa oli õnnetum kukkudes välja tantsu- või laulusaatest? Kui ma kõnelen ajakirjanike ja eriti nende juhtidega, siis paistavad kõik normaalsed inimesed. Kui nad hakkavad lehte tegema, siis kusagilt peale muutub tulemus oksetööstuse osaks ja tegijad hakkavad seletama, kuidas inimesed vajavad meelelahutust, milles pole midagi halba. On küll! Vähemalt kolmel juhul. Kui selle tase on prügikasti kolmas kaabe. Kui selle eesmärk on imeda inimesest välja igasugune ajutegevus, et temast saaks võimalikult kergesti võimu käes manipuleeritav mängukann. Ja kui selle eesmärgiks on panna inimene avalikkuse ees loobuma igasugusest sisemisest eetikast.

Millest kirjutada 14. oktoobril 2008? Sellest, et vihmapiisk ei õõnesta kivi? Mesilase lend ei pane maakera kõikuma? Elul on mõte vaid siis, kui saad seda jälgida väljastpoolt elu?

Pigem sellest, kuidas õhtujuht Joel Grey juhatab sisse „Kabaree“. Õues on kole, siin sees on kõik kaunis. Muusika on kaunis, görlid on kaunid, isegi orkester on kaunis. Ja kõditab pianiino seljas bandžot peksva vana mõrra tselluliidset kintsu. Õues on külm, siis sees on soe. Nii soe, et me näeme igal õhtul vaeva, et takistada görlidel viimastki hilpu seljast viskamast. Aga ei maksa kaotada lootust. Äkki me just täna kaotame võitluse.

Pigem sellest, kuidas seesama õhtujuht tantsib ja laulab kabareetäht Sally Browniga. Sellest, kui iharalt kõlavad ohked raha järele ja kui elegantselt kilksudes lendavad mündid tantsijate dekolteesse ja püksi. Pigem sellest, kuidas seesama Sally Brown laulab ballaadi hoorast, kes kutsus unustama kõik mured ja tulema kabareesse. Ja kes oli kirstus nii kaunis. Elu on kabaree nii suur, elu on ka-ba-reeee!

PS Mõtlesin seda lugu 14. oktoobri hommikul kell kuus oma voodis. Ümberringi oli vaikus. Vaid harva sõitis mööda mõni auto. Mõtlesin, et see lugu peaks lõppema just niimoodi. Ja sinna otsa võiks tulla PS: aasta siis, oli … Edasine oli sekundine assotsiatsioonide ahel. Üks tsitaat tõi teise: ilus on, aga riimi ei lähe. Ja see omakorda kusagilt kaugest puberteediajast, võib-olla isegi aastast kuuskümmend viis, selle salmi, mille lõppu see tsitaat kuulus: Luksusmasina karbussis, lepatriinu nugist … suudles. Tõepoolest, riimi ei lähe, aga ilus on.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming