Digimuundumine paneurooplaseks

Euroopa ühtse digituru ohud ja võimalused

TRISTAN PRIIMÄGI

Tundub, et tulebki taas teha juttu õigustest audiovisuaalses valdkonnas, kuigi see on teema, mis ei allu suuremast seletamisest hoolimata erilisele mõtteselgusele. Seda teavad justkui nii tarbijad, tootjad, vahendajad kui ka seaduste täitjad, et loomingulist omandit on vaja mingil moel seadusega kaitsta. Kahjuks on kogu prevaleeriva piraadihirmu tagajärjel ja suutmatusest muutuvate aegadega kaasa minna varitsemas oht, et tehakse rumalaid samme, mida ei ole hiljem enam võimalik tagasi võtta.

Digitaalse ühisturu eest vastutav Euroopa Komisjon (mille asepresident on kunagine ACTA-aktivist Andrus Ansip) seisab nüüd maikuus väga keerulise valiku ees. Kas ja millisel moel peaksid nad legaliseerima Euroopa digitaalse ühisturu? Mis see üldse on?

Lühidalt tähendaks see Euroopa riikide ehk territooriumide suveräänse õigusruumi lõhkumist ja kaotamist, kui asi puudutab audiovisuaalset sisu – filme, teleprogramme, videomänge ja muud. Euroopa Komisjoni digiõiguste reformist leiame tsitaadi: komisjon soovib, et a) bulgaarlane saaks endale tellida Hollandi Netflixi (SVoD e subscription video on demand, tellitav telekanal) ja et b) belglane saaks vaadata filmi iTunes UKst või Universciné France’ist (TVoD e transactional video on demand, tellitav telesaade).¹ Ka siin meedias kostnud argumentide à la „eestlane peab soovi korral saama vaadata Dublinis netist superstaarisaadet“ varju jäävad aga märksa keerulisemad probleemid, ennekõike just küsimustes, mis puudutavad filmikunsti. Samal ajal kui kohalikud euro- ja digivirgatsid raiuvad, et „digitaalne ühisturg peab tulema“² – argumentatsioonis annab tooni küll pigem kantseliitlik majandusiba ja arulage digivaimustus –, siis filmitegelaste seast kostab pigem ärevust tekitavaid noote. Keda on filmiteemalistes küsimustes mõtet usaldada, kas eurokomisjoni poliitikutest liikmeid või filmialal iga päev tegelevaid inimesi?

Filmi elu algab enne valmimist

Euroametnike probleemiks selle teema käsitlemisel tundub ennekõike olevat arusaam, et audiovisuaalse teose eluiga algab hetkest, kui teos on valmis. Räägime filmist kui valmistoidust, arvestamata sellega, kes ja mis tingimustel on pidanud selle valmistama. Filmivaldkonna paremad tundjad on selgelt öelnud, et nende arvates tähendab eksklusiivsete territoriaalsete õiguste kaotamine Euroopas sellesama Euroopa filmitööstuse hukku või kindlat ja vältimatut allakäiku.³

Probleem on selles, et Euroopa väiksuse juures tuleb ka tipptegijate produtsentidel (kelle esmane eesmärk ei ole saada filmiga kasumit, vaid väljendada kunstilist seisukohta) filmide valmimiseks vajalik rahastus kokku panna oma laia fantaasiat kasutades, tükk tüki haaval. Suure osa filmi tootmiseks vajaminevast eelarvest moodustab Euroopa filmide puhul selle filmi eelmüük Euroopas. Euroopas on umbes 30 riiki (25 Euroopa Liidus) ja filmi eelmüügist igale territooriumile eraldi võib kokku saada tootmiseks arvestamisväärse summa. Näitena võib tuua Michael Hanekese filmi „Armastus“ („Amour“, 2012), mille 8,5miljonisest eelarvest koguti väidetavalt peaaegu kolmandik e 2,7 miljonit just nimelt õiguste eelmüügi teel.

Eesti näitena võiks tuua levifirma Estinfilm, kes on ostnud kõigi uute Lars von Trieri filmide, nt „Antikristus“ („Antichrist“, 2009) või „Nümfomaan“ („Nymphomaniac“, 2013) õigused vahel isegi aasta või paar enne filmima hakkamist, toetudes ainult režissööri nimele, filmi pealkirjale ja sisukirjeldusele. Eesti ja teiste riikide ettemaks võimaldas filmi hiljem valmis teha. Loomulikult on siin oluline toonitada režissööri nime, sest selline praktika on tuntud tegijate pärusmaa, eesti filmidele eelmüük üldjuhul ei laiene. Teisalt oleks ilma sellise rahastusvõimaluseta jäänud suure tõenäosusega tootmata suur osa filmidest, mida loeme tänapäeva Euroopa filmikunsti klassikaks.

Uued eelnõud

Üleeile, 6. mail avalikustas komisjon uue Euroopa ühisturu eelnõu, milles toonitati veel kord sellise turu hädavajalikkust, aga jäädi hämarapäraseks detailides. Euroopa Komisjoni pressiteates on kirjas, et nende plaanitav strateegia toetub kolmele sambale: 1) tarbijate ja ettevõtjate parem juurdepääs digitaalsetele kaupadele ja teenustele kogu Euroopas, 2) digitaalvõrkude ja innovaatiliste teenuste arenguks sobivate tingimuste ja võrdsete võimaluste loomine ja 3) digitaalmajanduse kasvupotentsiaali maksimeerimine.⁴ Samas tõdeb komisjoni president Jean-Claude Juncker: „Ma tahan, et iga tarbija leiaks parimad pakkumised ja igal ettevõtjal oleks juurdepääs võimalikult suurele turule olenemata sellest, millises Euroopa otsas nad asuvad.“ Kuigi Juncker mainib ka ettevõtjat, on siiski tunne, et pigem arvestatakse suurettevõtjatega, kelle maht suudab üleeuroopalise äritegevuse välja kanda, kohalikud tegijad aga jäävad oma õigustest ilma. Komisjon on kogu oma retoorika sõnastanud auditooriumi-tarbija-vaataja seisukohast, võtmata arvesse teenusepakkujate või sisutootjate vajadusi. Ilma nende panuseta aga ei ole sellel auditooriumil enam varsti midagi vaadata. Samuti räägitakse visalt üksnes valmistoodangust, pööramata tähelepanu sellesama audiovisuaalse sisu saamisloole.

„Ma pooldan territoriaalsuse põhimõtet, aga mitte territoriaalset eksklusiivsust,“ ütles Andrus Ansip pressikonverentsil. Filmiõiguste puhul saame aga rääkida üksnes territoriaalsest eksklusiivsusest (kui vahel välja arvata digi-TV platvormide õigused). Samas toonitas ta ka seda, et eelnõu „pole lõpusirge, vaid pigem alguspunkt”, ehk siis loodetavasti on seaduste edaspidisel kujundamisel võimalik kaasa rääkida ka nendel huvigruppidel, kelle seisukoht praegu ilmselgelt kaitstud ei ole. Tundub, et võetud suutäis on ka komisjonile veidi liiga suureks osutunud ja selles põrkuvate huvide konfliktset pundart ei olegi nii lihtne lahti harutada.

Vangistav vabadus

Mida siis ikkagi tähendab territoriaalse eksklusiivsuse kadumine? Tegemist oleks siis n-ö audiovisuaalse vabaturuga, mille puhul tekib lisaks oht, et audiovisuaalne sektor muutub põhimõtteliselt üheks suureks päevapraevabrikuks – nii tootjad kui ka õiguste ostjad ei saa enam lubada seda, et arvestataks kohaliku turu maitse-eelistuste või regionaalse vürtsiga, vaid peavad pakkuma keskpärast, üheselt mõistetavat maitset kõigile. Euroopa õiguste ostmise tingimuseks on see, et toode vastaks „Euroopa maitsele”. Tulemuseks on – kui nüüd nende kulinaarsete võrdlustega lõpuni minna – nn europuding, ebamäärases Euroopas kaastoodetud isikupäratu lugu, mis üritab meeldida kõigile, aga ei rahulda kedagi.

Euroopa film liigub niigi kunstilistelt väärtustelt järjest rohkem masstootmise ja sirgjoonelise narratiivsuse poole. Euroopa filmiakadeemia esimees, Poola režissöör Agnieszka Holland on öelnud, et Euroopa filmikunstis valitseb sisukriis.⁵ Euroopa filmid on valdavas enamikus kunstilises mõttes ebaolulised. Sisukriisi võib uus seadus vaid suurendada. Nagu on kirjas Euroopa filmi levitajate ühenduse Europe Distribution suures ühispöördumises digitaalmajanduse ja -ühiskonna volinikule Günter Oettingerile: „Territoriaalsus ja eksklusiivsus on arvestatava Euroopa audiovisuaalse ökosüsteemi tarvis hädavajalikud nii tootmise ja levitamise kui ka kõigi meediumide, nt kino, digi-TV, DVD, tasuta televisioon ja tasulised kanalid, puhul.“

Tõde ja õigused

Ma ei hakkaks siinkohal üldse rääkima illegaalse allalaadimise üleüldisest prevaleerimisest (pidage mind küünikuks, aga audiovisuaalne sisu on niigi kahe kliki kaugusel ilma igasuguse seaduseta, nii et praegune tegevus tundub veidi katsena põrandale kildudeks purunenud vaasi euroliimiga taas kokku kleepida) või tõsiasjast, et ma kahtlen sügavalt selles, kas materjalide kättesaadavus paneb inimese valima „Troonide mängu“ („Game of Thrones“, 2011—) uute episoodide asemel mõnd Hispaania seriaali. Eestlase seisukohast tundub see olevat väliseestlastele suunatud projekt, sest teistpidi piiriülene tarbimine toimib ka praegu väga hästi.

Teadlikuma maitsega inimesed laevad vajaliku kraami alla (kahjuks on see tõsi ja kardan, et reguleerimine seda džinni enam pudelisse ei topi), ebateadlikumad aga tarbivad audiovisuaalset sisu samamoodi edasi nagu praegugi: 120 kanaliga televiisoris käib aktiivne liiklus ainult esimese viie, st Eesti programmide vahel. Valikuvabadus on olemas ka praegu, aga seda lihtsalt ei kasutata.

Loodame, et meie tootjad ja levitajad suudavad nüüd selle eelnõu võimalikud tagajärjed selgeks mõelda ja vajaduse korral kisa tõsta. Seda enam et üks komisjoni liikmetest on eestlane, kes peaks meie rahva filmitööstuse probleemidest vähemalt lähema selgitamise korral aru saama.

¹ EU Copyright Reform – Evaluating the Possible Impacts, 2015

² Eurokratt. Digitaalne ühisturg peab tulema. 29. IV 2015. www.eurokratt.ee

³ Scott Roxborough. What’s Behind a Europe Plan That Would „Destroy” Independent Film. The Hollywood Reporter, 30. III 2015. www.hollywoodreporter.com

⁴ Euroopa Komisjoni 16 algatust digitaalse ühtse turu elluviimiseks. Euroopa Komisjon – Pressiteade, Brüssel 6. V 2015.

⁵ Martin Blaney. Agnieszka Holland: crisis of content in European cinema. Screen Daily, 27. IV 2015. www.screendaily.com