Kuidas tehti filmitähti

Jaak L?s

Täna 75 aastat tagasi valmis Eesti esimene „kõne-helifilm” „Päikese lapsed”. „Päikese laste” reklaam 1932. aasta 17. novembri Postimehest. REPRO

1932. aasta kevadel ja suvel läbis Eesti trükimeediat märgatav rahvusliku kinousu puhang. Küllap suurimat elevust küttis Theodor Lutsu „esimese eestikeelse kõne-laulu-helisuurfilmi” „Päikese lapsed” tootmise ettevalmistus ning selle valmimine novembri alguseks.

Filmi vaata et tänapäeva moodsat mõõtu meediapartner ja pearahastaja oli Tallinnas välja antav Päevaleht, mille toimetusega Theodor Lutsu Filmiproduktsioon oli varakevadel saavutanud kokkuleppe, et Päevalehe korraldatavast iludusvõistlusest osavõtjad pääsevad mängima uude mängufilmi („suurfilmi”, nagu tollal öeldi) ja valitud Miss Eesti/Estonia saab peaosa. Alates iludusvõistluse väljakuulutamisest kajastas  Päevaleht Theodor Lutsu ja tema filmigrupi iga tähtsamat sammu.

13. aprilli Päevaleht annab kirjutises „Iludusvõistluse arenemine võtab hoogu” juhtnööre, mida võistluses osalejad peavad arvesse võtma, kui tahavad püünele pääseda. Ja lisab: „Üllatuseks võime nüüd teatada, et tuntud filmija  T h e o d o r  L u t s, kellelt Eesti on saanud parimaid kodumaa filme, on valmistanud stsenaariumi ja lavastab selle uue filmi, võttes näitlejaiks „Miss Estonia”, näitsikud ja maakondade iludusi. See film on hoopis midagi muud, kui varemad võtted iludusist, mida näidati päevauudislike ülesvõtetena.” Sama kirjutis lõpeb informatsiooniga, et Soome filmitegijad kavatsevad koostöös Lutsuga hakata väntama kinopilti Richard Janno romaani „Metsmees” järgi ja veel lisatakse, et Berliini filmikompanii Ufa kavandab August Gailiti „Nipernaadi” ekraniseerimist. Artikli lõpulause kuulutab: „Nagu kuuleme, tahetakse ka nendesse filmidesse kutsuda mängima meie võistlusel silmapaistnud iludusi eesotsas „Miss Estoniaga”.”

Eesti filmiedu veendumust levitasid teisedki lehed. Uudisleht oli tollal vist ainuke Eesti leht, millel oli spetsiaalne filmirubriik „Uudislehe Film” (ehkki ka näiteks Postimehe lisa Sädemed andis regulaarselt filmilugusid ja -uudiseid). 31. augustil („Päikese laste” võtted olid selleks ajaks lõppenud) ilmub Uudislehe kinoküljel lugu „Eesti filmiilm liigutab. Uusi filme ja kavatsusi”: „Rõõmustaval kombel on tänavune hooaeg pisut hoogu juure annud meie alalisele valulapsele – Eesti filmile. Helifilmi tulekuga otsekui rabati jalad alt ära, aga nüüd, noh võime juba paiguti jällegi kõnelda  E e s t i  f i l m i s t.” Sõnum räägib, et Tallinnas tegutsev Hollywoodi korporatsiooni Universal harukontori juht Tõnis Grünberg kavandab umbes 40minutise kõnefilmi „Ema süda” tootmist, millest valmistataks niihästi eesti- kui ka ingliskeelsed koopiad. Filmi lavastajaks olevat kutsutud Balduin Kusbock. Eesti 1920.-30. aastate väljapaistvaima filmimõtleja ja -propagandisti, aga mitte nii silmapaistva lavastaja Balduin Kusbocki helifilmikatsetusest ei ole siiski palju rohkem teada. Uudisleht kirjutab sealsamas veel, et Konstantin Märska ja August Eichelmann (Eljari) „nende päevade sees oma helifilmi aparaadi ehitamise lõpetavad”. Mäletatavasti oli Märska teinud esimese (plaadi)helifilmi katsetuse lühilooga „Kuldämblik” juba 1930. aasta alguses, ent see kukkus läbi nii tehniliselt kui ka kunstiliselt, ehkki muidugi äratas ajakirjanduses küllalt laialdast tähelepanu.

Heli kinoekraanilt olid vaatajad kuulnud juba 1927. aasta oktoobris New Yorgis, samal ajal, kui Theodor Luts lõpetas oma debüütfilmi „Noored kotkad” montaaži – „Wait a minute, wait a minute…” – see fraas džässilaulja Al Jolsoni suust tegi ajalugu. Helifilm oli vallutanud maailma, ka Eesti kinod, aga oma, „eesti asi” oli ikka veel olemata. Tõsi, Luts oli lasknud 1932. aasta jaanuaris oma gaasikaitse action-õpifilmi „Gaas! Gaas! Gaas!” linastustel ekraani taga mõningast sõjakära, lennukite undamist ja pommiplahvatusi järele aimata, aga see polnud teadagi ikka see õige.

Helifilmi valmistamise kavatsus oli Theodor Lutsul 1932. aasta alguseks kindel. Koos Tallinnas resideeriva Rootsi filmilevitaja Johan Cronsjöga oli ta juba 1931. aasta jaanuaris käinud Helsingis filmistuudios Suomi-Filmi, et pidada nõu edasise koostöö üle. 1932. aasta alguses oli valmisolek küps: Luts ja tema partnerid pidasid Suomi-Filmiga läbirääkimisi samal aastal tehtud dokumentaalfilmi „Alma mater Tartuensis” levitamiseks Soomes.

„Päikese laste” idee kujunes tasapisi, esialgu oli koostööplaanil hoopis teine suund. 29. veebruari Uudisleht teatab: „Th. Luts hakkab väntama algupärast helifarssi. Otsib praegu käsikirja. Tasu 100–150 krooni.”. Märgitakse, et Luts on pöördunud mitme kirjamehe ja „filmist huvitatu” poole sobiva käsikirja saamiseks. Eeltingimuseks seati, et sündmustik leiaks aset maal ja „ei oleks halb, kui farsis meeleolu tõstmiseks leiaks aset ka mõni süütu ehalkäimise stseen”. Film oli planeeritud „kogu õhtu eeskava pikkune”. Niisiis, esimene mõte oli heliline külakomöödia – asja eestvedajaks oli ju Oskar Lutsu vend Tutt.

Kas ei saadud sobivat käsikirja või ei leitud toimivat finantseerimisskeemi, pole teada. Päevalehe ärijuhi Friedrich Uibopuuga löödi käed arvatavasti märtsis, ja „masinajumal” ehk raha filmi tegemiseks kerkis silmapiirile. Tegelikult võttis Päevaleht enda peale filmi kõigekülgse tutvustamise, raha anti produtsent Lutsule laenuks, mida pidi hakkama tagasi maksma kohe esimesest piletitulust.

Kes andsid oma panuse „Päikese laste” naiivse stsenaariumi loomiseks, pole tänini päris selge. Ajalehed kirjutasid Theodor Lutsust kui käsikirja põhiautorist, üksikuid teateid on Lutsu sõbra ja noore kirjamehe Alfred Rüütli kaasalöömisest, hiljuti lahkunud Aksella Luts mainis ka enda osalust – enne tantsude seadmist tuli need ka stsenaariumis ette näha. Käsikiri, mis on ühel haruldasel võtteplatsifotol continuity supervisori Aksella käes, on tänini leidmata. Ei usu, et teksti oli ainult üks eksemplar, mis oli hiljem perekonna valduses ja  mis Theodor Lutsu palvel pärast tema surma hävitati.

Aprillikuu lõpul 1932 kirjutab Päevaleht juba sellest, mida filmis näha saab, tantsustseene mererannal, ja et „filmimine sünnib meie ilusamates suvituskohtades”. Iludusvõistlusele meldimise dead line oli 28. mai (samal ajal väntas Luts Tartus filmi ülikooli 300 aasta juubeliks). Žürii, mille koosseisu kuulusid teiste hulgas Sirbi lugejale hästi tuntud nimed nagu maalikunstnik Peet Aren, seeniorkirjanik Eduard Vilde ja tema luuletajast kolleeg Hendrik Visnapuu, Estonia ooperijuht ja lavastaja Hanno Kompus, tantsuguru Gerd Neggo, teatri-, kunsti- ja filmikriitik Rasmus Kangro-Pool, keeleteadlane Johannes Aavik ning muidugi Theodor Luts ja Päevalehe esindajad, kokku 14 meest ja üks naine.

1932. aasta iluduskuninganna pidulik kroonimine Estonia kontserdisaalis (!) toimus 21. juunil. Miss Estonia’ks sai valitud 21aastane brünett näitsik Nadežda Peedi-Hoffmann, Siberis sündinud, opteerunud kooliõpetajate võsu, Gerd Neggo tantsuõpilane ja riigivanem Pätsi sugulane. Päevaleht kajastas-pildistas kuninganna-pidustusi mitmes lehes – missugune eelreklaam valmivale kinomelodraamale!

Tähtsaim casting varsti algavateks filmivõteteks oli niisiis tehtud. Marketing is targeting, kumiseb kuklas tänapäeva filmipromotsiooni võtmeloosung. Kellele siis veel olnuks muusikaline armastusfilm adresseeritud, kui mitte Päevalehe pehmete külgede lugejale!? Iseküsimus, kas äsja valitud miss ka mingeid näitekunstirudimente valdas, oli tal selleks tööks üldse talenti ja eeldusi?

Värske Miss Estonia sõitis esimese Eesti esindajana Brüsselisse maailmavõistlustele, mille lõppvoor peeti 31. juulil. Sellega oli paika pandud kavandatava mängufilmi võttegraafik – enne augustit alata ei olnud võimalik. Maailma missiks valiti tookord türklanna, aga tähtis pole ju võit, vaid osavõtt.

Missikonkurss kajastatud, sai Päevaleht keskenduda uue helifilmi ettevalmistustöödest ja võtetest raporteerimisele. (Muide, samal suvel käib lehtedest läbi ka vaprate eesti vendade Walterite üle-Atlandi purjetamine, see oli reis, mis algas Tallinnast 1931. aasta 1. novembril ja lõppes 1932. aasta septembris.)

Kui Keila-Joal hakkas 6. augustil vurisema Theodor Lutsu kaamera, võib 7. augusti Päevalehe kinoeeskavast lugeda, et pealinna ekraanidel jooksevad näiteks sellised pealkirjad: „Neli armastusööd” („lõbus, teravmeelne ja pikantne helifilm-fars”, kinos Gloria-Palace), „Armastuse pärast teotatud” (Endlas), „Anna Christie” (Greta Garboga peaosas, kinos Kungla), „Võõras voodis” ja „Helga Wangeni imelik öö” (Modernis), „Põrgu kuristik” ja „Sobimatu abielu” (Skalas), „Igal naisel on midagi” ja „Lady Hamilton” (Saturnis), „Igaüks küsib Erikat” (Dianas). Pealiskaudsel vaatlusel jääb küll mulje, et daamide armuasjad olid siis Eesti kinodes absoluutselt kindel kaup. (Muide, sama päeva leht kuulutas välja vanalinna kino Rekord nimekonkursi, ja varsti saigi sellest  Helios.)

Filmi „Päikese lapsed” lugu oli väga lihtsalt järgmine. Maalikunstnik Arno (Ants Esperk-Eskola) peab loomingulist puhkust kaunis kohas (filmitud Rannamõisas, Pirital ja Keila-Joal) oma blondi armastatu, tantsijanna Heljaga (Elfriede Lepp-Strobel). Noormees maalib, neiu tantsib mererannal, missugune idüll. Suvituskohta saabub tudengiseltskond kaaslannadega, brünett kaunitar Margot (Nadežda Peedi-Hoffmann) eraldub teistest ja läheb merele sõudma, sattudes uppumisohtu. Arno kihutab appi ja päästab saatusliku naise. Armastus vallutab noored mõne minutiga ning koos lahkutakse Pärnusse. Helja väljendab oma ahastust ja mahajäetust tantsuga kõrgel kaldapealsel. Kõrgi ning tõrksa Margotiga Arnol asjad siiski nagu ei klapi, ehkki neiu isa loodab siit partiid. Ja Arno naaseb Halja juurde, koos rannal istudes vaatavad nad merele ja kostab laul, mis lõpeb sõnadega: „Nende aardeks kalleimaks on ikka õrnus ääretu – õnnelikud päikese kaks last.”  

Laulu sõnad oli kirjutanud soome filmiprodutsent Erkki Karu, viisi tegi põhjanaabrite menuhelilooja Georg Malmstén, kes laulu filmis ka Juhan Jaigi eestinduses esitas. „Päikese lapsed” oli esimene Soome-Eesti filmikoostöö, film järelhelindati („helistati” või „kõlastati”) Suomi-Filmi stuudios Helsingis Vironkatu 7, peaosatäitjate ja Helsingi Eesti Seltsi liikmete osavõtul, muusika mängis sisse Georg Malmsténi orkester. Filmi koopia valmis 28. oktoobril, 3. novembril 1932 esilinastus film Tallinna kinos Modern. Planeeritud Soome esilinastus jäi omal ajal siiski ära. See sai teoks alles 70 aastat hiljem.

„Päikese lapsed” on peaaegu täielikult säilinud, ainult pisut lühem kui originaali 46minutine koopia on hoiul Soome Filmiarhiivis. Eesti esimest helifilmi, mis omal ajal jooksis kõigi tähtsamate linnade kinode eeskavas kuni 1933. aasta kevadeni (isegi Põltsamaa kinos Capitol!), on hiljem näidatud põgusalt filmiüritustel ja korra Eesti Televisioonis. Kuigi tegemist on tänapäeva mõistes kaunis algelise filmikatsetusega, oleks see siiski väärt uuesti publikuni toomist. Tegelikult on ses pildis paljugi filmilooliselt huvitavat: tantsu kasutamine hingeseisundi väljenduseks, seksuaalsuhte sublimatsioon trikkvõttes, muidugi kummastav helipilt (looduses kõneldakse ruumikajaga nagu kunagi hiljem ka „Viimses reliikvias”), läbivad natuurvõtted (Luts ei kasutanud üldse paviljoni) jms.

„Päikese laste” valmimise lugu on võib-olla kõige põhjalikumalt omaaegses ajakirjanduses dokumenteeritud lugu, iseasi kui pädeva allikana kollasevõitu ajakirjandust võtta. Kriitika võttis esimese „kõne-helifilmi” enam-vähem heatahtlikult vastu (kirjutajaiks Rasmus Kangro-Pool, Juhan Jaik, Arno Raag jt), filmist on olemas Theodor Lutsu kirjutatud mälestused.

 „Noorus ja armastus on igal maal ja igal ajal ühtmoodi ilusad,” ütles filmi tantsude seadja Aksella Luts „Päikese laste” Helsingi esilinastusel 2002. aasta novembris. Jääme ootama „Päikese laste” uut tulemist.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming