Balti kaadrid

TRISTAN PRIIMÄGI

Mingit Balti tunnetust ei ole olemas, mingit Baltit ei ole olemas.

Naine kirjanduskonverentsilt „Balti teadvus 2007” (Katariina Lauk), „Sügisball”

Väikeriigi kodanikena mõistame paremini kui keegi teine, kui keeruline on end teatavaks ja kuuldavaks teha. Eesti on üks identiteedita maanurgake, mis ida ja lääne, õigeusu ja roomakatoliikluse ning sotsialismi ja kapitalismi ristteel on end vaheldumisi ja vahelduva eduga üritanud defineerida nii suurriikide kaudu kui ka vaid iseendale toetudes. Me eksisteerime suuresti vaid enda jaoks. Teisi meie siblimine ei huvita.

Seda sümpaatsem on norralase Jan Erik Holsti kangekaelne püüd näha Balti riikide filmikunstis midagi märgilist, tähenduslikku. Holsti inglise keeles ilmunud ja meie raamatupoodideski saadaval kogumik Põhja- ja Baltimaade filmikoostööst viimase 25 aasta jooksul on tänuväärne materjal just seetõttu, et avab meile endile meie regiooni võõramaalase pilgu läbi. Me ise paistame ju selles väga kindlad olevat, millised me oleme ja milline on meie missioon siin ilmas. Siin aga joonistub välja märksa laiem ja mitmekesisem pilt. Raamatut lugedes hakkab lausa hämmastavana silma see, kui vähe Eesti end siiski Baltimaana teadvustab. Soomesuunalised püüdlused on mulle alati tundunud pisut tõusiklikuna (no mõelge, kas Põhjamaadel on tõesti tarvis üht vaest onupoega juurde? Kas me soovime olla Põhjamaade peol igavesti „lastelauas”?), aga suhtumine Lätti-Leedusse on Eestis pigem üleolev kui partnerlikult sõbralik. Põhjamaade autorite vaade Baltimaadele siin raamatus vabastab meid nendest ersatssulgedest, nad vaatlevad meid võrdsena võrdsete hulgas.

Üsna kiiresti saavad selgeks mitmed aabitsatõed, mis seni meie endi filmiretseptsioonis on varju jäänud: nimelt on teistel Balti riikidel meie palju räägitud edulugude kõrvale panna mitmeid samasuguseid. Dokumentalistika väljapaistvusest on näiteks Eestist enamgi mõtet rääkida nii Läti kui Leedu puhul. Läti suurte nimede Juris Podnieksi ja Herz Franki kõrvale on Eestist raske leida seesuguse mõjuväljaga dokumentalisti, rääkimata Leedu taasiseseisvumise aegsetest ja järgsetest tegijatest nagu Audrius Stonys või Arūnas Matelis. Ehk on asi selles, et nii Leedu kui ka Läti puhul saab rääkida liikumistest või koolkondadest : Leedu eksistentsialistlik-poeetilisest koolkonnast ja Läti poeetilise dokumentalismi koolkonnast. Legendaarse Taani dokispetsialisti (ja samuti avaliku baltofiili) Tue Steen Mülleri artiklis „Balti dokumentalistika. Armastuslugu” on eestlastest leidnud äramärkimist tuntud individualist Mark Soosaar. Ehk on see meie rahvuslik joon, et eelistatakse ise nokitsemist kellegi-millegi egiidi alla kogunemisele?

Otsese välispilgu baltlase kuvandile heidab Gunnar Rehlin ehk veidi pinnapealses, aga meelelahutuslikus loos „Baltlased Skandinaavia filmides”, mis on koduloouurijale tõeline aare, kuna seal mainitakse mitmeid kohalikke filme ja telesarju, millest siinpool Läänemerd ehk iial kuuldud pole, kuid kus eestlasi ja teisi Baltimaade rahvaid on enamasti kujutatud trafaretselt ja karikatuurselt.

Iga Balti riigi kohta on ka põhjalik lähiajaloo filmikunsti ülevaade, mis võib kohati tunduda veidi kuiv, aga annab vajaliku koguse infot neile, kes tahavad sellesse teemasse sügavamale kaevuda.

Harivat kraami jagub siin lisaks küll ja veel. Jan Erik Holst ütles oma raamatuesitlusel, et igaüks kipub sellest raamatust otsima oma nime ja seda, mida on tema kohta seal kirjutatud. Eestlasena leian, et kõrvalpilk – ennekõike rõhuasetustes – on midagi hoopis erinevat meie enda minapildist. Holsti raamat on ülivajalik võõrkeelne ülevaade meie perifeersest filmikunstist, mis teeb ka suure sümboolse teene, ühendades kodutud eestlased oma filmigeograafilises (ja poliitilises) nägemuses selgelt Põhjamaadega. Usun, et sellised sammud viivad sellele eesmärgile märksa kiiremini kui ükski poliitiline kokkulepe.