Eksperdi töö muutub taotluste suhtes kõvasti re?issöörikesksemaks

Tarmo Teder

Ametnik ja re?issöör Kristiina Davidjants.  

Asute alates 1. novembrist tööle Eesti Filmi Sihtasutusse dokumentaalfilmide eksperdina. Milliste põhimõtetega selles nn doku-Lõhmuse ametis otsustama hakkate?  

Põhimõtted vaevalt et kohe muutuvad, sest mina pole mitte doku-Lõhmus, vaid doku-Davidjants ning toon kõne all olevasse ametisse paratamatult kaasa ka enda tausta filmitegijana. Nii et siis mingil määral muutub eksperdi töö esitatud taotluste läbitöötamise puhul kõvasti re?issöörikesksemaks.

Vahest fikseeriks üldistavalt need põhimõtted, mis kohe muutuma ei hakka, ning mis tähendab re?issöörikesksus?

Üldistavalt öeldes on EFSi eesmärgiks toetada võimalikult erinevate filmitegijate võimalikult erineva lähenemisega filme võimalikult professionaalsel tasemel ? nii lihtne see ongi. Re?issöörikesksus tähendab, et filmi teeb valmis lõppude lõpuks filmi re?issöör (vähemalt peaks ideaalvariandis). Seega on oluline kõigi esitatud paberite tagant kuulda reaalselt nende inimeste, kes filmi valmis teevad, eelkõike aga re?issööri enda häält: kuidas tema seletab ära oma filmi olulisuse, visuaalse keele, kuidas vastab tema kõigile esitatud küsimustele. Paber kannatab tõesti kõike, eriti kui ta on veel eeskujulikult vormistatud, reaalne filmitegemine läheb aga väga tihti taotlustes kirjeldatud plaanidest kõvasti lahku.

Peaks formuleerima ka professionaalse filmitegemise taseme?

Hea küll, ma täpsustan. Antud kontekstis ei tähenda professionaalne filmitegemise tase isegi mitte hõlmamatuid kunstilisi kriteeriume (mida on raske filmi arendusfaasis ka kohe kindlakäeliselt paika panna), vaid näiteks elementaarseid tehnilisi nõudeid. Et helimees ei eksisteeriks ainult eelarves, vaid viibiks ka reaalselt platsil. Et ülesvõetud pilt kannataks hiljem ekraanil vaadata. Et noor filmire?issöör saaks oma projektide teostamisel tootjalt sisulist abi, mis aitaks kaasa võimalikult hea lõpptulemuse saavutamisele.

Üldse on eesti dokumentaalfilmid idee/sisulise poole pealt tihtilugu heal tasemel, kuid sageli jätab näiteks soovida just hilisem reastatud materjali tase. Ilmselt on oma töö teinud siin üheksakümnendate kokkuhoiuaastad, kus eelarve nappuse tõttu tehti kõik, mis vähegi võimalik, ise. Aga inimaju ressursid on enamalt jaolt siiski piiratud, rääkimata omandatud oskustest, ning nüüd oleks aeg hakata jälle tähelepanu pöörama ka sellele, et film ei jätaks kiiruga kokkumonteeritud koduvideo muljet. See kõik kõlab võib-olla tähtsusetu tehnilise norimisena, aga keegi ei taha kanda kiiruga kokku traageldatud pükse või süüa poolküpset jahutoodet. Miks peaks siis filmide puhul tegema allahindlust?

Kui suur on EFSi dokumentaalfilmide ?pott? 2005. aastaks ja palju kvartalis keskeltläbi taotlusi laekub? Sellest suhtest võiks välja tuua nõudluse ja pakkumise nii rahalise kui filmide arvulise vahekorra.

Kui võtta arvesse, et 2003. aastal oli dokumentaalfilmide toetuste eelarve 5,05 miljonit krooni, siis 2004. aastal kasvas see kuue miljonini ? päris ilus kasv võrreldes ühe dokfilmi eelarvega. Ehk siis ?pott? on kogu aeg stabiilselt kasvanud. Teiste sõnadega tähendab see seda, et on saavutatud peamine: dokfilm on püsinud teatud tasemel, saavutanud stabiilsuse ja isegi arenenud ? meie dokumentaalfilme on näha liikumas dokumentaalfilmifestivalidel, sealjuures ka Amsterdamis, Nyonis ning mõnel tähtsamal festivalil veel.

Tunnipikkuse dokumentaalfilmi keskmine eelarve (kui me ei arvesta madala eelarvega Eesti lugusid ? ca 105 000 krooni eelarveks) on 2002. aasta 600 000 kroonilt tõusnud 2004. aastaks ühe miljoni kroonini. Taotluste ja toetuste suhtega võrreldes võiks ideede ja tootmisse minevate filmide vahekord olla pinevam. Aastal 2004 laekus sihtasutusele 70 doku toetustaotlust, neist 12 olid mitmest eelsõelast läbi käinud ?Eesti lood?, niisiis kokku 58 taotlust. Viimasest voorust lisandus kaheksa, toetust sai neist ligi pool. See ei näita just tihedat konkurssi. Kui lisame ka ?Eesti lood?, siis anti 70 taotluse peale 40 toetust (Norras on sama vahekord üks viiele).

2005. aastaks on planeeritud eelarve kasv ka dokumentaalfilmi valdkonnas, umbes samas mahus kui eelmisel aastal ehk siis kuni 20% mullusest. Tuleb lisada, et paljud aastail 2002 ? 2004 arendustoetust saanud filmid taotlevad tootmistoetust 2005. aasta esimeses voorus. See jätkumine on Lõhmuse taak Davidjantsi turjal. Päris doku-Davidjantsi programm hakkab välja paistma uutes ?Eesti lugudes? 2005. aasta sügisel ja 2006. aastal linastuvates dokkides.

Tuleb endale teadvustada, et ka dokumentaalfilmi tootmine on tänapäeval enamasti vähemalt kaheaastane protsess.

Mida peamist soovi(ta)te dokure?issööridele ja -taotlejaile?

Mõelge enne hästi läbi, miks te seda filmi üldse teha tahate, ja alles siis, kui olete selle endale selgeks teinud, üritage valmis mõeldu oma taotluses kirja panna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming