“Malevas” pulli ei saanud,

Karl Martin Sinij?

   

 

Eurooplane Uru (Ott Sepp) ja vend Wismuth (Mait Malmsten) seirel.            KAADER FILMIST

 

Olev Remsu arvustas kuu aja eest Sirbis filmi “Malev” ja arvas asjast nii halvasti, et mitte ei saanud vaatama minemata jätta. Selle eest Remsule suur aitäh, see peab ikka üks vägev jõud olema, mis pärast paari viimast kodumaist kinopilti veel kinno ajab. Nii et Remsu on vägev jõud, seda talle tunnustuseks. Muus osas aga tahaks filmi näinuna mõnevõrra (no olgu, diametraalselt) teistsugust arvamust avaldada.

Remsu kirjutas “…kellelgi pole õigust hakata ilmeksimatuks maitsekohtunikuks, igaüks võib kuulutada, et näiteks mulle see asi kohutavalt meeldib, ning sellise hüüdja hääl on igati aktsepteeritav.” Jumala tõsi, ja kehtib ka vastupidi. Igaüks, ka Remsu, võib kuulutada, et talle mõni asi kohutavalt ei meeldi. Aga nii kiitmiselt kui kriitikalt eeldaks vettpidavat argumentatsiooni, muidu jäämegi lõputult sõtkuma “meeldib – ei meeldi” tasandile, mis on mõistetav kolmeaastaste puhul ja lõbus vahest õllelauas. Ja paraku mulle tundub, et Remsu argumendid ei pea vett, õllest rääkimata.

Kindlasti vaatavad kriitikud filme kriitiku pilguga, aga kvaliteetse kriitikupilgu eelduseks võiks olla oskus vaadata ka vaataja pilguga. Mitte minna kohe detailide vahele ekslema, neid välja tõstma (või viskama). Ühesõnaga võiks iseenesest tervitatavale analüütilisele suhtumisele eelneda sünteetiline. Sest lõpuks valmib film vaataja peas, seal toimub lõplik kokkupanu. Ja kui pea hakkab esmalt tervikut tükeldama, võib juhtuda, et tegelik tervik ei tekigi. Mis, kardan, paistis päris hästi välja Olev Remsu “Maleva” arvustusest.

Mina nautisin “Maleva” juures just seda, et film võimaldas näha end kui tervikut. Tuttavad kohad ja näod ei karanud näkku, tõmmates tähelepanu filmilt kõrvale – mida on väga paljude eesti filmide puhul juhtunud. Ok, mõned näod olid jah vatihabeme taga peidus ja mõnd lossi oli arvutis lahedalt töödeldud. Aga kokku mõjus film nagu nimelt see film, mitte mingite inside-naljade suvaline galerii. Mis aga komöödia puhul eriti oluline: paar korda sai pisarateni naerda ja peaaegu pidevalt mõnusalt muiata.

Kiitus ka kokkukirjutajatele: inimesed rääkisid nagu inimesed, kui muidugi mõned paroodilised paigad välja arvata. Tihti on kodumaises kinos hulk küllap väga sügavaid plaane ja siis paar väga kunstlikku ja asjakohatut repliiki. Ja esimene mõte on, et oiei, ei vestle inimesed omavahel nõnda, see koht on selgelt kirjutatud, mitte suuliselt ette loetud enne näitlejatele andmist. Teine mõte siis, et küllap on filmitegijate peas kõik nii väga selge, et tegelaste sõnad ei peagi midagi tähendama. “Malevas” on asi palju parem, väga loomulik oli kõnepruuk ka ETV Tilba-Pandi filmis. Aga näiteks “Sigade revolutsioon” pani siinkohal sügavale puusse ja kostis nagu eesti film halvas mõttes. See selleks.

Remsu kirjutab, nagu pulbitseks “Malev” mässust, ajaloo karikeerimisest ja millest kõigest veel. Pole seal mingit mässu ega karikeerimist, ses mõttes on tegu täiesti normaalse, maailma kontekstiga ühilduva (pseudo)ajaloolise (nalja)filmiga. Olgu suvaline musketärilugude paroodia (oi kui mitu ja oi kui erineva kvaliteediga neidki on) või mõni nii öelda suurfilm nagu “Alexander” või “Trooja” või “Gladiaator” – ajaloolise tõega pole seal rohkem pistmist kui “Malevas” ja keegi ei nimeta seda suunda mingiks mässamiseks või nõnda. Puhtakujulistest jamafilmidest nagu “Muumia” ei räägikski. Kinos tehakse ajalooga, mis pähe tuleb, ja erandiks on hoopis tõeliselt ajastutruud ja detailideni täpsed linalood. Peale selle on meil küll oma muinasajaloost olemas arvamus, aga pagana vähe dokumente. Ei saa väita, et asjalood just nõnda ei olnud, nagu “Malevas”. Konnakulinaarsete kontinentaalsete ekskursside kohta tõendid puuduvad, aga see on täpselt teada, et viinamäeteod toodi Eestisse munkade poolt paastuajal söömiseks. Nii et miski pole võimatu.

Pulli võib-olla tõesti ei saanud, aga head nalja ja peent huumorit kapa ja kamaluga. Jalaga-perse-stiili paistab seevastu valdavat Remsu, kelle väljendeid “litsfilm” ja “rämps” soovitaksin kasutada mõnes teises väljaandes ja mõne teise filmi kohta. Kui üldse.