Geeniuste suvetuuri kaks mässulist

ERKKI LUUK

Briti filmiklassikute programm ?Geeniuste mäss? 21. ? 27. maini Tartu Lutsu teatrimajas, 14. ? 20. juunini Tallinna Püha Katariina kirikus. Geenius, olgu Jumal talle armuline, mässab muidugi omasoodu ja tihti ka nagu jumal juhatab. Sageli isegi nii, et asjassepühendamatu, sisuliselt ükskõik kes, sellest arugi ei pruugi saada. Kaks tänast vaatlusalust, Stanley Kubricku ?Dr. Strangelove ehk Kuidas ma õppisin mitte muretsema ja armastama pommi? ja Derek Jarmani ?Viimane pilk Inglismaale? on selle mõningased näited.

Tänapäeva blaseerunud, kõikenäinud ja

-nägevale vaatajale jääb ?Dr. Strangelove?i? omaaegne põrutavus kaugeks eelkõige poliitilistel põhjustel. Film mõjub põhiliselt satiirina kaugesse minevikku jäänud külma sõja aadressil, samas kui toonasega samas poliitilises olukorras viibides tunnetataks ilmselt, et ?see puudutab meid kõiki?. Poliitilisus, mis kunagi oli selle filmi tugevus, osutub seetõttu nüüd selle nõrkuseks (kui sedagi) või siis on üldse tähelepanu alt väljas. Tänase vaataja jaoks, julgen oletada, tõusevad (reservatsioonidega muidugi) esile suurepärased, ajuti ülemängimise ja groteski piiril balansseerivad näitlejatööd (eriti filmis kolm n.-ö. hiilgerolli teinud Peter Sellersi oma) ja Kubricku ?käsitööoskused?, neist avaldab kahtlemata kõige rohkem muljet tema oskus ?vaatajat ekraani küljes kinni hoida?. Tõepoolest, olgugi süþee käivitav intriig aegunud ja mis kõik veel, õnnestub tal põnevust alal hoida kogu filmi vältel. Pildikeelise põnevuse tehniliselt meisterlik valdamine ja iseäralik ?komejant? tegelikult ju nii tõsisel teemal, nagu tuumasõjaoht seda on (kuid samas ärgem unustagem, et nii tõsistest asjadest saabki populaarses vormis rääkida ainult naljatamisi), aitab tal vaataja tähelepanu ka viimase minimaalsegi sisseelamisinvesteeringu korral oskuslikult jagada ja valitseda. Siin tuleb mängu see loomulik kaasahaaravus, mida Roland Barthes kirjeldab teksti mõnuna ja millest pärast kultuuritarbimise lõppu enam suurt midagi kõrvade vahele järele ei jää. Lihtsustatult öeldes on see efekt, kus kogu vaatamise aja on põnev-põnev-põnev ? ja kui film on läbi, pole järsku enam midagi peale ebamäärase pettumuse, et ?põnev? otsa sai. Siis hakatakse paratamatult mõtlema, et ?mis seal siis nii väga oli? ja sageli paratamatult ka leitakse, et ?ei olnudki nagu õieti midagi?, peale selle ajutise kaasahaaravuse, muidugimõista. Niisiis kogeb tarbija sellist kultuuriteksti ?pettumusena?, kuna see talle tagantjärele enam mitte midagi (mõtteainet vms.) ei paku.

Traagika ? kuid kui erinev Jarmani filmi ?Viimne pilk Inglismaale? omast. Siin on olukord vastupidine: kogu vaatamise aja piinleb publik ebamäärastes kahtlustes, kas ta on ikka õiges kohas. Kas ta ikka peaks seda filmi vaatama, mida talle parasjagu näidatakse. Film ise ei paku talle ses suhtes praktiliselt mingit tuge. Siin on põhjust jälle rääkida aegumisest, kuid hoopis teises kontekstis. Nimelt on tänapäeva visuaalsele infoedastusele orienteeritud maailmas selline kahetunnine hardcore-avangardistlik ?vilkumine? järjest vähem tervetuloa. See, mis võis omal ajal olla filmikeele mõttes ilmutuslik ja teedrajav (vähemasti mõne uue teeraja korralik sissesõitmine), mõjub tänases retinaalselt hüper-ülestimuleeritud keskkonnas juba peaaegu mõrvarlikuna. Räpaste, lõhkiste, põlenud, filtreeritud ja seosetute kaadrite ülikiire vahelduvmontaaþ, nii nagu ka ajutine käsikaameratehnika, viib tänase vaataja mõtted kõige tõenäolisemalt masohhismile. Ta lihtsalt füüsiliselt enam ei suuda imestada kogu selle ?avangardi? üle, isegi siis, kui ta väga tahaks. Pealegi on see kõik juba ammu olnud. Tänu tehnoloogilistele tõukejõududele areneb visuaalne (ekraanipõhine) kultuur praegu sellises tempos, et 15 aastas näib umbes sama pikk aeg kui mõnisada aastat kirjanduslikus kultuuris. Ometi jätab see ?Last of England?i? kõige silmatorkavam aspekt filmi sisu muidugi täiesti ebaõiglaselt vaatluse alt välja.

Sisuliselt võiksime seal täheldada umbes järgmist: film on seosetu, s.t. kandvat narratiivi ei moodustu, küll aga üksikud etüüdid, ?milles keegi midagi teeb? ja mis sellest siis saab või mitte. Õieti on aluseks kandvad temaatilised motiivid/kategooriad, mida see film oma küllaltki spetsiifilise vaheldusrikkusega (etüüdid, kompositsioon, filmitava objekti valik, pildi ja heli formaalne töötlus jne.) edendab. Põhilisim neist motiividest ja kategooriatest on (Inglismaa) lagunemine, mida edastatakse iga mõeldava nurga alt. Filmi lõpuks tekib juba mulje, et Jarman oma kodumaad kirglikult vihkab. Küllap on ka põhjust. Kui palju kitsarinnalisust ja halba ja samas kui palju võimalusi seda kõike kunstis välja elada ja kui palju auhindu sellisele, nii oma olemuselt kui taotluselt ?maatasa tegevale? kunstile. (Nii ?Last of England? kui ka ?Edward II? on saanud parima gay- ja lesbifilmi auhinna Teddy ? seda, tõsi küll, Berliini filmifestivalil, film aga on teadupärast rahvusvaheline nähtus, nii et vahet pole.)

Üks väga lihtne tõlgendus antakse meile ?kandikul ette? juba üsna filmi alguses: korduvalt näidatud detailsed kaadrid süstima valmistuvast narkomaanist valmistavad vaatajat järgnevaks hämarapäraseks, seosetuks, avangardistlikuks ja subkultuurseks trip?iks läbi hämmastavalt mitmekesistes vormides lagunemist harrastava Inglismaa. Tähelepanuväärne on esiteks juba see, kuidas niivõrd üldlevinud motiivi puhul kui ?lagunemine? seda on, suudetakse üles leida just selle spetsiifiliselt inglaslikud tunnused, et neid siis nii ohjeldamatult kirevates (ja samas juba oma olemuselt kokkukuuluvates) vormides eksponeerida. Jarman võtaks otsekui ette ekskursiooni inglise mentaliteedi kokkuvarisenud ?keldripoolele?, mida eriti keegi näha ja enamus meist kahtlustadagi pole osanud. Ometi on vaatajale antud orientiirid ju silmanähtavad ja võimsad: tööpuudus, sotsiaalprobleemid (sh. sisserännanute ja seksuaalvähemuste omad), naeratav-laitmatu väikekodanlik fassaad, sellega (kogu ülejäänud allakäigu taustal) võimenduv naeruväärsus ja selle varjus toimuv rõhumine ? kõik universaalselt mõistetavad teemad ja motiivid, millega suhestumiseks ei pea ju endal mingit Inglismaa-kogemust olema. Mis siin ikkagi eksimatult Suurbritanniale viitab, on arhitektuur (filmis, tõsi küll, põhiliselt varemetena), lõputud tellismajade rodud (ja lammutatud tellisseinte hunnikud), traditsiooniline tiheasustus, mis varemete ja tühermaadega kärarikkalt kontrasteerub, grafitite sisu ? ühesõnaga ?kohalik urbaanne koloriit?*, mille hulka peaks õigupoolest lugema ka teatava kohaliku raskepärase gay-fassongi nii riietuses kui ka mujal, mille tingliku vastandina (gay-maailmas) võiks esile tuua Austraalia filmis ?Kõrbeprintsess Priscilla? eksponeeritu. Linnar Priimägi võiks ?Last of England?i? vaadata ja nähtu peale midagi kosta. Olen täiesti kindel, et ta vihkaks seda filmi, sest kui mõnede noorte, kahtlemata gay-tegelaste välimus välja arvata, rokib antiesteetika siin igal sammul täiega. Ja ometi on ?Last of Englandi? näol tegu omalaadse gay-ikooni ja kogu gay-temaatika läbitunnetatud ja auhinnatud kajastusega. Selline vastuolu, ühest küljest ?gay? ja teisest ?inetu?, tekitaks vaeses Linnaris vist ületamatu kognitiivse dissonantsi.

Tegelikult on iga esteetiline kategooria samaaegselt ka moraalne juba kasvõi ainuüksi sellega, et võtab vaevaks hinnata vaadeldavat nähtust heakskiitvalt või laitvalt positsioonilt. Juba sõnad ?hea? ja ?halb? kunst, millega esteetilisi norme tehakse, väljendavad otseselt moraalset hinnangut. Peaaegu kohustuslikult lisandub sellele veel ajutu pläma ?humaansusest?, moraalsest ?kvaliteedist?, ?sügavusest?, ?missioonist? vms. kui millestki, millest ?head? kunsti justkui alati on tuntud. Ses suhtes näib Jarmani ?Last of England? igati adekvaatne, et ta need pealiskaudselt moraalitsevad kategooriad radikaalselt ümber pöörab või vähemalt kuhugi mõõtmatusse kaugusse pagendab. Ja samas ei saa soovi korral ju öelda, et tema kunst oleks oma sõnumilt ?ebahumaanne? (kuigi tegelikult ei saa öelda ka vastupidist). Kahtlemata ajendab reþissööri teatav ?mure inimese pärast?, kuid tema poolt omastatud homunkulusepilk jõllitab ikkagi ?teispoolt head ja kurja?.

* Pluss veel üldtunnustatud ?rahvuslikud? sümbolid: lipud, hümnid, maskides ja automaatitega terroristid (inglise rahvuslikud ?vabadusvõitlejad?) jne.