Kas ahtra filmihooaja õnnelik ots?

Jaak L?s

61. Cannes’i filmifestivali tulemustest Režissöör Veiko Õunpuu ja produtsent Katrin Kissa võtsid Cannes’is vastu noore talendi auhinna. PRESSIFOTO

Juba veebruarikuise „Berlinale” ajal kriitikute ja festivalidel käijate hulgas liikuma läinud nurin kehva filmiaasta pärast sai uue hoo Cannes’is. Eriti jahedaks hinnati selle aasta sombuse ilmaga Cannes’is filmituru kauplemisõhkkonda. Aga ega sellepärast muidugi sõit seisma jää, filme toodetakse jätkuvalt rohkem kui varem ja festivalide valikukomisjonidel on aasta-aastalt raskem valida, sest valikusse pakutakse muudkui rohkem ja rohkem. Ja filmitegemise professionaalne ning kunstilinegi tase on maailmas endiselt kõrge, nii et maarahva filmitegijad ei tohiks jätta vahele ühtegi treeningut ja võistlust, millest aga osa on võimalik võtta. Kui tahetakse pildil püsida ja kaasa rääkida, kas või sosinal ohates.

 

Prantslaste võit 20 aastat hiljem

Viimati võitsid prantslased Kuldse Palmioksa 1987. aastal, selle sai Maurice Pialat’ „Saatana päikese all”.

Nüüd oli filmkunsti sünnimaalastel põhjust taas rõõmu tunda. Paraku jättis festivali eelviimane linastus paljud Palmioksa-filmi vaatamise elamusest ilma, sest oldi juba koduteel, ka festivaliajakirjad olid selleks ajaks ilmumise lõpetanud, seega jääbki uskuda ainult žürii esimeest Sean Penni, kes kinnitas, et hindajate üksmeelse otsuse kohaselt on Laurent Cantet’ „Müüride vahel” (inglise keeles „Klass”, Eestis juba üsna tuttav filmipealkiri) kunstiliselt täiuslik teos.

Jääb oodata filmi meie kinodesse või vähemalt PÖFFile, kinos näitamine oleks küll oluline võrdluseks Ilmar Raagi „Klassiga”. Teostusmeetodilt tunduvad mõlemad „Klassid” sarnanevat: lapsed mängivad iseennast ja improviseeritakse suhteliselt palju, kuid Kuldse Palmioksa võitnud filmis on põhitähelepanu õpetaja ja õpilaste suhtel, sellel, „kuidas kujundatakse Prantsusmaa tulevikunägu”, on keegi pidulikult kirjutanud. Raagi filmis olid need suhted ehk liigagi tagaplaanil, ainult mõne jämeda joonega visandatud.

Stsenarist ja peaosatäitja on samanimelise raamatu autor François Bégaudeau, filmis prantsuse keele õpetaja François. Kuidas võita eri rassist ja usutunnistusega teismeliste poiste-tüdrukute tähelepanu ja poolehoid uue õppeaasta alguses? See on stardijoon, millelt mäng algab. Kogu tegevus leiab aset kooliseinte vahel.

Pisut au langes prantslastele veel. Mõned (prantsuse) kriitikud ennustasid auhinda Arnaud Desplechini filmile „Jõululugu”, mille peaosas Catherine Deneuve. See jutukas lugu küll midagi ei saanud, aga rohkem kui sajas filmis, sealjuures väga tihti peaosas kaasa teinud „Cannes’i kuninganna” pälvis koos ameerika filmiklassiku Clint Eastwoodiga žürii eripreemia. Eastwoodki on mänginud ligi 70 filmirolli ja lavastanud üle 30 filmi. Heas loomingulises vormis seeniorid missugused!

 

Itaalia kuri kaasaeg

Itaallastel oli samuti põhjust oma filmide edu üle rõõmu tunda. Pildid, mida hinnati, olid aga rohkem kui sünged.

Võib-olla mõned filmiarmastajad mäletavad veel 1960.-1970. aastatel meie kinodes linastunud filme „Käed linna kohal”, „Juurdlus väljaspool igasugust kahtlust oleva kodaniku asjus” või „Politseikomissari ülestunnistus vabariigi prokurörile”. Põnevad ja ausad filmid; toona näidati neid muidugi ka propagandistliku tagamõttega kui kapitalistliku lääne määndumise näiteid. Nüüd selgub kinolinal, et needsamad teemad ei ole 40 aastaga kuhugi kadunud ja et maffia ja poliitiline korruptsioon räsivad Itaaliat jätkuvalt. 40aastase Matteo Garrone piiblist laenatud pealkirjaga „Komorra” (riimub maffiareegleid tähistava terminiga camorra) esitab viis troostitut ja verist lugu kurjategijate sõjast Napoli ja Caserte provintsis.

Ja teine auhinnafilm „Il Divo” (pealkiri tuleb paljukordse Itaalia peaministri Giulio Andreotti hüüdnimest Divo Giulio, mis omakorda seostub Julius Caesari nimetamisega Divus Iuliuseks). Paolo Sorrentino sarkastiline komöödia jutustab Giulio Andreotti vanaduspõlves toimunud arveteklaarimisest tema kunagiste maffiaseoste ja korruptsioonisüüdistuste ümber. Mees elab praegugi, aga film tema mustast minevikust on ekraanil. Muide, ka Silvio Berlusconist on tehtud komöödia, mida paari aasta eest samuti Cannes’is näidati.

Kindlasti võiks neid filme Eestiski näidata, võib-olla ergutaks see mõne siinse noorema tegija uusi filmiplaane, julgustaks enamaks „Pehmete ja karvaste” magusast hambutusest, eesti mängufilmi ühiskondlik-poliitiline lõiketera on ju nürimast nürim.

 

Pöörased  argentiinlased

Jalgpallifilme on Cannes’is eriseanssidel ikka ja alati näidatud, 2006. aastal linastus portree Zinédine Zidane’ist, enne seda oli aukülaline Pele, tänavu astus kesköisel etendusel punasele vaibale Argentiina jalgpalli Lunastaja Diego Maradona. Ekraanile tuli „Emir Kusturica Maradona”. Kolmekordse Kuldse Palmioksa laureaadi viie aasta kestel tehtud dokumentaalfilm on autorifilm, mis autorifilm, ehkki peategelaseks on massilegend ja võib-olla sadade miljonite vuti-iidol. Naeru, nalja ja sürri on küllaga nagu ikka Kusturica visioonides. Maradona paistab olevat Kusturicat täielikult usaldanud ja pajatab oma vaadetest ja elujuhtumustest (kohtumised Fidel Castroga), ta kahetseb siiralt oma narkosõltuvuse perioodi, mis lõikas läbi tema tähelennu. Maradona poliitiline eeskuju olevat Ernesto Guevara.

Cannes’i võistluskavas pälvis parima meesnäitleja Palmioksa Steven Soderberghi film „Che”, kus nimisoalisena Benicio Del Toro. Soderberghi rohkem kui neli ja pool tundi kestnud kinopilt tuli linale ilma algus- ja lõputiitriteta, pooletunnise vaheajaga. Justkui oleks lõplik formaat veel ebaselge. Variety andmetel peaks film jooksma kinos kahe eraldi filmina:  „Argentiinlane” jutustab Kuuba revolutsiooni ajast, „Gerilja” Che katsest tekitada Boliivias 1960. aastate keskel relvastatud revolutsioonilist liikumist, mis kukkus üsna haledalt läbi ja lõppes tema reetmise ning hukkamisega. Soderberghi film kulgebki umbes kümneaastases ajaraamis fookusega kindral Batista kukutamisel 1959. aastal Kuubal ja 1966. aastal kaotusega lõppenud revolutsioonitreeningul Boliivia mägimetsades. Benicio Del Toro mängib täie veenvusega astmahoogude all kannatavat maailmarevolutsionääri nii tema võidukäigul (Kuubal) kui ka iga päevaga üha vähem võidusse lootva ideemehe allajäämise perioodil ja surmale silmavaatamise hetkel. Kuigi film oli liiga informatiivselt kirjeldav, pindlibisev, silmast ununevate rohkete tegelastega, oli see siiski põnev ajalooline reisikogemus, mida taas Eestisse põigates tahaks kunagi siingi näha: kujutagem ette viis tundi kestvat filmi Eesti metsavendade võitlusest pärast II maailmasõda, või kuut tundi Sinimägede lahinguid… Sellist filmi vaadates hakkad tundma füüsiliselt, kuidas sa ise voolad koos ajaga ja selle looga.

 

Ees kumendab Veneetsia

Suur suvi on algamas, ka filmimise suvi on ees. Augusti lõpus Lido saarel lahti jooksev kinoeesriie laseb maailma vanima, Veneetsia filmifestivali avaseansil vaatajate ette rulluda vendade Coenite uue filmi „Pärast lugemist põletada”. Nagu Cannes’is kirjutati, hakkavad Veneetsia programmis särama Ridley Scotti, Samira Makhmalbafi, Baz Luhrmanni, Spike Lee’ uued kroonijuveelid.

Nuriseti selle Cannes’i üle, mis nuriseti, lõpuks läks kõik siiski ilusti. Üks festival vahetab välja teise, festivalid pole vennad, võiks vanarahva kombel ütelda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming