Igaüks määrib ise endale pähe

Kerttu Soans

Meelis Muhu ja Õnne Luha ?Osta elevant ära? viib meid võlumaailma, kus puhtus, ilu ja turvalisus pihustatakse, pigistatakse, vajutatakse ja määritakse meile pähe, ninna ja suhu. KAADER FILMIST Dokumentaalfilm ?Osta elevant ära?. Idee autor ja stsenarist Meelis Muhu, re?issöör Õnne Luha. Pluss Null, 27 min. Esilinastus 30. IX kinos Sõprus ja täna kell 20.05 ETVs.

Mul on kodus kappides mitu virna üksteise sisse käivaid plastmasstopse, veel on väikseks kui kaardipakk volditavaid vihmakeepe ja purunematust klaasist taldrikuid, värvilistes purgikestes täpsustava seletuseta polüvitamiine, heatujutablette, dieetsegusid ja paar pisikest matkaselli pliiti. Kõiki neid asju seob üks läbiv meeleolu, üks reaalsuseks saanud unenäoline seisund, ja-jah ? just see, milles ma olen need endale soetanud.

Pole ju võimalik, et mul on kapis kümme vihmakeepi, kui ma tegelikult kasutan ja ilmselt jäängi kasutama vihmavarju. Pole ju võimalik, et ma täna otsustan, et homme lähen ja ostan endale kümme korda kümme plastmasstopsi, millesse mul ammu enam midagi panna pole, veel vähem on mul kodus leida neile topsidele väärikas koht. Aga tuleb üks mees või naine, üks Kaido või Sirje, ja asjadest saab unistus ja ostmisest rahuldus. Mida nad teevad? Need Kaidod ja Sirjed, Kalled ja Marikad, ju Vovad ja Veeradki?

 

Ninad, suud, kassid ja hobused

Meelis Muhu ja Õnne Luha film ?Osta elevant ära? viib meid võlumaailma, kus puhtus, ilu ja turvalisus pihustatakse, pigistatakse, vajutatakse ja määritakse meile pähe, ninna ja suhu. Kus esimesest viisakusest saab õige kiiresti sõbralikkus, isegi semusus ning äraütlemine ei tule kõne allagi. Niisiis on tegu filmiga, mis viib meid ühele tooteesitlusele, kus Sirje tutvustab ja pakub Ege juures kodus talle ja tema sõbrannadele pesemisvahendeid, juukselakke, hambapastat ja hämmastavas valikus igasuguseid lappe ja lapikesi. Nagu Sirje ütleb, ei saagi neid tooteid osta teisiti, kui vaid ?suust suhu, käest kätte, kodust kodusse meetodil?.

Sellist klubiefekti, kohale kutsutud inimeste ühiseks pereks moondamist ja eraldamist neist, keda seal ei ole, kasutatakse teistegi toodete müümisel. Elevandi-filmis on suurepäraselt tunda esitluse õhustikku, millesse Sirje pahvak pahvaku haaval siduvat ühisosa puhub. Õige pea on see kümme inimest ühine pesemisvahendite fännamise klubi, kus osaliste iseseisev mõtlemine on üle antud klubi vaimule, kes asub veatult fännide pähe moodustama soovide nimistut. See on uskumatu! Need kenad ja veel kenamad naised, abikaasad ja emad määrivad ise oma kätega endale pähe vahtu ja pihustavad üksteisele lakki lisaks, hõõruvad oma hambaid mingi rohelise geeliga ja küsivad, kas universaalse pesuvahendiga saab pesta ka kassi? ?Kass pole erand,? vastab Sirje, rääkides, kuidas näiteks Soomes pestakse selle sama vahuga hobuseid.

Kui Sirje teeb pausi, nimetades seda vabaks ajaks, jutustab kogu seltskond ikkagi vaid pesemisest ja triikimisest. Naised räägivad oma suhetest plekkidega sedavõrd kirglikult ja põhjalikult, justkui nad oleksid oodanud aastaid, et leida hingesugulasi, kes nende plekisaladusi vääriks. Marina, üks klubi võluvamaid liikmeid, kinnitab ilmel mulle-endalegi-on-see-üllatuseks, kuidas ta suutis kerge vaevaga eemaldada ühe vana pleki, kusjuures see plekk ei olnud niisama vana plekk, vaid oli Väga Vana Plekk. Sirje muheleb ja kinnitab, et selline see vahend on ja sellega saab tõesti lahendada kõik Väga Rasked Probleemid. 

 

Võitlus nähtamatu tolmuga

Meelis Muhule omase delikaatse ja Õnne Luhale omase inimliku lähenemisviisi sümbioos on viinud huvitava tulemuseni: ühelt poolt me justkui osaleksime sellel esitlusel, teiselt poolt aga säilib meil sellega vajalik distants. Osalemisgrammid selles loos hoiavad ära tegelaste naeruväärseks muutumise võimaluse, need inimesed on oma kohati psühhiaatria valdkonda kalduvale pesemis- ja triikimisfanatismile vaatamata siiski väga sümpaatsed, ja vaatlejapositsioon laseb meil säilitada mõistust ja märgata seda parajat hullust, mis valitseb terves selles loos.

Ei saa jätta märkimata, et kogu suur pesemine ja pühkimine toimub uues, avaras ja valges majas, kus vaataja ei näe mitte mingit mustust, kuid ometi demonstreerib Sirje vahendite efektiivsust, tõmmates lappide ja lapikestega üle laudade ja kappide, tantsiskledes mopiga üle põranda. Mida ta siis tegelikult pühib ja puhastab, on ? nähtamatu. See teeb muidu ju igasse kodukoristusse kuuluvast tavalisest pühkimisest kuidagi eriti olulise pühkimise, võitlemise mustusega juba enne selle tekkimist.

Puhastusvahendite esitluse kõrval jookseb filmis ka teine, tegelaste lähedaseks tegemise liin. Kõik see trall käib ju Ege kodus, kus elavad veel Ege mees ja nende kaks last. Napsatud on hetki abikaasade suhtlemisest köögis, ema ja laste dialoogidest, tütre potilkäimisest ja poisi kiikumisest õues. Ka ei jää müügimees Sirje meile kaugeks. Esitluse alguses, kui viisakusest kasvatatakse välja sõbralikkus, jutustab Sirje, kuidas tema elu paremad aastad möödusid Eesti naiskonna tasemel korvpalli mängides ja kuidas tal on spordialane ülikooliharidus. Näide sellest, kuidas inimene võib ümber õppida küll.

Kindlasti tuleb Elevandi-filmi juures ära märkida väga täppi läinud muusikavalik. See viib vaataja üheaegselt nii multifilmi kui balleti meeleollu ja sobib hästi, paisutamata seda kummalist seisundit, kus dokumentaalfilmi tegelased tunduvad asuvat.