Kodulooline film rahvakirjanikust

Mart Soidro

Lavastaja Peeter Simmi nime all on valminud film meie rahvuslikust suurmehest Jaan Krossist. Üheks produtsendiks Märten Kross, Jaan Krossi noorim poeg. Tuleb tunnustada poja tahet teha oma isast film. Tegemist on lihtsakoelise perekonnafilmiga. Jaan Kross tütretütrega mere ääres, pojapojaga Nõmmel. Pojaga ülikooli auditooriumis ning Tartu katoliku kiriku väravas. Auvilistlane oma akadeemilises kodus, Eesti Üliõpilaste Seltsis. Ühesõnaga: vanaisa on lastelastele kirja pannud oma mälestused, mis tänu vabadusele ja paranenud majanduslikele oludele on jäädvustatud filmilindile.

Aga siit saavadki kõik hädad alguse. Jaan Kross pole mingi suvaline taat, kes III aastatuhande alguses kuskilt võpsikust avastati. Jaan Kross on kirjutanud oma elust (1920 ? 1962) suurepärase mälestusteraamatu ?Kallid kaasteelised?. Esikluulekogu ?Söerikastaja? (1958), mille järgi film on saanud oma pealkirja, hõlmab praktiliselt sama perioodi. Siit ka küsimus: on?s tegemist illustreeriva õppematerjaliga neile, kes pole veel leidnud teed klassikuni? Vaevalt, film on selleks liialt lineaarne, et mitte öelda igav. Krossi elu ja looming on ju nii põnev ja mitmetasandiline, paraku filmist see küll välja ei paista. Nagu eesti dokumentaalfilmide puhul tihti tavaks, puudub ?Söerikastajalgi? stsenaarium. Kaamera on tööle pandud lootuses, et küll maestro välja veab. Aga ei vea! Krossil on ?Kalleid kaasteelisi? refereerida igav. Lastelastel, kes neid jutte teab mitmendat korda kuulevad, on kaamerate ees igav. Vaid intervjueerija Märten Kross püüab päästa, mis päästa annab, ja küsib kaamerate ees oma lihaselt isalt, kuidas ta vangi sattus…

Jääb arusaamatuks, milline roll selles filmis on re?issöör Peeter Simmil? Arvestades rahvakirjaniku mastaapsust, tekib küsimus, mis tähtsust on sellel, mis number korteris ta elas. Või mitmendas aknapoolse rea pingis ta Westholmi Gümnaasiumis istus. Ja millist lavastuslikku efekti kannab hääl kaadri tagant intervjuus Paavo Loosbergiga: ?Kuidas klassivend ka muidu oli?? Jne, jne.

Kõige huvitavamad olid minu jaoks vestluskatked Enn Sarvega, mis peaasjalikult puudutasid 40ndaid aastaid. Teame, et Kross on seda ajastut oma mälestusteraamatus küllaltki loominguliselt käsitlenud. Paljude mentorite arvates on nendes mälestustes rohkem ilukirjandust kui ajaloolist tõde. Suurmeestele pole miski inimlik võõras, teinekord näitavad nemadki oma kannatusi suurematena. Ka filmist koorus välja, et Kross nägi oma 1947. aasta kinniminekut hoopis mustemates värvides, kui tema kaasteeline Eesti Rahvuskomitee päevilt Enn Sarv. Krossi meelest oli see kõige dramaatilisem aasta, Sarve arvates 1944 ? 46. Mispeale rahvakirjanik alistunult ohkas: ?Aga meie jaoks olid need ikkagi elu raskeimad aastad.?

Ja samas kivi filmi autoritele kapsaaeda: kui see oli õppefilm, siis ehk oleks võinud õpilastele arusaadavas vormis selgeks teha selle Eesti Vabariigi kõigi aegade kõige suurema vastupanuorganisatsiooni olemuse, kuhu mõlemad mehed kuulusid.

Kronoloogilisse koduloo-uurimuslikku käsitlusse lisasid vürtsi kaadrid Kalevipoja skulptuurist ENSV hümni taustal. Ja teadasaamine, kuidas rahvakirjanik neid Semperi sõnu omal ajal interpreteeris. Muigama pani, kuidas väikene Jaan sai teada Eduard Vilde olemasolust. Kross oli nimelt uudishimuliku poisina kukkumas Kadrioru tiiki, kui mitte vanahärra oma jalutuskepiga teda viimasel hetkel oma konksu otsa poleks saanud. Selliseid muhedaid seiku oodanuks 70minutilisest filmist rohkem.

Milline on kokkuvõtvalt esmamulje eile esilinastunud ?Söerikastajast?? Kesine. Kross on suurmees, kellest põlve otsas filmi teha pole paslik. Kirjasõnas on tema mälestused võrratult põnevamad, esmajärjekorras tasuks neid ikkagi lugeda. Pieteeditunne ei pruugi dokumentalistika puhul olla alati vooruseks, seda enam kui filmi üheks autoriks on portreteeritava oma poeg.

Omad voorused on sellelgi filmil. Aga ma loodan südamest, et see ei olnud viimane film Jaan Krossist tema eluajal.