ELA JA SÄRA – Film

TRISTAN PRIIMÄGI

Kultuurkapitali audiovisuaalkunsti „Ela ja sära“ nimekirja vaadates hakkas mulle silma, et valdavalt on preemia vääriliseks peetud filmilavastajaid, erandkorras Sulev Keedust lausa kaks korda. Eks sellega ole ilmselt nii nagu kõigi teiste filmiauhindadega, et tähelepanu püüavad atraktiivsemad, ja need, kes meedias rohkem esil. Filmitööstuse kõige glamuursema aspekti ehk staaride eest hoolitseb juba näitekunsti sihtkapital – nende laureaatide seas domineerivad selgelt näitlejad.

Filmivaldkonna särajate hulgas on aga ka erandeid. Kõige silmatorkavam on ehk see, et 2012. aastal on preemia vääriliseks osutunud puhas teoreetik, (filmi)semiootik Peeter Torop. Veelgi hiljem, 2015. aastal on üks kahest preemiast läinud operaator Erik Põllumaale. Ka 2013. aastal auhinnatud dokumentalist Raimo Jõerand ei olnud selleks hetkeks juba kaua filmitegemises aktiivne olnud, küll aga on temalt oodata mängufilmi „Eesti Vabariik 100“ raames.

Ma ei arva, et režissöörid ei ole „Ela ja sära“ väärilised. Filmiprojekte on Eestis vähe, raha veelgi vähem ja paari negatiivse rahastusotsuse korral võib tekkida korralik lünk nii rahalisse kui ka tehnilisse asjaajamisse. Teisalt jätab see teenimatult varju suure osa suure töö tegijatest. Kui panna kõrvale kultuurkapitali aastapreemia (7000 eurot), siis on ka see läinud seni eranditult alati režissööri(de)le. Tõsi, täpselt poolel juhtudest on koos lavastajaga meeles peetud teisi loomingulise kollektiivi liikmeid – operaatorit, produtsenti, filmi peaosalist. Anima puhul animaatoreid. Sama lugu on ka audiovisuaalkunsti sihtkapitali aastapreemiatega, kus pilt veelgi kirjum ja tähelepanu on saanud ka need, kelleni toetused tavaliselt ei jõua.

Kuivõrd „Ela ja särale“ saab end esitada inimene ise, on õigustatud küsida, kas ehk puuduliku info tõttu on seda esitanud ja esitamas valdavalt (või ainult) filmilavastajad, ja see võimalus ei ole teiste valdkondade esindajatele mingil põhjusel teatavaks saanud, või siis eelistataksegi preemia andmisel režissööre. Kas režissööride eelistamise taga on sellisel juhul lihtne inimlik impulss, lihtsama vastupanu teed minek või arvestatakse ka preemia ja laureaadi nähtavusega meedias?

Igasugused auhinnad on loomulikult teretulnud abi, aga ehk peaks kuidagi tagama selle, et särada võiksid ka filmitöö tegijad tuntuse äärealadelt? Näiteks stsenaristid, kelle ajamahukat tööd peaaegu ei kompenseerita, oleksid säärase toetuse jaoks justnagu loodud – nad saaksid tõmbuda erakuellu ja kirjutada, ilma et peaksid olme pärast eriti muretsema. Üks kinnistunud stereotüüp eesti filmi kohta ongi ju see, et käsikirju peetakse nõrgaks. Osalt täiesti õige, ja just ilmselt seetõttu, et kirjutamist nähakse millegipärast kõrval-, mitte põhitegevusena. Toropi eeskujul võiks samamoodi hinnata ka filmi teoreetilise poolega tegelejaid, kas või filmiteadlasi ja filmiajakirjanikke, tunnustada vahelduseks Eesti filmi andmebaasi, filmiarhiivi, filmimuuseumi tegemisi. Siin on muidugi küsimus mitte üksnes selles, kas nende tegevust tunnustatakse või mitte, vaid ka selles, et enamasti kaasneb nendes valdkondades tegutsemisega ka kindel töökoht ja palk. Kas sellisel juhul on preemia andmine õigustatud? Ent siingi peaks ilmselt nägema erandeid seal, kus neid ette tuleb. Vahel tehakse palgatööd vaid selleks, et muud tegevust kuidagi toetada.

Praktilise külje pealt on nimekirjast peale stsenaristide puudu ka kujunduse pool, kuigi tugev filmikunstnik võib lavastaja kõrval anda filmile sama tugeva omanäolisuse pitseri nagu operaator.

Nii et filmivaldkonnas võiks kunstnikupalgast rääkida pigem seoses režissööridega, aga erinevalt mitmest teisest kunstivaldkonnast on film oma olemuselt meeskonnatöö ja hea filmi taga on andeka lavastaja kõrval ikka enamasti ka õigesti valitud meeskond. Tahaksin neid teisi meeskonnaliikmeid innustada otsima ise omale tunnustust, kui seda muidu anda ei taheta. „Ela ja sära“ pakub selleks suurepärase võimaluse.