Joondu, valgus, kaamera, action!

TRISTAN PRIIMÄGI

Paraadkultuur pole võõras ühelegi rahvus­riigile. Riiklik mainekujundus on oluline asi nii siseseks kui väliseks kasutamiseks: kodanikele tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et on veel endiselt millegi üle uhke olla, rahvusvahelise läbimurde korral on meie imidž aga sellise kultuuri vahendusel plekitu ja eepilis-kangelaslikud läbielamised häälestatud tabama sügavamaid hingekeeli.

Eesti rahvusliku kultuuri käilakujusid vaadates tükib paratamatult pähe küsimus: kui riietada need lahti „rahvuslik-verejanulisest“ dekoorist, siis mis jääb alles? Kas sellised kultuuritekstid on üldse käsitletavad väljaspool rahvusromantilist konteksti? Kas viitsiksime lugeda Lydia Koidulat ainuüksi luuletuste pärast? Kas kuulaksime kodus üksi Alo Matiiseni viit isamaalist laulu?

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on planeeritud suuremajooneline rahvuskultuuri kujundamise projekt, lisarahaga valmib terve hulk filme. Neljast konkursist (mängufilm, täispikk dokumentaalfilm, lühidokumentaal ja draamasari) on kõige kaugemale jõutud mängufilmidega. Arenduseks on välja valitud üheksa lugu. Valik tundub jooksvat selgelt sihtgrupiliine pidi, kuid on piisavalt mitmekesine, et pakkuda „kõigile midagi“.

Toetuse saanud filme tundub olevat üsna lihtne liigitada. Olemas on nii lastefilmid „Eia jõulud Tondikakul“ ja „Lotte ja tuldpurskav lohe“, noortefilm, Olimar Kallase koomiksil põhinev „Kogu lugu“ kui ka ilmselt festivalifilmiks klassifitseeritav ja kõrgemate kunstiliste ambitsioonidega „Põrgu Jaan“, režissööriks Kaur Kokk.

Üheksast neli võib liigitada ajaloolise rahvusliku iseteadvuse lahtrisse, mille abil räägitakse eestlaste läbielamistest eri ajalooetapil. Nõukogude terrorist lapse silmade kaudu rääkiv „Seltsimees laps“ üritab ilmselt tabada ühtaegu dramaatilist ja koomilist pakku, „Viis senti vabadusele“ kutsub esile tõelise déjà vu, rääkides venelaste ja sakslaste vahele jäänud Eesti perekonnast – ja loomulikult on lõpuks esindatud Eesti rahva Kolgata tee tüvitekst „Tõde ja õigus“. Kultuuriajaloost räägib ka Raimo Jõeranna Marie Underi ja Siuru teemadel film „Puudutus“. „EV 100“ komisjoni liikme Piret Tibbo-Hudginsi sõnul ei pidanud komisjon mingit riiklikku ideoloogilist liini hoidma. „Pigem üritati hoiduda populismist,“ lisab ta.

Täispikkadest dokkidest pääses edasi kolm filmi. Joosep Matjuse ja Riho Västriku „Ballaad Eestimaa loodusest“ järgib rahvuslikke parameetreid ja kõnetab Eesti loodusteemalise dokumentalistika traditsiooni. Meie maa on kaetud metsaga ja maa sees on maailmas kõige rohkem joogivett inimese kohta. Eestis on iga puu ja kivi sees oma vaim. Muidugi on loodus meile oluline.

Joosep Matjus on edasi pääsenud ka veel teise, Jaan Tootseni ja Anneli Ahve­naga koos ette võetud projektiga „Ling­vistiline mets“, mis haakub sellesama eestlase kui loodusrahva kuvandiga. Film küsib, miks on nii suur osa Eesti kultuurist seotud metsaga ja sündinud metsas või maal? Järvemuusikate, rabakontsertide ja välietenduste jälgedes, ja toetudes nii Mikita, Peeter Lau­ritsa kui Tulvede loomingule püütakse ehk leida ka seda vabariigi aastapäevaks kõige sobivamat motiivi – puhta eesti kultuuri aluslätet, mis on sündinud meist enestest ja meie ümbrusest ja mis oleks päriselt meie, mitte saksa, vene või rootsi oma.

Kiur Aarma ja Jaak Kilmi „Enne meid oli veeuputus“ siirdub aga sellele tandemile juba tuttavale territooriumile, urbanistlikku ja sotsrealistlikku Nõukogude Eestisse, maalt linna, talust tornmajja. 16-korruselise korterelamu Õismäe tee 10 torustiku ja elanike abil räägitakse olmeprobleemide kaudu lahti Eesti ajalugu aastatel 1983–1994.

Draamasarjade ja lühidokkide es­mas­te ideede esitamise tähtaeg on 15. mai. Projektidega tutvudes tundub, et need on enamasti küll rahvuskultuuri edendamise konteksti paigutatavad, kuid mahuvad sinna ära ilma liigse pingutuse või ideoloogilise näpuvibutuseta. Eestlaste melanhoolset minevikuarmastust on siin isegi vähem, kui oli arvata, kuid praeguste projektide seas pole suure üllatusena ühtki sellist filmiideed, mis kõnetaks tänapäeva elu või sotsiaalseid-poliitilisi-kunstilisi probleeme. Eskapistlike laste- ja noortelugude (3), ajalooliste meenutuste (4) ja ajatutest väärtustest kõneleva kunstfilmi kõrval kõnetab tänaseid murekohti vaid Liina Triškina lastekasvatuse teemal „Võta või jäta“. Mingis mõttes on kogu see valik otsekui aegruumist sõltumatus mullis, klaasist suveniiris, mille sees hakkab, kui veidi raputada, sadama kunstmaterjalist lumi. Meid kõigutanud teemadest nagu Eesti vähemusrahvuste (eriti venelaste) temaatika, kooseluseaduse skandaal, islami pealetung, transgressiivse kunsti poleemika jm on „EV 100“ õndsalt puutumata jäänud. Mängufilmide konkursi komisjoni liikme Karlo Fungi sõnul oli esitatud ka neid, kuid need jäid ajaloolistele projektidele dramaturgiliselt selgelt alla. „Ilmselt on lihtsam kirjutada lugu, mis põhineb juba olnud sündmustel, kui hakata ise nullist kogu asja välja mõtlema. Mingis mõttes tegid vahest paljud produtsendid eelvaliku juba ise,” ütleb Funk kommentaariks. Samas näitab see kindlasti ka filmitegijate eelistusi, ehk siis ei suudeta endiselt kaasajaga dialoogi astuda. Kus on kooseluseaduse-dokk?

Aga ega juubelil ei räägitagi juubilari võimalikest ihuhädadest. Säragu vabariigi ühegi plekita munder ja kõlisegu vana korra ajast pärit pokaalid.